Euroopa Parlamendi liige Jana Toom esines 30. jaanuaril Raadio Kuku saates “Kahe vahel“.
Saatejuhid Timo Tarve ja Ainar Ruussaar alustasid vestlust USA ja Euroopa suhete hetkeseisust.
Kas EL on ikka nõrk?
Kas USA president Donald Trumpil on õigus, kui ta väidab, et ilma Ameerikata on Euroopa tühi koht? Jana Toom mainis, et isegi Fico (Robert Fico on Slovakkia peaminister. – Büroo), kes on teatavasti suur Trumpi fänn, on viimasel ajal löödud USA presidendi vaimsest tervisest. Toom mainis ka Euroopa tuleviku konverentsi (2021-2022): “Selle tulemusena Euroopa Liit jõudis ühiselt arusaamale, et me peame ennast reformima, ja esimene samm oleks see, et me peaksime loobuma kurikuulsast ühehäälsuse põhimõttest välis- ja julgeolekupoliitikas. Seda me ei julgenud teha ja nüüd sööme selle vilju. Nii et võime kutsuda üles ühtsusele ja heita Kaja Kallase ette, et ta esineb 7 mitte 27 riigi nimel, aga... ise tehtud hästi tehtud.“
Saatejuht tsiteeris Donald Trumpi: “Euroopa armastab arutada tulevikku, aga väldib tegutsemist täna. Temaga võib ju nõus olla?“ Jana Toom: „Ei, temaga ei või olla nõus. Ma nüüd üritan olla väga viisakas, aga arvan, et sellel Donald Trumpi nõunikul, kes pani talle suhu need sõnad, puudub Euroopa Liidu suunal pädevus. Euroopa on vägagi tegus nendes valdkondades, kus on vähem vastuolusid, aga jah, paraku välispoliitika on selline nagu ta on.
Ja asi polegi Donald Trumpis. USA rahvusliku julgeoleku strateegias on umbes nii must-valgelt kirjas, et ühinenud Euroopa Liit ei ole Ameerika liitlane, pole tema huvides. Ja ta nüüd pingutab selle nimel, et see liit laguneks. Nii et see, mida räägib Trump, on väga selge sõnum Euroopa Liidule, et me peame jalad kõhu alt välja võtma ja tegutsema. Aga mõned meie poliitikud, ka Eesti poliitikud, on liiga optimistlikud või teesklevad seda.“
Gröönimaa staatusest
„Kuigi Gröönimaa pole EL liige, selle Taani kodanikud on Euroopa Liidu kodanikud. Ja kui oleks nende selge sooviavaldus, siis nad oleksid võinud Euroopa Liitu astuda, selline arutelu Euroopa Parlamendis juba oli. Aga nemad teatavasti ikka tahavad olla iseseisvad. Ameerika ei meeldi neile kohe väga, aga ka Taani Kuningriik pole ilmselt nende lemmik.
Kuid küsimus ei ole ju selles, kellele kuulub Gröönimaa. Küsimus on selles, et Arktika jää on sulamas ja kõik saavad aru, et õige varsti avaneb võimalus hakata seal teenima suurt raha, sest seal on ju meeletud naftavarud ja mida kõike veel. Ja see on muidugi tähtis nii Euroopa Liidule, kui ka USAle. USAl on kõik rohelised asjad päevakorrast maas, käib raha teenimine iga hinna eest, ka liitlassuhete arvelt.“
Venemaa: sanktsioonid ja opositsioon
EL töötab 20. Venemaa-vastaste sanktsioonide paketi kallal. Võeti vastu otsus keelustada järgmisest aastast täielikult ka Venemaa gaasi import. Kas Jana Toom näeb, et need sanktsioonid avaldavad Venemaale reaalset mõju? “Avaldavad kindlasti, aga kas just sellist, mida me loodame, siin ma jään tõesti vastuse võlgu. Ma ei saa enam pidada ennast Venemaa eksperdiks, sest ma pole seal ammu käinud, ma suhtlen inimestega (mul on Venemaal sõpru, on õde), aga kõik räägivad sellist keelt, kus pole millestki kinni võtta. Mingisugune arutelu, kuidas asjad tegelikult on, on täiesti välistatud. Aga mida ma näen, on see, et Venemaal elavad inimesed, kes olid Putini-vastased, kes olid väga selgelt sõjavastased, ei muutunud toetavateks, küll aga väga-väga ettevaatlikuks. Nii et diktatuur kannab vilja ja selgelt mobiliseerib inimesi selle võimu ümber, nagu ka igasugune väljapoolne surve tegelikult tihtilugu töötab just niimoodi.“
