Suurbritannia Brexitis oleme süüdi kõik, kuna oleme läinud liiga ülbeks, rääkis europarlamendi liige Yana Toom Postimehele. Parlamendi petitsioonide komitee liikmena on ta uppunud nördinud brittide petitsioonidesse, kus nõutakse uut referendumit, Euroopa Liidu kodakondsust ja isegi Nigel Farage’i jätmist Brüsselisse ning tema Suurbritanniasse sisenemise keelamist.
Mida võib Brexit kaasa tuua teistele Euroopa Liidu riikidele, kus on samuti rahulolematust?
Ilmselt sedasama, mis juhtus Suurbritannias: katseid korrata Brexitit. Aga eks praegu võtavad need, kes tahaksid Farage’i «edulugu» korrata, pausi ja vaatavad, kuidas hakkavad brittidel asjad arenema. Sest oht, et lähebki halvasti, on üpris tõenäoline.
Kas me peame otsima süüdlasi?
Süüdi oleme ise, pole mõtet populiste süüdistada. Kui ELi tegevusele näidatakse punast kaarti, on vaja peeglisse vaadata, mitte hakata nõiajahti pidama. Oleme läinud ülbeks või lasknud end ülbeks värvida. Sest kõik head asjad, mis tulevad Brüsselist, kannavad liikmesriikide valitsused enda arvele, kõik halb ja rumal juhtub aga justkui «pealinna» lolluse tõttu.
Eesti pole siin mingi erand. Viimane näide on see, kuidas rumalad euronõuded kiusavad turismitalude omanikke, sest on vaja iga kümne aasta tagant teha kallis veeanalüüs. Tegelikult kehtib sotsiaalministri määrus «Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid» Eestis aastast 2002 ehk see jõustus kaks aastat enne meie liitumist ELiga, ja näitab ilmekalt pigem meie olematut läbirääkimisvõimet, mitte Brüsseli kiuslikkust.
Me ei oska liidus end hoida ja enese eest seista?
Tahtmatult tuleb meelde üks teine liit, mille pealinnast jagati muudkui rumalaid käske, Tallinnas aga usinalt «õõnestati seestpoolt». Ma võin mürki võtta, et kui EL peaks lagunema, siis me veel kuuleme, kuidas praegused ministrid on seda ette näinud ja sellele kaasa aidanud. Elu on ju pikk ja ega üks korralik poliitbroiler taha ometi tootvale tööle minna.
Sellega minu arvates paralleel Nõukogude Liiduga ka ammendub. Ma ei jaga arvamust, et kuue asutajariigi tippkohtumine pärast Brexitit on Belovežskaja puštša(«Belovežje mets» – Minski lähedal Belovežje metsas 8. detsembril 1991 kohtunud Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid leppisid kokku Nõukogude Liit laiali saata – toim) analoog ja siit tulenevalt on teada ka, mis edasi saab. ELil pole seda ideoloogilist mõõdet, millel põhines NSV Liit, ja ka uks, nagu tõestas Brexit, on avatud. Iseasi, kes ja millal üritab seda järgmisena kasutada.
On selge, et Euroopa Komisjon kavatseb seda vältida, mistõttu ei lähe Londonil läbirääkimistel kergesti. Ma ei nimetaks seda näidispoomiseks, piitsutamiseks aga küll.
Selge on ka see, et Euroopa Liidus muutuvad rollid. Vahetult pärast Brexitit spekuleeriti, et nüüd peaks kasvama Hispaania ja Portugali roll, kuid võta näpust: komisjon tuli välja ettepanekuga määrata neile rahaline trahv eelarve distsipliini rikkumise eest. Seega pole välistatud, et õigus on nendel, kelle arvates käib Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri kuulus lause «me ei lase neil meilt ühtse Euroopa projekti ära võtta» hoopis Saksamaa, mitte ELi kohta.
Milline on Euroopa Liidu tulevik?
Euroopa Liidul on kaks tulevikustsenaariumi: kas föderaliseerimine või liikmesriikide suveräänsuse suurendamine, mis minu arvates viiks ELi lagunemiseni. Sest kui me ei suutnud formuleerida ühtset seisukohta ja operatiivselt reageerida väljakutsetele, lähtudes kehtivatest lepingutest, oleks naiivne oodata, et vabamate kätega liikmesriigid saavad sellega paremini hakkama.
Brexitist rääkides unustame pidevalt need 48 protsenti, kes hääletasid vastu. Suurbritannia ühiskond on sügavalt lõhestatud ja see on ilmselt kõige valusam Brexiti tulemus.
Petitsioonide komitee, mille liige ma olen, on üle ujutatud nördinud brittide petitsioonidest. Nõutakse teist referendumit, ELi kodakondsust, lihtsustatud naturaliseerimisprotseduuri teistes liikmesriikides ja koguni Farage’i jätmist Brüsselisse ja keelata tal siseneda Suurbritanniasse. Kusjuures nii mõnelgi petitsioonil on juriidilist perspektiivi.