Nädalavahetusel Süüriat külastanud europarlamendi saadik Yana Toom (Keskerakond, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) ütles Postimehele, et kavatses turvalisuse kaalutlustel Liibanoni-Süüria piirilt hoopiski tagasi pöörata. Euroopa Liit kehtestas Süüriale sanktsioonid 2011. aastal. Mais pikendati neid tuleva aasta juulini.
-Tülitan teid – üllatus-üllatus! – teie Süüria-visiidi pärast. Euroopast ju ei lenda lennukeid Damaskusesse?
Ei lenda jah.
-Kuidas te siis sinna sattusite?
Oi issand! Olen nii vihane. Lugesin äsja (eile keskpäeval – toim), nagu oleksin pistist võtnud. See vihastas mu välja.
-Jaa, olen sellega juba kursis. (Toom kirjutas Postimehe vahendatud rahvusringhäälingu uudise «Yana Toomi visiidi Assadi juurde maksis osaliselt kinni Süüria valitsus» kohta Facebooki: «No nii, sõbrad – lollile, kes paneb selliseid pealkirju ja siiralt usub, et öö hotellis kolme kilomeetri kaugusel ISISe positsioonidest on pistis, maksan kinni nädalase puhkuse Damaskuses. Tingimus on üks – mitte Beirut, vaid Damaskus. Ootan pikisilmi.»)
Aga… lendasin lennukiga Beirutisse ja sealt sõitsin autoga piirile. Piiri peal võtsid meid vastu süürlased, sõitsime edasi Damaskusesse. Piirilt on pealinna umbes pool tundi sõitu.
-Kust lendasite Beirutisse?
Frankfurdist.
-Kas teie delegatsioon sai juba Beirutis konvoi sappa?
Beirutis konvoid ei olnud. Meile tuli seal vastu kõigest üks rendiauto, ja kõik. Aga juba pärast piiri ületamist olid turvamehed ümberringi.
-Olid need süürlased või venelased?
Ikka süürlased. Venelasi ma ei näinud. Vot hotellis kuulsin küll kaks korda vene keelt.
-Mis tunne oli Liibanonist läbi sõita? See ei ole ju kuigi turvaline kant, arvestades, et 2011. aastal rööviti sealt Eesti jalgratturid?
(Naerdes.) See ei ole loomulikult turvaline kant. Aga kui võtad otsuse vastu, siis ei ole enam hirmus.
Pidime varahommikul minema. Öösel just lugesin uudiseid, et piiripunkti kõrval üritas üks Islamiriigi jõuk Liibanoni tungida. Mõtlesin, et ütlen: «Teate, olen haige ja ei lähegi kuskile!» Ent kuidagi võtsin end kokku. Ning läksingi! Ei olnud enam hirmus. Aga seal hakkasin asju teise nurga alt nägema. Nii palju sandistatud inimesi, kodutuid. Kohati piinlik, et värised nende ees.
-Tundsite Süürias, et viibite konfliktitsoonis?
Ei tea. Näiteks Damaskus üllatas sellega, et oli väga puhas. Väga puhas. Ja väga roheline, lilled õitsesid. Noh, see on normaalne igas korralikus diktatuuris. Aga see üllatas.
-Nii mõnigi Damaskuse eeslinn on mässuliste või Islamiriigi kontrolli all. Kas te ei märganud mingisugustki sõjategevust? Kuulsite näiteks plahvatusi?
Kuulda ei olnud midagi. Küll aga rääkisid kohalikud hotellis, et kolme kilomeetri kaugusel on lähim Islamiriigi positsioon. Kui järele mõelda, siis see on kõigest 40 minutit kõndimist. Loomulikult tahaks ruttu ära sõita.
Tänav Damaskuse kesklinnas. Kõigest mõne kilomeetri kaugusel käib sõda.
-See «tehniline» küsimus vajab klaarimist. Milline on teie selgitus, kas vastab tõele, et ühe otsa teie reisist maksis kinni Süüria valitsus?