Jana Toom on Euroopa Liidu ja Venemaa parlamentaarse koostöö delegatsiooni liige... Jana Toom: “Seda koostööd pole olnud. Ja eelmisel aastal panin ennast kirja sellesse delegatsiooni lihtsalt kolleegide palvel, sest Renew Europe fraktsioonis polnud kedagi, kes enam-vähem saaks aru, mis seal üldse toimub. Me käime koos, räägime, kohtume venelastega, kes elavad Läänes, aga see vene opositsioon on ka natuke imelik, sest nad on kõik kuidagi omaette, ei tundu, et oleks ühisrinne, nad koguaeg kaklevad oma vahel, jagavad midagi. Ja see on tegelikult suur probleem ka Euroopa Liidu jaoks. Sest me kõik saame aru, et ühel päeval Putini režiim variseb kokku, mis siis saab? Kellega me räägime järgmisena? Praegu seda järgmist liidrit või suunda pole näha.“
Põllumehed ja paabulinnud
Juttu oli ka Euroopa Parlamendi selle aasta ühest mõjukamast otsusest - lükata tagasi vabakaubanduslepingu sõlmimine Mercosuri riikidega ja suunata see Euroopa Kohtusse hindamiseks. Jana Toom: „See võtab vähemalt 2-3 aastat ja selle ajaga võib palju muutuda. Esimene sellise EP otsuse põhjus on see, et parlamendiliikmed on oma olemuselt nagu paabulinnud. Ja talviti neid väga mõjutavad Europarlamenti piiravad ja protestivad põllumehed. Nad laamendavad nii, et selle kõrval kahvatub pronksiöö. Muidugi see avaldab muljet parlamendiliikmetele (näiteks prantslastele minu fraktsioonis), eriti kui sa oled valitud sellest riigist, kelle põllumehed siin möllavad. Renew Europe fraktsioonis oli euroopameelsete gruppide seas kõige kõrgem protsent saadikuid, kes hääletasid selle poolt, et saata Mercosuri leping kohtusse, sest meil suhteliselt väikeses fraktsioonis on suur Prantsuse delegatsioon.
Kuigi kõik saavad aru, et Mercosur on väga-väga Euroopa Liidu huvides, aga prantslastel lihtsalt ei jagu selgroogu, et olla selle poolt. Põllumeeste lobil õnnestus jätta inimestele sellise mulje, et Mercosur on põllumajandusest. Tegelikult ei ole! 90 protsendil sellest lepingust pole mingit pistmist põllumajandusega.
Rääkisin inimestega, kes hääletasid lepingu kohtusse saatmise poolt, ja selgus, et see oli nagu Brexitiga. Nad lootsid, et seda ei juhtu. Aga läks nii, nagu läks. Ja tsiteerides Urmas Paeti, kes ütles sel puhul, arvan, et tal on õigus: sel päeval oli põhjust juua šampanjat nii Kremlis kui Valges Majas“.
Puhas poeesia
“Et Euroopa Parlament vastandub Euroopa Komisjonile on osaliselt õige, aga selle algatas Ursula von der Leyen. Algusest peale kõik, mis võis minna, läks selle komisjoni moodustamisega valesti. Meil pole vaja 27 volinikku. Ka aluslepingud ütlevad selgelt: ei pea olema nii, et iga liikmesriik saadab voliniku. Tegelikult võib olla 18, aga iga liikmesriik tahab ju saata oma inimese. Nüüd me räägime laienemisest. Siis on 32 liikmesriiki ja 32 volinikku. 32 riiki, kes otsivad konsensust välisasjade küsimustes. See lihtsalt pole tehtav.
Me peame oma ambitsioonid tasakaalustama ja vaatama üle, mida saame ja mida ei saa endale lubada. Mul on 5 komisjoni, mida on palju, aga peamine on Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon, kus olen Renew Europe fraktsiooni koordinaator. Eelmises EP koosseisus tööhõive ja sotsiaalküsimustega tegeles üks volinik - Nicolas Schmit Luksemburgist. Aga mida tegi Ursula von der Leyen seekord? Nüüd on meil selle komisjoniga seotud 14 volinikku. Proovi sa koordineeri nendega oma tööd. See pole normaalne, ma ei räägi juba nende volinike ametinimetustest, nt õitsengu ja valmisoleku volinik. See on nagu mannapudru minister. Mida see tähendab? Puhas poeesia.
