Populaarses jutusaates “Pühapäeva õhtu Vladimir Solovjoviga” telekanali Rossija eetris arutati 29.mail G7 tippkohtumise tulemusi. Saates osales ka Eestis valitud Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond).
Tema sõnul venevastaste sanktsioonide küsimuses mitte üksnes Euroopa, vaid ka G7 absoluutse ühtsusega kiidelda ei saa. Sel ajal kui USA ja Suurbritannia surusid aktiivselt läbi sanktsioonide jätkamist ning „vajadusel“ – karmistamist, Jaapan ja Prantsusmaa olid situatsiooni teravnemise vastu ja dialoogi poolt Venemaaga. Ja ka Saksamaa, kellele pärast tippkohtumist usaldati G7 positsiooni teatavaks tegemise, pole sugugi nii ühtne - mitte asjata just Saksamaa Välisministeeriumi juht Steinmeier hakkas rääkima sanktsioonide järkjärgulise leevendamise võimalusest.
Kuid praeguses olukorras, kui vastasseis sai Venemaa ja Lääne suhete lahutamatuks osaks, on oht, et selleks ajaks, kui (ja kui) Euroopas võidab kahepoolsetesse suhetesse konstruktiivne lähenemisviis, pöörab Venemaa meile lõplikult selja, ütles Toom.
Ta märkis, et Putini Venemaa muutus Euroopa jaoks millegiks rahvaluule tegelase taoliseks, eesti Vanapagana teisikuks. „Putini tegurist sai mistahes vaidluse viimane trump. Michael Bohm (USA ajakirjanik ja sage Solovjovi saate külaline. – Toim.) kirjeldab neid Lääne hirme täiesti adekvaatselt. Väidet „see on Putinile kasulik“ kasutatakse laialdaselt. Hollandi referendum? Mõistagi Putinita see asi ei juhtunud. Brexit? See on kasulik ainult Putinile. Nagu kuulsas vene luuletuses: suitsetad, jood ja pole naisemees – süüdi on Putin!“ arvas Euroopa Parlamendi liige.
Kommenteerides Eesti peaministri Taavi Rõivase sõnu Venemaa hirmutamisest, Toom andis mõista, et Rõivase sõnadesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt: „Tegelikult kasutati artiklis saksa sõna, mida võib tõlkida kahtepidi – hirmutamine või ohjeldamine. Aga üldiselt ma isegi rõõmustan Rõivase üle – maailma meedia teda praktiliselt ei tsiteeri ja siin selline edu.“
Vastates saatejuhi küsimusele, mida tuleks teha, et Baltimaad ei kardaks enam võimalikku vene agressiooni, sõnas Toom: „Jään vastuse võlgu. Me arutame siin, millele ehitatakse ameerikaliku identiteedi (stuudio külalised arutlesid USA kui „demokraatia kandja“ rolli üle. – Toim.). Kuid tegelikult juba kaks aastakümmet käib identiteedi ehitamine kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil ja ka Venemaa pole erand. Oma identiteeti üritavad ehitada ka Baltimaad. Aga mida me suudame ja oskame? Oleme spetsialistid Venemaa küsimustes, kes aastaid hirmutasid Euroopat vene ohtudega, ja lõpuks meid jäädigi uskuma. S.t. ehitame tulevikku ajaloolise kogemuse põhjal. Kuidas ületada need hirmud? Mooses käis oma rahvaga kõrbes 40 aastat, kuni vaheldus kaks põlvkonda. Me „tiirutame kõrbes“ vaid veerand sajandit.“
Arutelu kokkuvõtteks ütles Toom: “Esimest korda tulin siia saatesse eelmise aasta mais ja näen, et selle aja jooksul teravnesid suhted veelgi. Retoorika stuudios ja retoorika Euroopa meedias on muutunud karmimaks. Ja kui veel võtta arvesse, et Venemaa ja NATO piiril suureneb sõjaline kohalolek – see sama püss, mis peaks paukku tegema, - peaksime me kiiremas korras vastasseisu vähendama. Nagu tänaseski saates, pole mõtet arutada vanu asju. Vaadates minevikku, me ei saa minna tulevikku.“