Postimehe videoväitluste sari sai alguse poliitiliste raskekaallaste lahinguga. Intrigeerival teemal - kas Venemaale kehtestatud sanktsioonid tuleks lõpetada - väitlesid Euroopa Parlamendi saadikud Yana Toom ja Indrek Tarand.
Oma kaitsekõnes ütles Yana Toom, sanktsioonide efektiivsust, kasu ja vajalikkust tuleb hinnata lähtudes püstitatud eesmärkidest. Lääne maailma sanktsioonid reeglina täidavad kahte tüüpi eesmärke.
Esimene on n-ö manitsemine, millega määratletakse oma suhtumist asjasse ja tugevdatakse oma autoriteeti, heal juhul mõjutatakse ka vastaspoole käitumist. Siin on teatud plussid: nagu ütlesin, annab tugevdada autoriteeti ja teisest küljest mõjutada edasisis liigutusi. Kuid on ka miinuseid: kui sarnaseid sanktsioone ei rakendata sarnases olukorras teiste suhtes, paratamatult see toob endaga kaasa süüdistusi kahepalgelisuses ning topeltstandardite kasutamises. Ja selleks, et selliseid sanktsioone rakendata on vaja tugevat autoriteeti.
Teine sanktsioonide tüüp on ennetav tegevus või siis õigele tegevusele suunav sanktsioon. Siin on tähtis mitte niivõrd avaldada oma suhtumist, kuid tõesti mõjutada asju. Teoreetiliselt võimaldab see arengut (või kellegi valet käitumist) õigesse suunda, aga reeglina see efekt on ajaliselt väga piiratud. Kui lühikese perioodiga ei saavutata edu, siis võib satuda surnud ringile ja sinna jääda. Mis juhtus näiteks Kuubaga, mis on sanktsioonide all aastakümneid, ja nagu me teame, ei lubanud härra Castro paar päeva tagasi ennast õlale patsutada.
Venemaa-vastaste sanktsioonide puhul, kui me vaatame manitsevat poolt, siis selle loogika raames see fakt, kas sanktsioonid mõjuvad või ei mõju, ei oma erilist tähtsust.
Siin esiteks peab olema selge moraalne üleolek ja teiseks väga selge moraalne autoriteet ka teiste, n-ö väljaspool, ja eelkõige Venemaa enda jaoks. Mitte-läänemaailma jaoks ei ole Lääs enam mingisugune autoriteet, tänu sellele, et me olime kolonistid, me oleme rikkunud rahvusvahelist õigust jne. Nt ÜRO Peaassamblee hääletus venevastase Krimmi resolutsiooni suhtes 100 riiki hääletasid poolt, 11 hääletasid vastu, 58 jäid erapooletuks, 24 ei hääletanud üldse. Nende 100 seas olid Lääne riigid, pooled Aafrika riigid ning lausa mitu tillukest saareriiki. Jõukamad mitte-Lääne riigid, nt India ja Hiina jäid erapooletuks. Erapooletuks jäi isegi okupeeritud Afganistan. See oli ilmselt mitte-Läänemaailma mäss ühe riigi toetuseks. Samas on teada, et enne hääletust üritas USA kõvasti mõjutada selle tulemust.
Teiseks ka Venemaa jaoks ei ole Lääs mingi moraalne autoriteet ja nn sisenemine Euroopasse ei ole venelaste jaoks ahvatlev eesmärk. Näiteks me teame erakordselt kõrget Putini reitingut, me teame sotsioloogiliste uuringute tulemusi. Levada keskus aasta 2015 oktoobris avaldas tulemusi, et 59% venelasi ei ole nõus väitega, et Venemaa on Euroopa riik. Aastal 2009 oli samal seisukohal ainult 36% venemaalasi. Nii et erinevalt eestlastelt või ukrainlastelt venelased põhimõtteliselt ei huvitu sellest, mida arvab nende kohta Brüssel.
Kolmandaks, USA-Euroopa kriitika Venemaa suhtes - isegi õiglane - võib tunduda teistele riikidele päris silmakirjalik. USA on maailmameister inimõiguse rikkumise valdkonnas: politsei vägivald, nõrgad sotsiaalgarantiid, rassism, Guantanamo, salavanglad, riigipöörete toetamine jne. Meil ei ole piisavalt moraalset autoriteeti.
Tarandi küsimusele, kas sanktsioone tuleb tühistada lihtsalt sellepärast, et Venemaa ei kuulu rahvusvahelisse kogukonda, vastas Toom, et ta ei väitnud seda vaid et Läänel pole piisavalt autoriteeti: kui me kehtestame sanktsioone, mille peale piltlikult öeldes sülitatakse, siis me kahandame just enda moraalset autoriteeti.
Küsimusele, kas Krimm on okupeeritud, ütles Toom, et Krimmi puhul on kindlasti rikutud rahvusvahelist õigust. Aga ka Kosovo puhul on seda rikutud. Ja teised riigid vaadates meid väljastpoolt võivad süüdistada, et oleme pisut silmakirjalikud. Ja kui me kehtestame sanktsioone Krimmi elanike vastu, siis me igal juhul eksime, sest me eeldame, et referendumit ei olnud, siis nad on ohvrit ja meie neid karistame veel; kui referendum oli ja nad väljendasid oma poliitilist tahtmist, siis me rikume poliitilist õigust, sest ei ole võimalik inimesi diskrimineerida nende poliitiliste vaadete põhjal.
Ja küsimusele, kas tuleks kehteda sanktsioone hoopis rahvusvahelise õiguse rikkumist toime pannud isikute suhtes, vastas Toom, et sanktsioonid on n-ö sõja odav alternatiiv, Euroopal on aga niigi piisavalt väljakutseid ilma selleta, et pingestada suhteid naaberriigiga. Eriti põgenikekriisi valguses.