Lisaks üritab Euroopa Komisjon meile kaela määrida asju, mis meile üldse ei sobi. Nagu järgmine 7-aastane eelarve, kus on imelikud asjad sees. Nt seal ei ole ette nähtud Õiglase ülemineku fondi rahastamist. Kõik! Tehtud! Järgmisel aastal saab raha otsa, liigume edasi, õiglane üleminek on teoks saanud. See ei vasta ju tõele. Mis on kõige hullem selle õiglase ülemineku puhul on see, et seda keegi ei mõõda. Aga sa ei saa juhtida protsessi, mida sa ei mõõda. Ja kui me mitu korda küsime Euroopa Komisjonilt, mitu töökohta on läinud, mitu töökohta on loodud, seda keegi ei tea. Neil ei ole seda ülevaadet.
Muidugi parlament on pahane. Aga kui paremäärmuslased annavad sisse umbusalduse avalduse, siis seda ei saa toetada, sest meil ei ole sellist mehhanismi, et me saaksime umbusaldada Ursula von der Leyenit, peab umbusaldama tervet komisjoni. Ja kui tänases turbulentses maailmas EL jääks ilma Euroopa Komisjonita vähemalt pooleks aastaks (uue määramine pole kiire protsess), siis oleks Valges Majas ja Kremlis jälle põhjust šampanjat avada. Nii et EP on teatud mõttes von der Leyeni pantvangis praegu.“
Mitte-eestlastest ja veidi koduerakonnast
Jana Toomi kodupartei on tõusnud populaarsuselt Isamaa järel teiseks. Mida eurosaadik arvab koalitsioonist Isamaaga Tallinnas? „Oleme Eesti vanim erakond. Armastusabielusid selles eas erakonnal enam vist ei sünni. Tundub, et on konstruktiivne koalitsioon, aga meil ka väga valikuid ei olnud. Arvan, et me mõlemad oskame partnerit hoida, ja mis on Mihhail Kõlvarti suur eelis – ta peab sõna, mis on Eesti poliitikas väga haruldane nähtus. Usaldus on poliitikas väga suur valuuta. Ja kui sul seda ei ole, siis tekivad raskused sellega, et leida partnerit.”
Saatejuht märkis, et valdavalt tundub: Keskerakond on tänases Eestis ainus erakond, kes siinset venekeelset elanikkonda saaks ühendada. Jana Toom: „Noh, meie toetus eestlaste hulgas on mõne erakonna kogutoetusest kõrgem. Madalseis on tõesti ületatud, ja me endiselt räägime inimestega vene keeles, kui vaja.“
Kas eesti keelele üleminek on vajalik reform ja see toimib? “Rong on läinud. Reform toimib, liigume edasi. Küsimus on selles, kuidas liigume ja kuidas seda mõõdetakse. Ja kas üldse keelgi mõõdab?
Viimasel ajal Eesti meedias on olnud väga palju artikleid vaimse tervise teemal. Ja kuna vaimne tervis on üks mu teemadest ka Euroopa Parlamendis (olen EP vaimse tervise intergrupi aseesimees), siis koguaeg vaatan õudusega seda, et kas keegi võtab ette ja analüüsib, mis toimub nende vene laste vaimse tervisega, kes ei saa aru, mis toimub tunnis. Ministeerium vastuses minu arupärimisele arvas, et kõik on suurepäraselt korras - meil on see projekt ja see projekt ning see projekt... Aga siis ma kohtusin Eestis tegutsevate Vaimse tervise ümarlaua esindajatega ja nad kurtsid, et see tegevus seoses üleminekuga on projektipõhine, et puuduvad teekart, mingi finantseerimisega seotud võrgustik. Ja see on see, mis ausalt öeldes ka mind seoses selle üleminekuga murelikuks teeb.“
Alampalgast
Eestis on palju vaidlusi alampalga riiklikust reguleerimisest. Parempoolsete erakond on välja käinud mõtte, et alampalka praegusel kujul ei ole vaja riiklikult kinnitada, et alampalk tõuseb ettevõtete edukusest, mitte selle riiklikust reguleerimisest. Mida arvab Jana Toom?