Einoh, mis osa?! Süüria valitsus – enda lollus, see selleks – maksis kinni öö Damaskuse hotellis, sest ma ei saanud tuba broneerida. Kuni viimase hetkeni ei teadnud ma, kus ööbime, sest turvalisuse kaalutlustel ei olnud reisil isegi ajakava. Läksime sinna pimesi. Meil ei olnud õrna aimugi, kus kohas või mis kell kellega kohtume. Nad värisesid meie julgeoleku pärast. Linna peal nägin ümberringi vähemalt kaheksat inimest, kes meid turvasid. Hiljem piltide pealt avastasin, et ühed ja samad vennad seisavad seal minu kõrval.
-Kas see reis oli eurosaadikute algatus?
See oli Hispaanias asuva Süüria saatkonna initsiatiiv. Viibisime seal nende kutsel.
-Kas ettepanek tehti kaua aega tagasi või tuli see äkki?
Minu jaoks oli see eksprompt. Kolleegid kutsusid mind kaasa umbes kuu aega tagasi. Siiski, nemad olid seda arutanud juba talvest saadik. Kolm korda lükati visiit turvakaalutlustel edasi.
-Kuidas peaks seda reisi nimetama? Tööreisiks?
Minu jaoks oli see kahtlemata tööreis. Kavatsen kahtlemata rääkida fraktsiooni töögrupis sellest, mida nägin, muljetest ja ettepanekutest. Usun, et leian sellele lähenemisele toetajaid.
Eesti poleemika juures häirib mind see, et ei räägita asjast. Ma ei läinud sinna üldse [Süüria presidenti Bashshār] al-Assadi sünnipäeva puhul tervitama. Tahtsin oma silmaga näha, mis seal toimub ja mida inimesed räägivad. Mul on väga selge ettepanek, kuidas inimesi aidata ja samal ajal jätta al-Assad sanktsioonide alla.
Mitte keegi ei räägi sellest. Arusaadav – praegu on hapukurgihooaeg ja Yana Toomi nimega saab tähelepanu tõmmata. Mõistetav.
-Aga teie reisi eesmärk oli siis…?
Siin Euroopa Parlamendis on käibel väljend fact-finding mission [teabekogumismissioon]. Mul oli huvitav. Tahtsin oma silmaga näha, sest mulle ei meeldi sellised X-failid – mingisugused iseenesestmõistetavused, et justkui lihtsalt on nii.
«Eesti poleemika juures häirib mind see, et ei räägita asjast. Ma ei läinud sinna üldse al-Assadi sünnipäeva puhul tervitama.»
-Kas sain õigesti aru, et ka teie hinnangul on al-Assad diktaator ja sanktsioone Süüria suhtes peab leevendama eelkõige rahva pärast?
Al-Assad on kindlasti diktaator. Seda teab ta ise ja teavad ka kaaskodanikud. Aga see ei puutu käesoleval juhul asjasse. Kui üldse kellestki sõltub, mis saab põgenikekriisist, siis kahtlemata ei ole see, piltlikult öeldes, Urmas Paet, vaid pigem al-Assad. Kui üldse kellegagi rääkida, siis nendega, kes mängivad selles mingit rolli.
-Veel sel ebameeldival rahateemal. Kas lasete eurosaadikuna oma tööreisi hüvitada või kannate kulu oma rahakotist?
Igal Euroopa Parlamendi saadikul on eelarve, mis on ette nähtud töövisiitide jaoks kolmandatesse riikidesse. Ma ei mäleta täpselt seda summat. Kusagil 4000 ja 5000 euro vahel. Olen kasutanud seda ühel korral, kui käisin Cambridge’is loengutel. See oli umbes kuu aega tagasi.
Praegu andsin hüvitamistaotluse sisse. Kui leitakse, et see on vastuvõetav, siis nad hüvitavad. Kui ei – elan üle. Pole mingit probleemi. Kusjuures deklareerisin vastavalt Euroopa Parlamendi reeglile ka selle, et minu eest maksti üks hotelliöö. Nad peavad seda teadma. See ei ole mingi pistis. Vaatame, kuidas nad sellesse suhtuvad