Indrek Tarandi sõnul võib sanktsioone hinnata lühiajalises ja pikaajalises perspektiivis ning neid rakendatakse siis, kui mõni riik rikub viisakaid käitumisreegleid. Kuna Venemaa Krimmi puhul rahvusvahelist õigust rikkus, siis pidi rahvusvaheline kogukond need sanktsioonid ka rakendama.
Tarandi sõnul on sanktsioonid kolme teraga mõõk, kus lisaks riigi liidritele kannatavad ka lihtsad inimesed ning sanktsioonid kehtestanud riikide ettevõtjad. Vaatamata sellele, et Venemaa pole Krimmist lahkunud ja Donetskis on endiselt külmunud konflikt, pole mõtet sanktsioone ära võtta, sest nende ära võtmisega aktsepteeriksime olukorda, kus jõulisem ja ülbem riik võib reegleid rikkuda.
Toom küsis Tarandilt, et sanktsioonidel on kaks aspekti: Krimm ja Minski lepped - mille taga ikkagi seisab Minski lepete aeglane täitmine. Tarandi arvates, Euroopa Liit ei suru piisavalt nende täitmist ning võib kolmandat osapoolt vaja minna.
Toomi küsimusele, millal on Krimm taas Ukraina osa, võrdles Tarand olukorda Eestiga, kus seitsmekümnendatel räägiti, et Eesti jääb igaveseks Venemaa osaks, ning kutsus üles loobuda topeltstandarditest. Ning Toomi repliigile, et nemad mõlemad ilmselt oma elu jooksul sanktsioonide lõpu ei näe vastas Tarand, et ta poleks nii pessimistlik.
Yana Toomi hinnangul, kui sanktsioonide eesmärgiks on mõjutada Venemaa käitumist, siis see ei õnnestunud. Kui vaadata Minski leppeid, siis nende täitmine on kindlasti Venemaa huvides, sest seal on kirjas see, mida Venemaa president Vladimir Putin pikka aega on nõudnud – Ukraina föderaliseerumine, millele selgelt seisab vastu Ukraina valitsus, Kiiev ei soovi detsentraliseerimist. Paraku juhtus nii, et EL oma sanktsioonidega sai Ukraina sisepoliitilise konflikti ohvriks.
Majanduslik kahju on olnud Venemaale suur, aga Venemaa sai sealt oma õppetunnid: nad suurendavad põllumajandustoodangut, nad suutsid minna laenuturule Aasiasse ja said 2 miljardit otse China Bank-ilt, kusjuures Euroopa pangad loobusid sellest diilist. Oma sanktsioonidega me tahes-tahtmata tugevdame oma "rivaali" majandust, mis ilmselt ei ole tark käitumine, sest kui me sanktsioone rakendame, peame olema kindlad, et sellega ei teeni kellegi teise huvi. Antud juhul võib-olla isegi natuke teenime. Ja mis puudutab retoorikat, et "nüüd kukutame Putini režiimi", siis me teame, et tema reiting on meeletu, alternatiivi talle hetkel ei ole. Ja Eesti puhul peaks olema ettevaatlik naaberriikide režiimide kukutamisel kuna eelnev EL ja USA kogemus selles valdkonnas väga edukas ei olnud: me kõik näeme kõik neid põgenike laineid jne. Lisaks tuleb naaberriigiga häid suhteid hoida, sest kui me vaatame, kuidas teravnesid EL suhted Türgiga, siis hiljem tuli kurikuulus Türgi diil ja meie väänatakse käsi ja me maksame neile raha, et nad hoiaksid põgenike vood eemale - see on näide sellest, et naabritega tuleb väga ettevaatlikult ümber käia ja mitte kruvida pingeid ilma asjata üles. Toom lisas, et see, et Venemaa majandus on naftas kinni, ei vasta tõele - ainult 9% Venemaa SKT-st on nafta. Võrrelduseks: Norral on 11, Saudi Araabial 25%. Seega nafta hindade mõju Venemaa majandusele peaaegu marginaalne.
Ka Tarandi sõnul pole Venemaa oma käitumist muutnud ning seetõttu pole sanktsioonide kehtestajatel põhjust oma käitumist muuta. Samas on Ukraina maha maganud võimaluse reformide tegemiseks. Mis puudutab Venemaa majandust, siis on Tarandi sõnul igati positiivne, et Venemaa põllumajandus areneb.
Toom võttis oma kõned kokku sellega, et sanktsioonid ei viinud soovitud tulemusteni, sest tänu sanktsioonidele koondusid venelased Putini ümber ja tahes-tahtmata me kasvatasime tema reitingut - ilmselt see polnud meie eesmärk. Teiseks, nagu väidab Austria majandusuuringute instituut, sanktsioonid ja vastusanktsioonid toovad 100 miljardit kahjumit ELile ja me kaotame 2 miljonit töökohta, mis ka ei ole meie huvides. Tema kahtleb sügavalt selles, et sanktsioonide abil, mis ei mõju, millega olid mõlemad eurosaadikud nõus, me kuigagimoodi kasvatasime oma autoriteeti. Paraku nii ei juhtunud. Me anname kolmandatele riikidele võimalust süüdistada meid topeltstandardites ja päris õigustatult - nt Saudi Araabia oli meie hea koostööpartner, kuigi lood inimõigustega on seal halvad. Me rakendame aeg-ajalt seda, mida Euroopa Parlamendis nimetatakse "selective justice", seda me tegime Venemaa puhul, ja see ei ole tark käitumine.
Tarand ütles oma lõppkõnes, et sanktsioone tuleb jätkata ning avaldas lootust, et Venemaa ühel hetkel siiski muutub.