Valitsus leidis 70 miljonit olematute mürskude jaoks, aga 20 miljonit energeetikute töökohtade säilitamiseks mitte, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfis.
Eelmisel nädalal esinesin Brüsselis Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) korraldatud konverentsil õiglase ülemineku teemal, kus kuulsin taas kord, et meil on ju edulugusid, nagu näiteks Eesti.
Plahvatasin, rääkisin, mis tegelikkuses toimub (see on juba rutiin: käin üleminekuteemalistel konverentsidel ja eemaldan kuulajatel silmist puru), tulin välja ja lugesin uudiseid hiiglaslikust koondamisest riigiettevõttes Eesti Energia. „Edu“ on meil pikaajaline.
Ametlik versioon: 390 inimest, neist üle 300 Ida-Virumaal, kaotavad töö, et säästa 20 mln.
Esimene number, mis pähe tuleb, on 70 mln ettemaksu mürskude eest, mis mitte et ei plahvata, vaid mida lihtsalt ei ole olemaski. Nii need 20 kui ka need 70 mln, tuletan meelde, säästetakse/raisatakse ühe ja sama valitsuse tõhusa juhtimise all. Sest mõlemal juhul on tegemist riigi vastutusalaga, mitte mingi juhusliku eraisikuga.
Enamgi veel. Lugesin, et läbirääkimisteks töötajate esindajatega eraldas kontsern koguni kaks nädalat aega. Milline suuremeelsus! 5. kuupäeval kuulutati koondamised välja, 20. kuupäeval lüüakse käed kokku. Või hoopis ametiühingutele ja töötajatele vastu näppe. Sel päeval, mil ma seda kirjutan, on teadaandest möödunud juba neli päeva, kuid läbirääkimised pole ikka veel alanud.
Ma suudan isegi Eesti Energia juhtkonda mõista: palgatud juhid tegutsevad poliitikute poolt seatud raamides. Mida aga mõista ei saa, on omaniku, st riigi (valitsuse näol) seisukoht.
Te käite Brüsselis käsi välja sirutades ja kerjate raha piirimüüri ehitamiseks, rääkides kõigile, et teil on siin pooleldi integreerunud venelased. Ja samal ajal on teil täiesti ükskõik, et ELi tulevase seitsmeaastase eelarve eelnõus pole raha õiglase ülemineku jaoks. Just seda sama raha, mida teile varem anti töökohtade loomiseks just nendele inimestele, keda te nüüd koondate.
Kus need töökohad on? Krt teab. Selle eest teavad kõik, kus asub kirveviskamiskeskus, ja Ida-Viru maakonna noored aktivistid on saanud kogenuks näomaalimise kursuste projektide koostamises (jah-jah, õiglase ülemineku raha eest!), ning te annate eraettevõtjatele tohutuid summasid ilusate uute hotellide ehitamiseks, luues 800 uut hotellikohta. Kelle jaoks, julgen küsida? Või on teil plaanis energeetikud ümber õpetada teenijateks ja kliendid sõidavad spetsiaalselt seda imet vaatama?
Nagu poleks piisanud sellest, et nõustusite häbiväärselt väikese summaga (Brüssel eraldas õiglasele üleminekule kõigest 345 mln), te kasutasite seda raha samuti nagu klaashelmeid aborigeenide jaoks. Ja ärge tulge mulle rääkima magnetitehasest: olen kuulnud, näinud, käinud seal. Lahe tehas. Aga sellest ei piisa!
Rahandusministri Jürgen Ligi selgitused väärivad nagu ikka eraldi tähelepanu: „Jupiti on EE koondanud juba palju aastaid ja uudist vältinud. Seekord ületatakse kollektiivse koondamise piir ja uudis tehti.“ Ma sõnastaksin ümber: „Me oleme teile pidevalt salaja arseeni seganud, küll väikestes annustes, kuid nüüd, kui kõik mürgistuse tunnused on ilmsed, pole enam mõtet varjata...“
Pidagem meeles, et pärast seda, kui me 2025. aastal desünkroniseerusime BRELList ja sünkroniseerusime Mandri-Euroopaga, sõlmisid Elering ja Eesti Energia kontserni kuuluv ettevõte Enefit Power lepingu garanteeritud saartalitlusvõime kohta. Tõlgin hiina keelest: „saareks“ muutume juhul, kui Mandri-Euroopas tekib elektrikatkestus ja kaob side naaberriikidega. Sel juhul peab Enefit Power tagama vajaliku kontrollitava tootmisvõimsuse Eesti katkematu elektrivarustuse tagamiseks.
See leping sõlmiti 1. detsembril 2025, kui keegi veel ei teadnud plaanidest koondada mitusada töötajat. Energeetikud, kellega ma möödunud nädalavahetusel Kirde-Eestis seda teemat arutasin, ütlevad ühehäälselt: massilised koondamised on eelkõige löök riigi energiajulgeolekule. Pole kindel, et pärast sellist verevalamist suudab ettevõte saartalitlusvõimega toime tulla.