„Ma arvan, et parempoolsete puhul on hästi piinlik, et erakond, kellel on selged Riigikogu ja valitsuse ambitsioonid, ei tea, et oleme Euroopa Liidus ja siin kehtib selline asi nagu Euroopa Liidu õigus, mille osaks on miinimumpalga direktiiv. See ütleb väga selgelt, et me peame viima kollektiivläbirääkimiste määra 80 protsendini, siis tõuseb alampalk iseenesest, sest see on reaalne läbirääkimine. Täna läbiräämist ei toimu - ametiühingute liikmeid on meil 6-8 protsenti töötajatest, see tähendab ei ole inimesi, kes töötajate nimel räägiksid läbi. Sotsiaalset dialoogi Eestis ei toimu. Nii et miinimumpalka on vaja senikaua, kuni meil ei ole tugevaid ametiühinguid ja normaalselt toimivaid kollektiivläbirääkimisi.“
„Vene“ kirikust ja Oleg Bessedinist
Riigikohus hakkab arutama presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Kiriku ja koguduste seaduse muudatusi, mis suuresti said ellu kutsutud Eesti kristliku õigeusu kiriku Moskvaga seotuse tõttu. Mida arvab sellest Jana Toom? “Mis siin salata, mina olin ju see, kes tegelikult leidiski kirikule juristid, sest oli selge, et tulevad suured vaidlused, ja iga vaidlus peab Eesti riigis toimuma juriidilistes raamides, mitte emotsioonide vallas.
Olen küsinud Kapolt, Riigikogult, kas neil on ette näidata fakte, kuidas endine Moskva patriarhaadi kirik oli õigustanud Venemaa agressiooni, kutsunud üles rahutustele. Selliseid fakte neil ei ole. Ja siis kui president kahel korral arvas, et see muudatus on vastuolus põhiseadusega, no siis nii on, mina näen seda ka. Vaatame, mida Riigikohus ütleb. Ma ikka arvan, et peame lähtuma sellest, et meil on õigusriik ja kui meile miski ei meeldi, siis piirangud peavad olema proportsionaalsed ja tõestatud.“
Intervjuus küsiti ka Oleg Bessedinist, keda kahtlustatakse rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumises ja riigivastases tegevuses. „Olen lugenud Oleg Bessedini kaasusest. Olen temaga koostööd teinud, nagu väga paljud. Tean teda vanast ajast päris hästi. Ja ma ei tahaks halvasti öelda inimesest, kes istub vangis. Tal on niigi halb olla. Kas ta võis olla naiivne või rumal, ei oska öelda. Ma ei tahaks uskuda, et talle on mingi tegevuse eest makstud.“
Parim president ja mitte parim valitsus
Kes võiks saada Eesti presidendiks sügisestel valimistel? Jana Toom: „Mul on väga kahju, et president Alar Karis andis mitu korda mõista, et tema pole sellest vist enam huvitatud. Mulle Karis väga meeldib. Aga praegu on selline tunne, et otsitakse kriisi- kui mitte sõjaaegset presidenti. Kellel oleks kõva käsi, rahvusvaheline pädevus, NATO sidemed, kõik see. Mis on loogiline, aga kui me vaatame, siis on usaldus Eesti presidendi institutsiooni vastu kõige kõrgem ja suures osas nii kõrge tänu sellele, et Karist kui presidenti usaldavad venekeelsed inimesed. Ja tegelikult, kui me räägime julgeoleku olukorrast ja kriisidest, siis ühiskonna ühtsus on ülimalt tähtis. Meil on vaja sellist presidenti, kes suudab seda hoida.“
Aga mis saab tänasest valitsuskoalitsioonist, kus Eesti 200 reiting käis korraks isegi 1 protsendi peale? „Seda on muidugi väga piinlik vaadata, kuidas Eesti 200 hoiab pantvangis Reformierakonda. Usun, et nad istuvad sõbralikult koos viimse hetkeni, siis ilmselt Eesti 200st hakkab inimesi laiali pudenema, keegi läheb üle Reformierakonda, keegi sotsidesse, ei välista, et keegi tuleb ka meie ukse taha koputama“.