Kord aastas annavad Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) eksperdid Eestile soovitusi: mida peaks tegema, et majandust ära ei rikuks. Neid soovitusi tasub kuulda võtta. Kuid meie valitsus on kurt, kirjutab Delfis Euroopa Parlamendi liige Jana Toom.
Juunis külastas meid samaaegselt IMF-i delegatsiooniga ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) peaanalüütik. IMFi ja OECD soovitused langesid kokku. Eesti peamine makromajanduslik probleem on täiesti tasakaalust väljas riigieelarve: igal aastal kulutab riik 2 miljardit eurot rohkem, kui teenib. Kuidas seda parandada? Puhtalt matemaatiliselt lahendub see ülesanne kulude kärpimise ja/või tulude kasvu abil.
Esmalt kuludest
Jah, me kõik oleme mõistnud, et kaitsekuludest ei pääse kuidagi mööda. Lisaks kasvavad meil sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulud, mis pole samuti üllatav – arvestades demograafilist olukorda, inflatsiooni ja tervishoiusüsteemi tõhusust. Tõsi, need kasvavad vaid võrreldes endaga. Aga võrreldes teiste riikidega...
OECD andmete kohaselt on meie tervishoiukulud palju väiksemad kui paljudel teistel organisatsiooni liikmetel. 2024. aastal moodustasid meie kulud 7,8% SKPst, mis on madalam kui keskmine (9,3%) ja väiksem kui valdaval enamusel ELi riikidest, sealhulgas sellisel majanduslikul autsaideril nagu Bulgaaria. Te ei kuulnud valesti: Eesti kulutab tervishoiule vähem kui Bulgaaria, mis jääb meist maha terve rea majandusnäitajate poolest.
Sama pilt on ka sotsiaalkaitse puhul: Eesti kulutab sellele 17,2% SKPst, keskmine näitaja on 21,2%, pooltel neist, kellega me end tavaliselt võrdleme, on kulutused veelgi suuremad. Kuid Eestis on sotsiaalprobleeme rohkem kui rikkamates ELi riikides. Lihtsamalt öeldes kulutame sotsiaalvaldkonnale märkimisväärselt vähem, kui vaja oleks.
Veelgi väiksem kulutamine on minu arvates kuritegu riigi elanike vastu.
Nüüd tuludest
Riigieelarve tuludele andis väga tugeva hoobi progressiivse tulumaksu kaotamine, mida mõni nutikas PR-tegelane nimetas „maksuküüruks“ (head asja nii ju ei nimetata). N-ö astmelise tulumaksu kaotamise pakett võttis riigilt ära umbes 800 miljonit eurot ehk 4,3% riigieelarve tuludest.
Tegelikult on tegemist Reformierakonna poliitilise PR-i eest maksmisega: oravad lubasidki, et „küür“ kaob. Loomulikult on progressiivse maksu kehtestamisest möödunud aastate jooksul tulude olukord tugevalt muutunud ja maksu tuli muuta. Astmeline tulumaks ongi hea selle poolest, et muuta saab nii sissetulekutasemeid kui ka maksumäärasid. Reformikad oleksid seda kergesti teha saanud. Aga ei tahtnud. Majandusele ratsionaalse lähenemise asemel juhindub see partei juba ammu majanduslikult mõttetutest, kuid rikastele kasulikest dogmadest.
„Sotsiaalne solidaarsus“ on Reformierakonna, Eesti 200 ja nende jaoks, kes end ekslikult „sotsideks“ nimetavad (otsus võeti vastu, kui nad veel koalitsioonis olid), vaid tühjad sõnad. Üldiselt paneb suhtumine astmelisse tulumaksu Eestis mõtlema massilisele hüpnoosile. Või siis kahjulikule harjumusele.
Nt kirjutab Mart Laar Postimehes, kaitstes ühtset tulumaksu (tema enda looming!), et peab astmelise tulumaksu kehtestamist ohtlikuks eksperimendiks, vähemalt tahaks näha andmeid mõne maa kohta, kui selliseid üldse on, kus pikalt kehtinud ühetaoline tulumaks vahetati astmelise vastu.
Loomulikult pole selliseid olemas. Suurbritannias (esmakordselt 1798. aastal), Prantsusmaal (alates 1914. aastast), Saksamaal (1893), USA-s (1913), Rootsis (1861), Madalmaades (1893) jne oli tulumaks algusest peale progressiivne, alati või peaaegu alati. Eesti on üks väheseid riike, kus tulumaks diskrimineerib vaeseid. Kuid meile sisendati, et alternatiivi pole, et see on ohtlik. Kuigi väga suur osa arenenud riike on 100–200 aastat teinud teisiti ja arenenud. Kas kõik on idioodid, ainult meie oleme targad?
