Samal päeval teatas New York Times, et Ühendriikide kulutused relvastusele ja varustusele Euroopas suurenevad järgmisel aastal 789 miljonilt 3,4 miljardile dollarile. BNS tsiteerib USA allikat: "See on pikaajalisem vastus muutunud julgeolekuolukorrale Euroopas. See peegeldab uut olukorda, kus Venemaa on muutunud keerulisemaks toimijaks”. Pentagoni teatel nende vahenditega rahastatakse lisavarustuse ja -sõdurite paigutamist muuhulgas Ungarisse, Rumeeniasse ja Baltimaadesse.

Ning tagatipuks kirub Eesti kaitseminister Hannes Hanso Delfis EKRE-t, mille juhid tema väitel ei suuda õigesti hinnata välisohtusid. Hanso küll mainib kolme ohuallikat, nende hulgas ka ebastabiilsust Lähis-Idas ning kasvavat terrorismiohtu, kuid sisuliselt räägib vaid ühest – agressiivsest Venemaast. Minister kirjutab: ”Moskva on oluliselt tugevdanud ja jõuliselt demonstreerinud oma sõjalist kohalolekut NATO idapiiril, seda nii NATO-vastaste stsenaariumite, massiivsete õppuste kui ka sõjalise jõu alalise kohaloleku suurendamisega. Ohtlikuks signaaliks on ka Kremli sõnum mitte vähendada kaitsekulutusi ajal, mil riik vajub üha sügavamasse majanduskriisi”.

Kas Eesti valmistub sõjaks?

Kõlab justkui veenvalt. Kuid juba järgmises lõigus loetleb Hanso NATO tegevusi Eesti territooriumil: ”Alliansi fookus on selgelt nihkunud kollektiivkaitsele ning prioriteediks on saanud meie piirkond. Täna toimib Ämarist NATO õhuturve, mida praegu teostavad Belgia hävitajad ja Eestis harjutavad rotatsiooni korras USA maaväe kompanii. Sel aastal ootame lisaks siia Saksa ja Briti maavägede üksusi, samuti toimuvad Balti riikides regulaarselt õppused liitlastega. Eestis asub NATO staabielement, siia on eelpaigutatud liitlaste varustust, parendatud on Alliansi reageerimiskiirust ning kaitseplaneerimist. Omalt poolt jätkame vajalike tingimuste loomist liitlaste kohalolekuks ning oleme kinnitanud korra, mis kiirendab välisriigi sõjalaevade ja -lennukite Eestisse saabumist”. Lisaks kõigele saime teada, et USA plaan suurendada juuresolekut Baltimaades tegi nii kaitse- kui peaministrit väga õnnelikuks.

Selle üle, kes kelle juuresolekule piirkonnas reageerib või suisa ülereageerib võib jääda vaidlema lõpmatuseni, kuid tundub siiski, et nii Ilvese ja Pentagoni, kui ka Hanso retoorika ei leia kuigi suurt kõlapinda Eesti inimeste seas. Seda kinnitavad ka minu büroo tellimusel hiljuti Saar Polli poolt läbi viidud uuringu tulemused. Nimelt paluti inimestel vastata küsimusele – “Hiljutised Krimmi ja Ida-Ukraina sündmused on pannud paljusid inimesi mõtlema Eesti julgeolekule. Kas teie arvates on praegu Eesti ja Venemaa vahel sõjalise kokkupõrke oht?” (Siinkohal olgu mainitud, et täpselt sama küsimus esitati sama firma poolt täpselt aasta tagasi – ja juba siis sõjausku vastajaid kuigi palju ei olnud.)

Niisiis, sõjalise kokkupõrke võimaluse välistavad või pigem välistavad 31,7 ning 41,3 protsenti, ehk koguni 73 protsenti respondente (eelmisel aastal 71,1 protsenti). Nagu näete, rahva – või siis jumala hääl - räägib hoopis midagi muud, kui kaitseministri suu.

