"Nn kompromiss Suurbritanniaga on tegelikult saavutatud meie inimeste arvelt. Enamgi veel - kiusatus järgida Cameroni näidet on heaoluriikidel niivõrd suur, et lähitulevikus võib muuta paljude Eesti perede käekäiku," kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Päevalehes.
Saareimpeerium
Suurbritannia on Euroliidus alati omaette hoidnud. Teda polnud isegi ühisturu loonud riikide hulgas. Impeeriumina, mille kohal päike kunagi ei loojunud, elatus Suurbritannia rahvusvahelisest merekaubandusest. Pärast sõda hakkas olukord aga kiiresti muutuma: impeerium lagunes ja eksklusiivset ligipääsu kolooniate turgudele enam polnud. London vajas võimalust pääseda Euroopa ühisturule.
Charles de Gaulle Prantsusmaal oli kategooriliselt selle vastu, et inglased tuleksid Euroopa Majandusühendusse (EMÜ). Kindral eeldas, et inglaste süda ei kuulu mitte Euroopale, vaid USA-le, et see on Londoni jaoks sunnitud samm ja tulevikus võib sellest liikmelisusest probleeme tekkida. Suurbritannia sai EMÜ liikmeks alles pärast kangekaelse kindrali erruminekut ‒ see oli 1973. aastal. Seejuures kauples riik endale alati välja mitemsuguseid eeliseid, soovimata olla nagu kõik teised. Euroliidu loomisel 1993. aastal tegi London samuti kõik, vältimaks liialt tihedat integratsiooni, eriti turvalisuse ja politseikoostöö küsimuses. Saareriik ei ühinenud ka Schengeni alaga.
Britannia elanike jaoks on Euroopa „kontinent“, see asub kusagil seal; euroskeptitsism on nende hulgas alati populaarne olnud. Praegu kuulutavad seda lisaks radikaalsetele parteidele ka osa võimul olevaid konservatiive. Tõenäosus, et britid hääletavad referendumil Euroopa Liidust lahkumise poolt, on võrdlemisi suur.
Kauplemise põhjus
Briti peaminister David Cameron peab loomulikult arvestama rahva meeleolu ja samal ajal laveerima mitmesuguste poliitiliste grupeeringute vahel. Britannia nimel seadis ta tegelikult kahtluse alla paljud eurointegratsiooni jaoks olulised põhimõtted. Oma kuulsas kirjas Euroopa Nõukogule ründas ta näiteks valuutaliidu ideed, kuigi üleminek eurole on perspektiivis kohustuslik kõigile peale Suurbritannia ja Taani. Ta polnud nõus põhimõttega, mille kohaselt liikmesriigid peavad püüdlema „veel tihedama liidu poole“, st väljendas rahulolematust eurointegratsiooni kui Euroopa Liidu arengu peamise eesmärgiga. Nõudis vetoõigust rahvuslikele parlamentidele. Ja mis kõige ebameeldivam, seadis küsimuse alla olulised õigused, mis on seotud tööjõu vaba liikumisega Euroopa Liidus.
Brüsseli jaoks sai Suurbritannia opositsiooniline hoiak raskeks katsumuseks. Ühest küljest põhimõtetega kaubelda ei tohi. Teisest küljest oleks nii suure riigi lahkumine Euroopa Liidust löök nii imagole kui liidu eelarvele. Ei lahku ju mitte Slovakkia, vaid oluline doonorriik. Kui palju raha kulutati hiljuti Kreeka peale finantsilise stabiilsuse ja imago säilitamiseks ja nüüd midagi niisugust! Vaja oli kiiresti kompromissi otsida. Pooled kauplesid ennastsalgavalt, selle kulminatsiooniks said öised istungid Brüsselis möödunud nädala lõpus.
Kompromiss meie arvelt
Euroopa Liidu Britannia teemalise istungi lõppdokumendi lugemine jätab kahetise mulje. Ühest küljest kaitses ühinenud Euroopa deklaratsioonides oma põhimõtteid. Teisest küljest tehti Suurbritanniale palju järeleandmisi, millel on oluline praktiline tähendus. Ja need järeleandmised on tehtud Ida-Euroopa riikide arvel. Sellel tasub peatuda põhjalikumalt.
Britannia vabrikutes ja teenindusvaldkonnas kuulub põhiosa töölistest poola-leedu-läti internatsionaalsesse perre, kellega on liitunud märkimisväärselt ka meie kaasmaalasi ja Balkanimaadelt pärit rahvast. Neid kõiki soovivad Britannia võimuesindajad Brüsseli toel mitmetest soodustustest ja toetustest ilma jätta. Esiteks võib Britannia saada õiguse peatada vastsaabunutele seitsmeks aastaks mitmete töötajate jaoks ette nähtud toetuste maksmise. Teiseks näevad uued parandused ette indekseerimise võimalust, st lastetoetuste vähendamist, kui kellegi järeltulijad elavad väljaspool Britanniat. Ja kolmandaks võidakse Euroliidu kodanike hiljutised abikaasad, kes ei ela oma riigis, olemasolevatest migratsioonisoodustustest ilma jätta. Teiste sõnadega, perede, eriti noorte perede taasühinemine saab toimuma „üldistel alustel“. See on juba suur samm tagasi.
Brexit – Euroopa uus tõbi?
Niinimetatud Brexit (sõnadest Britishexit – Britannia lahkumine) näitab, et euroliidu katsumused seisavad alles ees. Euroopa on unistus niisuguste riikide jaoks nagu Gruusia ja Ukraina. Kuid rikas Britannia võib lahkuda projektist, mille ülalpidamine on kallis, kasu pole aga silmnähtav. Peamised rahuhäirijad nagu Kreeka, Ungari ja Poola ise Euroliidust ei lahku, kuna nad on vaesed. Europrojekti veavad praegu Saksamaa ja Prantsusmaa, kusjuures viimati mainitu pole ka ise parimas vormis. Kui niisugune eurohiiglane nagu Suurbritannia paugutab ust, võib kiusatus tema eeskuju järgida osutuda liialt suureks. Just seepärast edastab Brüssel praegu niisuguseid signaale, mis peavad meeldima skeptiliselt häälestatud Britannia elanikule.
Kuid sõltumata sellest, milline saab olema Britannia referendumi tulemus Euroliitu kuulumise küsimuses, Londoni ultimaatum tekitab juba praegu doominoefekti: kiusatus kärpida meie kaasmaalastest „vabalt liikunud“ sotsiaalseid soodustusi jõukamates Euroopa riikides on ilmselgelt nakkav. Alles eile teatas Soome sotsiaal- ja tervishoiuminister kavatsusest indekseerida (loomulikult vähendamise suunas) Eestist pärit võõrtöölistele Soomes välja makstavaid lastetoetusi.
Sellega seoses tahaks meenutada ka hiljuti koostatud Politico reitingu tulemusi Euroopa Liidu riigipeade mõjukuse kohta, mille kohaselt Eesti peaminister ei ulatu just palju põhjast kõrgemale. Siim Kallas ütles sellega seoses, et niisugused reitingud on solvavad ja ebaadekvaatsed, kuna niisugustes küsimustes nagu Brexit on Eestil vähe midagi öelda ja see on ju normaalne.
Kahju. Ajude äravoolu alal tšempioniks saanud riigi peaminister, kes on pärit erakonnast, mille lühinägelik maksupoliitika on niisuguse olukorra tekitanud, võiks vähemalt püüda kaitsta nende oma kaasmaalaste huve, kes suurendavad ühe Euroliidu peamise doonori SKP-d.