Esinesin eile Brüsselis Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) korraldatud konverentsil õiglase ülemineku teemal, kus kuulsin taas kord, et meil on ju edulugusid – nagu näiteks Eesti, kirjutab Jana Toom Facebookis.
Ma läksin endast välja, rääkisin, kuidas asjad tegelikult on (see on juba rutiin: käin üleminekuteemalistel konverentsidel ja võtan kõrvadelt nuudleid ära), läksin välja ja lugesin uudiseid hiiglaslikust koondamisest riigiettevõttes Eesti Energia. „Edu“ – see on meil pikaajaline.
Ametlik versioon: 390 inimest, neist üle 300 Ida-Viru maakonnas, kaotavad töö, et säästa 20 miljonit.
Esimene number, mis pähe tuleb, on 70 miljonit ettemaksu laskemoona eest, mis mitte et ei plahvata, vaid mida lihtsalt ei ole olemaski. Nii need 20 kui ka need 70 miljonit, tuletan meelde, säästetakse/raisatakse ühe ja sama valitsuse tähelepaneliku juhtimise all. Mõlemal juhul on tegemist riigi vastutusalaga, mitte mingi juhusliku erasektori esindajaga.
Edasi veelgi hullem. Lugesin, et läbirääkimisteks töötajate esindajatega eraldas kontsern koguni kaks nädalat aega. Ennekuulmatu helduse atraktsioon! 5. kuupäeval kuulutati koondamised välja, 20. kuupäeval lüüakse käed kokku.
Ma suudan isegi Eesti Energia juhtkonda mõista – palgatud juhid tegutsevad poliitikute poolt seatud raamides. Mida aga mõista ei saa, on omaniku, st riigi (valitsuse näol) seisukoht.
Te käite Brüsselis käsi pikalt ees, raha piirimüüri ehitamiseks küsimas, rääkides kõigile, et teil on siin halvasti integreerunud venelased. Ja samal ajal on teil täiesti ükskõik, et ELi tulevase seitsmeaastase eelarve eelnõus pole raha õiglase ülemineku jaoks. Just sedasama raha, mida teile varem anti töökohtade loomiseks just nendele inimestele, keda te nüüd koondate.
Kus need töökohad on? Kurat teab. Selle eest teavad kõik, kus asub kirveviskamise keskus, ja Ida-Viru maakonna noored aktivistid on saanud kogenuks näomaalimiskursuste projektide koostamises (ja-ja, õiglase ülemineku raha eest!) ning te annate eraettevõtjatele tohutuid summasid ilusate uute hotellide ehitamiseks, luues 800 uut hotellikohta. Kelle jaoks, julgen küsida?
Või on teil plaanis energeetikud ümber õpetada teenijateks ja kliendid sõidavad spetsiaalselt seda imet vaatama?
Nagu poleks piisanud sellest, et nõustusite häbiväärselt väikese summaga – Brüssel eraldas õiglasele üleminekule kõigest 345 miljonit, – ka seda raha jagasite te nagu klaashelmeid põlisrahvastele. Ja ärge rääkige mulle magnetitehasest – olen kuulnud, näinud, käinud seal. Lahe tehas. Aga sellest ei piisa!
Rahandusminister Jürgen Ligi selgitused väärivad nagu tavaliselt eraldi tähelepanu: „Jupiti on EE koondanud juba palju aastaid ja uudist vältinud. Seekord ületatakse kollektiivse koondamise piir ja uudis tehti.“ Ma sõnastaksin selle ümber järgmiselt: „Me oleme teile pidevalt salaja arseeni seganud, väikestes annustes, kuid nüüd, kui kõik mürgituse tunnused on ilmsed, pole enam mõtet varjata...“
Kogu selles loos on veel üks, kõige vastikum nüanss. See on Kirde-Eesti, piirkond, kus elab tihedalt koos venekeelne elanikkond. Kõige õigusetum elanikkond. Siin on palju Venemaa kodanikke, palju mittekodanikke, siin on traditsiooniliselt madal valimisaktiivsus ning Reformierakonnal ja tema lemmikul Eesti 200-l pole eelseisvatel Riigikogu valimistel üldse mingeid võimalusi. Eestis pole teist piirkonda, kus valitsus nõustuks massiliste koondamistega neli kuud enne valimisi. Lihtsalt pole.
Kõik see kokku on kohutavalt häbiväärne.
Mida teha?
1. Tuleb koondamisi kui mitte peatada, siis vähemalt võimalikult palju vähendada. Ilmselgelt on seda võimatu teha läbirääkimisteks eraldatud kahe nädala jooksul – seega tuleb tähtaega pikendada. Mitte ühe, kolme või viie päeva võrra, vaid seni, kuni on saavutatud kompromiss, mis on mõlemale poolele tegelikult vastuvõetav.
2. Kohustada valitsust (ja seda saab teha meie parlament) pöörduma ELi poole rahalise abi saamiseks. Selleks on olemas fondid, kui vaid tahet oleks. Üks võimalus on globaliseerumise tagajärgede leevendamise fond. Sotsiaalpoliitika komisjoni liikmena hääletan ma regulaarselt erinevate riikide valitsuste taotluste üle sellise abi saamiseks massiliste koondamiste korral. Kuid viimastel aastatel pole mul kordagi (mitte kordagi!) tulnud hääletada Eesti taotluse üle.
3. Kohustada valitsust aktiivselt osalema võitluses ELi eelarve eest. Rõhutada vajadust säilitada mõlemad fondid – õiglase ülemineku fond ja globaliseerumise tagajärgede vastu võitlemise fond – ning otsida ja leida liitlasi ELi Nõukogus.
4. Lobida aktiivselt ELi tasandil CO2-heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamist, võttes arvesse meie vajadusi.
Need on sammud, mis ei kannata valimisteni ootamist, need tuleb astuda juba täna. Edasine on tulevase valitsuse ülesanne. Peamine on, et selles ei oleks poliitilisi jõude, kes on valmis Euroopa Liidu kõrgetele ametikohtadele pääsemise nimel alandlikult noogutama iga Brüsselist tulevale märkusele.
Pildil on Eesti Energia kontsernile kuuluva Enefiti uus õlitehas. Massilistest koondamistest see kahjuks ei päästnud. Foto: Sergei Stepanov / ERR