Ka Euroopa pealinnades arutatakse praegu aktiivselt, kui kasulik on kõiges ameeriklasi toetada. Võrdlemisi teravalt väljendus selles osas hiljuti ka Euroopa komisjoni president Jean-Claude Juncker: „Washington ei saa meile dikteerida, kuidas arendada suhteid Venemaaga“. Eesti poliitilisel maastikul on selles suhtes aga täielik vaikus - nagu Brežnevi-aegsetel stagnatsiooniaastatel - ning kogu meie välispoliitiline strateegia on rajatud sellele, et Venemaa võib Eestit rünnata. Keegi ei püüa aga selgitada, miks peaks Moskvale seda vaja olema. Sellise stsenaariumi võimalikkuse tõendina nähakse sündmusi Krimmis ja Ida-Ukrainas. Sellest eeldusest lähtudes torpedeerime me Lääne-Euroopa riikide püüdlusi siluda suhteid Venemaaga ja toetame Washingtoni viljatuid katseid isoleerida riik, mille pindala on 1/7 maismaast. Me ignoreerime surmaohtu, mis lähtub Euroopa jaoks Islamiriigist, kuna põgenikelaine pole veel meieni jõudnud. Ning kiusame taga poliitikuid, kes suudavad rääkida Moskvaga.

Ütlen kohe: NATO liikmelisus on tänapäeval oluline Eesti julgeoleku tagamiseks, nagu ka liitlassuhted USA-ga. Tunnistan seda kui tegelikkust, selles osas pole tarvidust mind veenma hakata. Mida tasub aga hinnata, on meie praktiline tegevus - on see ikka adekvaatne meid ähvardavatele ohtudele?

Masohhistid Kremlist?

Kui vaadelda sündmusi Krimmis ilma hüsteerikata, võib teha mitu olulist järeldust. Eelkõige tuleb Krimmis toimunu peamist põhjust otsida julgeoleku valdkonnast. Valitsuse vahetus Kiievis seadis ohtu Venemaa sõjalise kohaloleku Krimmis. Vastusena võttis Venemaa eriliste kõhklusteta ette rea samme, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt pehmelt öeldes kaheldavad. Kontroll Krimmi üle pole mitte ainult kontroll kogu Musta mere üle, vaid see a priori muudab väärtusetuks igasuguse sõjalise struktuuri, mis võib tulevikus Ida-Ukrainas tekkida. Putinit võib kiruda kui palju iganes, kuid ta seab sõjalised kaalutlused kindlasti kõrgemale kui head suhted USA või Euroopa pealinnadega.

Täiesti erinev küsimus on olukord Ida-Ukrainas. Oleks naiivne eitada Kremli toetust sealsetele liidritele, kuid kaua oodatud Venemaa sissetungi ei toimunud, mis kutsus esile Venemaa „pistrike” viha: Putin olevat nö Novorossijale vett peale tõmmanud. Miks? Sest niisugust ühiskondlikku toetust nagu Krimmis poleks kohaliku elanikkonna hulgas olnud. Venemaa eksperdid on ühel nõul, et Ida-Ukraina separatism oli Kremli jaoks ootamatu, seal eelistatakse küll nõrgestatud, kuid ühtset ja soovitavalt neutraalset Ukrainat. Kiievi eksperdid sellega tavaliselt ei nõustu, kuid möödunud aasta sündmuste käik räägib just selle kasuks. Kas kellelgi üldse on mingi kahtlust, et Ukraina armee poleks Venemaa avaliku sõja korral kahte nädalatki vastu pidanud? Samuti ei soovi Moskva ilmselgelt võtta enda peale Ukraina majanduse toetamist, mis oli varemeis juba kaks aastat tagasi ja millest praeguseks on üldse vähe alles jäänud.

