Brittide ajalooline kogemus on hoopis teistsugune kui ülejäänud eurooplastel; Euroopa ühtsus on nende jaoks hoopis väiksem väärtus kui maailma finantskeskuse või maailmaturu liidri staatus. Samas on ka ühtne turg Suurbritannia majandusele äärmiselt kasulik.

Brexiti ‒ Suurbritannia EL-ist lahkumise ‒ mõte ei ole uus; viimastel aastatel on sellest saanud Suurbritannia Iseseisvuspartei omamoodi firmamärk. Kuna see partei jagab valijaskonna osa konservatiividega, siis lubas peaminister Cameron enne järjekordseid valimisi rahvale referendumit Euroliidus osalemise asjus. Pole välistatud, et varsti saab sellest lubadusest krestomaatiline näide selle kohta, millisesse ummikusse võib viia häältejaht.

Peamised poolt- ja vastuargumendid

Brexiti pooldajate peamine argument on, et Suurbritannia astus kunagi kaubandusliitu, mis on nüüd muutunud poliitiliseks ja liigub üha edasi föderaliseerumise suunas. Seejuures on Brüsseli bürokraatia ebaefektiivne, nende läbiviidav poliitika aga pidurdab saare arengut. Niisuguste ideede pooldajad on seisukohal, et EL-ist lahkumine toob Suurbritanniale miljardeid, annab uue hingamise Londoni Cityle kui rahvusvahelisele finants- ja turunduskeskusele. Ja lõpuks annab see võimaluse vabaneda Ida-Euroopa migrantidest, kes „kuritarvitavad” liikumisvabadust, võttes brittidelt ära töökohti ja sotsiaaltoetusi.

EL-ist lahkumise vastased viitavad Brexiti negatiivsetele tagajärgedele: EL-i turud lakkavad brittide jaoks endistviisi avatud olemast, tekkivad lõivud ja piirangud, katkevad ühistegevusahelad. Mõnede hinnangute kohaselt võib kahju ajavahemikul kuni 2020. aastani ulatuda 100 miljardi naela (5% SKP) ja miljoni töökohani. Samuti ei saa briti ettevõtted kasutada rahvusvaheliste turukokkulepete eeliseid, mida EL on sõlminud või tulevikus sõlmib. Ja kõige kahetsusväärsem: järsult väheneb Suurbritannia mõju Brüsselile, olukorrale Euroopas, peaaegu kindlasti aga teravneb „Šoti küsimus”.

Euroliit: kas on põhjust muretsemiseks?

Euroliit võitleb praegu ühtaegu mitmete kriisidega. Kuid euroametnikud on reipad: veel on riike, kes soovivad saada osaks ühinenud Euroopast. Niisuguse kaaluka riigi nagu Suurbritannia lahkumine oleks aga paratamatult negatiivne signaal: kui britid põgenevad laevalt, siis tähendab see, et nad ei usalda kaptenit, st eurobürokraatiat. Brüsselis on kombeks end hirmutada ka nn doominoefektiga, eeldades, et Suurbritannia järel tahavad lahkuda ka teised riigid, näiteks pankrotistuv Kreeka.

Peale selle on Suurbritannia Euroopa eelarve oluline doonor. Seda ei unustata Brüsselis samuti.

Tegelikult muutuvad euroskeptikute võidu korral EL-i suhted Suurbritanniaga sarnaseks EL-i suhetega Šveitsi või Norraga. On nii kasulikku kui kahjulikku, kumb lõpptulemusena teise üles kaalub, pole teada.

Mida tahavad Obama ja Putin

USA ametlik seisukoht on teada: Obama kutsus hiljuti otsesõnu britte üles EL-i jääma. Vandenõuteoreetikute armastatud idee kohaselt on britid Euroliidus ameeriklaste jaoks topeltagentide rollis. Eeldatakse küll, et inglased mängivad oma mängu, kuid ameeriklastele tõenäoliselt meeldib, et nende privilegeeritud liitlane kuulub sellesse ühendusse ‒ ja sealjuures olulise osapoolena.

Venemaa ametlik seisukoht on mitte sekkuda, jääda ükskõikseks. Kuid briti poliitikud kasutavad Brexiti debattides aktiivselt „Vene kaarti”, hirmutavad iseennast ja valijaid. Jutte „õnnelikust Putinist, kes on ainus, kes Brexitist võidaks” võib vaadelda kui EL-ist lahkumise vastaste raskekahurväge.

Mille poolest võib Brexit Venemaale kasulik olla? Ühest küljest kiitlevad britid avalikult, et nad mängisid otsustavat rolli Venemaa vastaste sanktsioonide sisseviimisel. Brexit jätab Venemaa suhtes ülikriitiliselt häälestatud riigid nagu Eesti ja Poola EL-is võimsa toetajata. Samuti ollakse seisukohal, et Brexit viib EL-i julgeoleku nõrgenemiseni. See on aga vähetõenäoline, sest Suurbritannia arutab lahkumist EList, mitte NATOst.

Teisest küljest pole EL-i tõelised liidrid siiski mitte britid (nad ei taha seda ise), vaid sakslased ja prantslased.

Liikumisvabadus on ohus

Eesti jaoks on Brexiti korral kõige olulisem tõsiasi, et löögi alla satub tööjõu liikumise vabadus. Siin tuleb silmas pidada, et negatiivsed muutused toimuvad igal juhul. Isegi siis, kui Suurbritannia jääb Euroliitu, on talle juba lubatud võimalust sotsiaaltoetuste ajutiseks piiramiseks äsja teistest Euroopa riikidest saabunud töötajate jaoks. On tõsi, et Brexiti korral õigus saarel töötamiseks lihtsalt kaob, muutudes pelgalt võimaluseks. Ja eestlastel tuleb tõenäoliselt leida uus tööturg.

Kui Suurbritannia euroskeptikud võidavad, siis kas meie majanduslikud sidemed Suurbritanniaga kannatavad? See on võimalik, kuid Eestil õnnestus luua tihedad sidemed Londoniga ka väljaspool Euroliidu raame. Seepärast ei ole briti referendumi ühegi tulemuse korral paanikaks põhjust.