Ja siis maksudest
Siiski ei andnud IMF ega OECD tulumaksu osas päris selliseid soovitusi. Selle asemel soovitasid nad suurendada teisi makse. Milliseid täpselt?
OECD räägib maamaksust ja kinnisvaramaksust: kogume taolisi makse (% SKPst) vähem kui pea kõik teised organisatsiooni kuuluvad riigid.
Veel räägib OECD ühel häälel IMFiga juriidiliste isikute kasumimaksust. Meil maksustatakse jaotatud kasum: usume, et selline maks sunnib ettevõtteid kasumit jaotamata jätma ja investeerima.
IMF-i analüüs näitas, et meie süsteem ei ole toonud kaasa investeeringute olulist kasvu. Seetõttu soovitab fond minna üle traditsioonilisele ettevõtete kasumimaksu süsteemile, millel on lai maksustamisbaas ja mõõdukas maksumäär.
„Traditsiooniline“ tähendab, et seda rakendatakse kõikjal ja igal pool, nagu ka progressiivset tulumaksu. Meile öeldakse tegelikult: „Ärge leiutage jalgratast uuesti, tehke seda, mida teevad kõik korralikud riigid. See on igal juhul tõhusam kui see, mida te siin ise välja mõtlesite.“
Mida vastab minister Ligi? Et sellise tulumaksu kehtestamine lööks investeeringuid tugevalt ja me ei taha konkurentsieelisest loobuda.
Millisest eelisest? Kordan: IMF-i analüüs näitas, et meie süsteem ei anna meile erilist eelist. Investeeringute olulist kasvu ei ole. Mida täpselt te hoiate?
Jällegi, ettevõtete kasumimaks ei pea olema kõigile ühe määra järgi. Seda saab struktureerida nii, et väike- ja keskmise suurusega ettevõtted ei kannataks. Aga me ei taha ju isegi selles suunas mõelda.
Kelle kasuks ja kes maksab?
Palju aastaid oleme kuulnud koalitsioonilt ühte ja sama laulu: Eesti elab üle oma võimaluste, pingutagem kõik vööd. Rikkaid ei tohi maksudega karistada. Mida see tegelikult tähendab? Ikka seda, et püksirihma pingutavad kõige vaesemad elanikkonnarühmad.
Kui ma seda teksti kirjutasin, ilmus suurepärane kinnitus: Parempoolsete juhatuse liikme Indrek Lubergi arvamus Delfis. Peamine mõte: pensionide indekseerimine tuleb lõpetada, sest „ka eakad peavad aitama Eesti riiki võlakriisist päästa“.
Muidugi! Samal ajal tahavad Parempoolsed makse alandada. Mõte tõsta rikaste makse on neile absoluutne tabu. Kes selle peo eest maksab? Pensionärid ja toetuste saajad, sest toetuste indekseerimise tuleb samuti lõpetada.
See loogika ei ole isegi majanduslik: on ju selge, et kui pensionärid oma kohutavalt väikeste pensionidega hakkavad halvemini toituma, hakkavad nad rohkem haigestuma ja tervishoiukulud kasvavad.
Aga ilmselt Parempoolsed neid kulusid lihtsalt ei suurendaks. Siis sureksid pensionärid sagedamini, vähendades koormust riigieelarvele: surnul pole vaja ei pensioni ega arsti. See on ainus võimalik areng, mille puhul Lubergi ettepanekul on mingit mõtet. Muidugi on see julm. Aga kui inimesel puudub eetika, siis seda talle külge ei kleebi.
Samal ajal võetakse arenenud riikides, kus majanduslik demagoogia pole jõudnud Eesti kõrgusteni, makse nendelt, kes teenivad oluliselt rohkem, nii inimestelt kui ka ettevõtetelt. See pole marksism, vaid puhas kapitalism.
Eesti ei ärka üles sotsialistlikuna, kui kriisi ajal kehtestab maksud rikastele. Võimalusi on mitmeid: kinnisvaramaks, maamaks, millest räägib OECD, suurpärandimaks, luksuskaupade käibemaks. Aga loomulikult ei saa erakonnad, kes teenivad just rikkaid, sellega nõustuda.
Kui rikkaid maksudega ei „karistata“, karistatakse maksudega kõiki teisi. Karistatakse vaeseid ja keskklassi, kelle ridu iga uus kriis hõivab.
Tulemuseks ongi see, et tänu koalitsiooni poliitikale liigub Eesti pankroti poole. Kaitsekulutused kasvavad, vaestelt pole enam midagi võtta, lähitulevikus ei suuda me oma välisvõlga teenindada.
Olukord on absurdne: rahvusvahelised organisatsioonid veenavad meid midagi muutma. Aga Eesti liigub kangekaelselt teist teed pidi – lühimat teed kuristiku poole.