Milliseid järeldusi võib sellest teha Eesti jaoks? Kas Venemaa võib alustada sõjalist tegevust meie piiri ääres? Ainult ühel juhul: kui ta tunnetab tõsist sõjalist vajadust. Seepärast on USA ja teiste NATO liikmesriikide vägede Eestisse kutsumine Eesti jaoks pigem ohtlik, mitte ohtu vähendav. Meie peamine trump on NATO liikmelisus. Venemaa ei julge rünnata NATO liikmesriiki muidu kui vaid erandjuhul. Aga isegi erandjuhul peab selleks olema mingi sõjaline mõte. On ilmselge, et Venemaa ei hakka hajutama oma jõude olulise sõjalise infrastruktuurita territooriumile. Pealekauba Venemaa vastaselt meelestatud enamusega riigi okupeerimine meenutaks praegu masohhistlikku käitumist, mitte Kremlile omast pragmaatilist arvestust. Kreml ei läinud selle peale välja isegi mitte Ida-Ukrainas, kus üldine meeleolu oli pigem Venemaad pooldav.

Samuti on täiesti arusaamatu, millele tuginevad mõnede meie poliitikute oletused, mille kohaselt meil võib korduda Ida-Ukraina stsenaarium. Mida on ühist Kirde-Eestil ja Donbassil: kas meid ähvardab kodusõda Ida-Virumaal koos Narva pommitamise, Ida-Virumaa Kaitseliidu jõududega puhastamise ja Eesti oligarhide eraarmeedega? Kas keegi tõesti usub niisuguse stsenaariumi võimalikkusse Eestis?

Vaja on riskihinnangut

Potentsiaalse vaenlase võimaluste ja kavatsuste analüüs on Eestis masendavalt madalal tasemel - emotsioonid ja poliitilised kaalutlused ei asenda teadmisi ja tervet mõistust. Ka ameeriklased ei tõlgenda Moskva tegevust ülemäära oskuslikult ja on seetõttu halvad nõuandjad. Oodata, et nad seavad oma mängus, kus panuseks on kogu maailm, Eesti huvid enda huvidest kõrgemale, on naiivne ja vastutustundetu. Potentsiaalse riskihinnangu peame tegema iseseisvalt. Ilma „pistriketa”, olgu need pärit Eestist, Venemaalt või USA-st.

Venemaa igakülgne nõrgestamine, selle majanduse õõnestamine, territoriaalne lagundamine jne ei ole Eesti või Euroopa liidu enda huvides. Niisuguse tohutu naaberriigi lagunemine või majanduslik krahh tekitab põgenike, kuritegevuse, üldise ebastabiilsuse tulva, mis võib Eesti riigi Läänemerre uputada. Üheksakümnendad aastad tunduvad selle kõrval muinasjutuna. Niisugusel juhul ei päästaks meid ka ükski kolmemeetrine tara.

Rahvusvahelises poliitikas tasub üldse keelduda ideologiseeritud lähenemistest, samuti ei tohi unustada oma majanduslikke huve. Selleks ei pea Putinit armastama, et hoida tema riigiga normaalseid töösuhteid. Erinevalt presidendist, mina kavatsen siia jääda, ja - jällegi erinevalt Ilvesest - olen veendunud, et dialoog on just see poliitiline instrument, mida tuleb kasutada meie idanaabri suhtes. See on liialdamata ellujäämise küsimus, mida ei või otsustamiseks usaldada paarile-kolmele ministrile, kellele meeldib pappmõõkadega vehelda.

P.S. Ma annan endale suurepäraselt aru, millise reaktsiooni see artikkel eesti auditooriumis kaasa toob, võin ka suletud silmadega öelda, millised saavad olema kommentaarid, nii autoriseeritud kui anonüümsed, mis vallanduvad minu suunas pärast selle teksti avaldamist. Kuid seni, kuni me tallame maatasa igaühte, kes julgeb alustada tõsist arutelu meie ühise riigi tulevikust, on Eesti määratud lootusetult sõdima omaenda geograafiaga.