Jüri Toomepuu selgitab eesti- ja venekeelsete õpilaste matemaatikatulemuste erinevust ajaloolise hariduskapitali ja erinevate kognitiivsete võimetega. Selline järeldus jätab aga tähelepanuta nii koolisüsteemi, sotsiaalmajandusliku olukorra kui ka venekeelsete õpilaste ebavõrdse stardipositsiooni, kirjutab Delfis Euroopa Parlamendi liige Jana Toom (Keskerakond / Renew Europe).
Jüri Toomepuu otsustas selgitada eesti- ja venekeelsete õpilaste matemaatikalõhet. Lugesin tema arvamust Delfis ja pidin õhku ahmima.
Toomepuu võrdleb matemaatikaeksamit IQ-testiga, väites, et venekeelsetel on palju halvemad kognitiivsed ehk tunnetuslikud võimed. Lugejal palutakse uskuda, et venelastel on traditsiooniliselt madalam IQ kui eestlastel. Toomepuu sõnul pole siin „vaja aastatepikkuseid uuringuid“, tegelikult on asi vägagi lihtne.
Esiteks sai enamus eestlasi veidi varem kirjaoskajateks. See vastab sisuliselt tõele: 1897. aastal oli kirjaoskajaid 97% Eesti elanikest (mitte kõik neist polnud eestlased), 30% Euroopa-Venemaa elanikest ja 16% Siberi elanikest (mitte kõik neist polnud venelased). Venemaa jõudis 90% kirjaoskuse tasemele 1939. aastaks kirjaoskamatuse likvideerimise kampaania tulemusena, st 40 aastat hiljem.
Kui oluline see on? Üldse mitte. Arvan, et 200 aastat tagasi (300 kindlasti) olid nii minu kui ka Jüri Toomepuu esivanemad võrdselt kirjaoskamatud ning see traditsioon oli mitte sajandite-, vaid aastatuhandetepikkune. Mis ei takistanud nende järeltulijaid koolides ja ülikoolides õppimast ning teisi keeli omandamast. Toomepuu nendib, et Vene impeeriumis „oli ühiskonna keskmine hariduskapital madal“ ning hariduskapital justkui „kandub põlvkondade kaudu edasi“. Kui see oleks nii, oleks Eesti 18. sajandi peaaegu olematu hariduskapital pidanud avalduma ka eestlastele kuni Toomepuuni välja. Aga seda ei juhtunud.
Teiseks on põhjuseks see, et „Stalini ja tema järglaste ajal toodi Eestisse ligi pool miljonit venelast... Asustajatele ja nende lastele loodi eraldi venekeelne kooli- ja inforuum“. Selle inforuumi pärijaks sai venekeelne kool, „mis kandis endas Nõukogude-aegse isolatsiooni, eraldiseisva õpikultuuri ja ajaloomälu pärandit“.
Inforuumist räägime veel hiljem, esmalt tegeleme „asustajatega“. Toomepuu: „Siia toodi eelkõige tööstuse ja partei vajadustest lähtuvat elanikkonda, mis kujundas järgmiste põlvkondade hariduslikku stardipositsiooni“. Tõesti? Ja need pimedad ja harimata inimesed ehitasidki Eestis põlevkivi- ja muid tööstusharusid?
Statistikaameti teatmiku „Eesti maakondade rahvastik“ (2015) järgi oli 2011. aastal kõrgharidusega inimeste osakaal Ida-Virumaal suurem kui üheski teises Eesti maakonnas, v. a. Tartumaa ja Harjumaa. Narvas oli kõrgharidusega inimeste osa veidi väiksem kui Tartus. Loomulikult on see nõukaaja pärand. 1989. aasta rahvaloenduse tulemuste põhjal (teatmik „Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik“ (1990)) olid kõrgharidusega elanike osakaalu poolest esirinnas Tallinn, Tartu, Sillamäe, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva. Venekeelsed linnad ei jää mingil moel maha eestikeelsetest. Nagu Toomepuu kirjutab: „See on statistika.“
See tähendab, et erinev hariduskapital ja ajalooline kogemus ei mängi siin mingit rolli. Mis siis mängib? Ekspertidele on vastus ilmne. Tsiteerin matemaatikaõpetaja Julia Kornejetševa sõnu (ETV+):
– õppetundide vähesus. Venekeelsetes koolides on aastaid kõik vabad tunnid pühendatud eesti keele õppimiseks, eestikeelsetes aga matemaatika õppimiseks, st lapsed on algusest peale ebavõrdsetes tingimustes;
– erinev suhtumine haridusse (mis tuleneb minu arvates arusaamast, et Eestis saavad venekeelsed edu saavutada vaid siis, kui nad teavad ja oskavad palju rohkem kui eestikeelsed): venekeelsed vanemad püüavad lastele anda maksimum, koormates neid huviringide ja kursustega, samas kui eestikeelsed pered suhtuvad sellesse sageli rahulikumalt;
– andekamad ja õpivõimelisemad lapsed lähevad pärast 9. klassi eesti keele gümnaasiumidesse, mis moonutab statistikat;
– venekeelsed õpetajad on pidevas stressis: kontrollid, komisjonid, mured, ärevus, õhtused keelekursused...
Lisaksin siia veel kaks kooliga seotud tegurit:
– venekeelne kool on aastakümneid kannatanud õpetajate puuduse all;
– hariduse kvaliteedile on äärmiselt negatiivselt mõjunud hiljutine reform, mis lubas tööle võtta „õpetajaid“ ilma kõrghariduseta, peaasi, et inimene oskaks eesti keelt.
On üllatav, et sellistes tingimustes näitavad venekeelsed lapsed üldse korralikke tulemusi. Selles toas on ka kõige suurem elevant, mida Toomepuu silma eeski ei näe: sotsiaalmajanduslik olukord. Vaesemad õpivad reeglina halvemini kui rikkamad. Venekeelsed on enamasti vaesemad kui eestikeelsed.
Tasuks vaadata just selle tunnuse alusel koostatud statistikat. Aga Jüri Toomepuu valis võtmetunnuseks etnilise kuuluvuse. Ta mõistab ise ka, et see on, asju õigete nimedega nimetades, rassism, mistõttu kirjutab: „Eri rahvastiku- ja keelerühmade keskmiste erinevuste nimetamine ei ole vihakõne“. On, härra Toomepuu. Eriti kui teie hüpoteesid on lihtsalt valed.
On aeg pöörduda tagasi info- ja haridusruumi juurde. Kui tugevalt need mõjutavad indiviidi? Juri Toomepuu on veetnud suurema osa oma elust Ameerika info- ja haridusruumis, kus viimase poole sajandi jooksul rassismi ja vihakõnet mis tahes vormis aktiivselt mõistetakse hukka. Ta püüab endiselt tõestada, et venelased on ajalooliselt lollimad kui eestlased.