Ma pole spetsialist ega ekspert, et kujundada seisukohta selles küsimuses, on veel palju vaja teada saada, millega meie kolleegidega praegu tegelemegi. Aga peaminister loodetavasti vastust juba teab. Ei saa ju olla, et otsus nii massilise koondamise kohta võetaks vastu ilma tagajärgede analüüsita? Saatsin Kristen Michalile vastava päringu. Ootan vastust pikisilmi.
Ja veel üks vastik nüanss. Jutt käib Kirde-Eestist, piirkonnast, kus elab tihedalt venekeelne elanikkond. Siin on palju Venemaa kodanikke, palju mittekodanikke, siin on traditsiooniliselt madal valimisaktiivsus. Reformierakonnal ja nende lemmikerakonnal Eesti 200 pole siin eelseisvatel Riigikogu valimistel üldse mingeid võimalusi. Nii et pole ka Eestis ühtegi teist piirkonda, kus valitsus oleks nõustunud massiliste koondamistega neli kuud enne valimisi. Lihtsalt pole. Ja kogu see olukord on kokkuvõttes kohutavalt häbiväärne.
Mida teha?
1. Tuleb koondamisi kui mitte peatada, siis vähemalt võimalikult palju vähendada. Ilmselgelt on see võimatu teha läbirääkimisteks eraldatud kahe nädala jooksul – seega tuleb tähtaega pikendada. Mitte ühe, kolme või viie päeva võrra, vaid seni, kuni on saavutatud kompromiss, mis on mõlemale poolele tegelikult vastuvõetav. Jah, seadus näeb ette kahe nädala tähtaja (ja see on muidugi omaette nali), kuid kusagil pole öeldud, et see ei võiks olla pikem. Lühem ei tohi olla küll.
2. Kohustada valitsust (seda saab teha Riigikogu) pöörduma ELi poole rahalise abi saamiseks. Selleks on olemas fondid, kui vaid tahet oleks. Üks võimalus on globaliseerumise tagajärgede vastu võitlemise fond.
Sotsiaalpoliitika komisjoni liikmena hääletan regulaarselt erinevate riikide valitsuste taotluste üle sellise abi saamiseks massiliste koondamiste korral. Kuid viimastel aastatel pole mul kordagi (mitte kordagi!) tulnud hääletada Eesti taotluse üle. Ja ma tean, miks: nagu iga Euroopa fondi puhul, kehtib ka siin omarahastamise tingimus, mis on 15–40%. Meie valitsus lihtsalt säästab inimeste arvelt.
3. Kohustada valitsust aktiivselt osalema võitluses ELi eelarve eest. Nõuda nii õiglase ülemineku fondi kui ka ja globaliseerumise tagajärgede vastu võitlemise fondi säilitamist. Otsida ja leida liitlasi ELi Nõukogus. Niipalju kui ma tean, ei ole meie suurepärased ministrid siiani selle teema vastu huvi üles näidanud, samal ajal väike riik nagu Eesti peaks lobitööks palju rohkem pingutama kui mõni 50 miljoni elanikuga hiiglane. Tuletan meelde, et otsuseid ELis teevad kolm seadusandjat: Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu. Mina olen oma osa tööst ära teinud, Euroopa Parlament kiitis häälteenamusega heaks minu raporti õiglase ülemineku direktiivi kohta, mis näeb ette nii rahastamise jätkamise, töökohtade loomise kui ka koondatavatele töötajatele tasuta ümberõppe. Et see kõik saaks teoks, on vaja komisjoni ja nõukogu nõusolekut.
Euroopa Komisjonis esindab Eestit välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas. Arvestades tema töö iseloomu ja rahvusvahelist olukorda võib arvata, et tema jaoks on need üleminekud, olgu siis roheline, õiglane või Suvorovi üleminek üle Alpide, kõik ühesugused. Ja ilmselt poleks Kallasel ka füüsiliselt aega lobitööks. Mis on väga kahju, sest sotsiaalküsimuste volinik Roxana Mînzatu vajab toetust.
Jääb alles ELi Nõukogu, kus on kindlasti riike, kelle huvid on meie omadega sarnased. Kuid valitsus, selmet kaitsta Eesti energeetikute huve, annab rohelise tule massilistele koondamistele.
4. Aktiivne lobitöö Euroopa Liidu tasandil, et revideerida CO2-heitkogustega kauplemise süsteem, võttes arvesse meie vajadusi.
Need on sammud, mis ei kannata valimisteni ootamist, need tuleb astuda juba täna. Edasine on tulevase valitsuse ülesanne. Peamine on, et selles ei oleks poliitilisi jõude ega poliitikuid, kes on valmis ELi kõrgetele ametikohtadele pääsemise nimel alandlikult nõustuma iga Brüsseli näpuvibutusega.
Foto: kuvand / Delfi.ee