Minu kodukeel on vene keel. Ma õppisin vene koolis ja Tartu Ülikoolis vene fillis, mõistagi vene keeles. Ja vaatamata mulle eesti keelt õpetanud Lidia Žaivoronskaja (Tallinna 26. Keskkool) ja Asta Veski (toonane TRÜ) ausatele pingutustele, keele sain ma selgeks alles Tartus ajalehe Vperjod toimetuses. Kaheksakümnendate lõpus loodi see imelik väljaanne apendiksina Edasi juurde, kuigi peale nime midagi ühist neil polnud.
Tahtsin osalise ajaga tööd ja sain teada, et Vperjod-i toimetusse otsitakse tõlkijat. Nahaalne, nagu ma olin, astusin peatoimetaja Valter Tootsi kabinetti ja selges vene keeles avaldasin soovi asuda tööle. Vana kommunist Toots vaatas mulle väga tõsise pilguga otsa ja küsis: “A estonskim võ vladejete?” Mille peale ma vastasin (jällegi vene keeles): “Aga muidugi, ma olen ju eestlane!” Ja tõestuseks ulatasin talle passi, kus lahtris "rahvus" seisis "eestlane". (Kahju on selle jutu rütmi kõrvaliste selgitustega rikkuda, aga olen sunnitud seda tegema — ema on mul Venemaal sündinud etniline eestlane, nii et ennast eestlaseks pidamine, olgugi, et ilma keelt oskamata, oli minu jaoks nii loomulik, et ma polnud sekunditki kaalunud võimalust saades passi kuulutada ennast isa järgi venelaseks).
Ja see töötas! Valter vaatas mu passi, helistas sekretärile ja käskis koheselt vormistada mind poole kohaga tööle - tal olevat kiiresti, ülehomsesse lehte, vaja tõlkida ühte artiklit, nii et ma tulin nagu päästeingel.
Tänastes kriteeriumides mõõdetuna ingli keeleoskus oli A1 ja A2 vahel, aga ma vapralt võtsin Tootsi käest poolteist lehekülge käsikirja ja lubasin, et hommikul on tema laual korralik tõlge.
Ja oli ka. Kuigi need ca 3500 tähemärki võtsid mul seitse tundi, kusjuures suurim pähkel jäi puremata — väljendi "tulema toime" asemele tekitasin osavalt mingi roosa udu, sest Pravdini sõnaraamat ei teadnud, mis asi on see toim, kuhu tulla saaks.
Nii et esimesed nädalad töötasin poole koormuse asemel 24/7. Mitte sellepärast, et tööd oli palju, vaid äärmiselt kehva keeleoskuse tõttu. Kuid juba kahe kuu pärast üllatasin pea veatu eesti keelega sõprantsi, kes naases akadeemilisest puhkusest ja harjumispäraselt üritas rääkida minuga oma suht kehvas vene keeles.
Mida ma sellega öelda tahan? Ikka seda, et pole parimat viisi keele omandamiseks, kui selle keele igapäevane praktiline kasutamine. Ja seda soovitavalt ühise eesmärgi (antud juhul lehe ilmumine, aga miks mitte ka tantsupeoks valmistumine või tõhus riigikaitse) saavutamise nimel.
Ka minu lapsed omandasid eesti keele just sellisel viisil. Vanem poeg teenis kooli vanemates klassides raha tõlkimisega ja alustas sama vaevaliselt kui kunagi mina, tütar - balletikoolis, teine poeg — punkarite seltsis, kolmas — sõjaväes, kus sellist võimalust tulevikus ei ole, millest on väga kahju.
Kirjutasin näoraamatus, kuidas 11 kuuga Artur sai kroonus lisaks soravale C1-le parameediku tunnistuse ja mitte pelgalt kaitsetahe, millega pusat kaunistada, vaid selle reaalse tunnetuse, et otseselt isiklikult temast ja temasugustest poistest sõltub Eesti riigikaitse. Ja et ta päriselt saab — ja oskab! — anda sellesse oma panus. Uhke.
Sellele postitusele sain valdavalt positiivset tagasisidet, kusjuures nii eestlaste kui venelaste käest. Üksikud haiged, kes iga minu liigutuse peale ei oska öelda muud kui "Putin ootab", mõistagi ei loe. Kuigi tundub, et vastav seadusemuudatus on suuresti kantud just nende vaimust.
Sest vaatamata selgitustele, mida me lugesime, — et kui oluline on, et ajateenijad saaksid käskudest aru, et aastas kulus 400 umbkeelse ajateenija keeleõppele 50 000 eurot, et kaitsejõudude roll ei ole asendada haridussüsteemi, — need tegelikult kedagi ei veena. Kui kaitsejõud 30 aastat said selle väljakutsega ilusti hakkama, ja seda olukorras, kus eesti keelele üleminekut keegi polnud uneski näinud ja kaitsekulud ei ulatunud kahe protsendini SKT-st, pole need argumendid "eluliselt usutavad".
Iga tegu on mitte pelgalt tegu, vaid ka kommunikatsioon. Iga kommunikatsioon eeldab vähemalt kahte osapoolt. Antud juhul on nendeks riik ja selle riigi rahvusvähemusest kodanikud. Ma ei tea, millise signaali riik saata kavatses, aga ma näen, kuidas sellest signaalist aru saadi:
1. No muidugi, see oli vaid aja küsimus, millal nad hakkavad ka sõjaväes vene keelega sõda pidama.
2. Ah soo, minuga siis ei arvestata, kui jamaks läheb.
3. Nad valmistuvad sõjaks Venemaaga ega usalda vene soost sõjaväelasi, keel on vaid ettekääne. Meid ei usaldata.
4. Hurraa! Nüüd ei pea isegi teesklema haigust: ма эй саа ару ja vsjoo!
Võib-olla (võib-olla!) eksisteerib kusagil veel üks arusaam: assa raks, see ajateenistus oli mu elu unistus, nüüd pean veel rohkem eesti keele õpingutel pingutama... Kuid mina pole seda näinud. Usun, et teie ka mitte.
Olen aastaid rääkinud, et Eestis on kolm tõhusat integratsiooni mehhanismi: sport, Keskerakond ja kaitsevägi. Kõik muu, vaatamata aastatepikkustele riigi pingutustele, tegelikkuses ei kanna vilja. Sest lõimumine eeldab mitte seda, et üks osapool seab teisele ootused, millele tuleb vastata, vaid koosolemist, koostegutsemist, koos eesmärkide püstitamist ja nende poole pürgimist. Kokkukasvamist.
Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et kaitsevägi ei soovi enam panustada lõimumisse. Riik aga selle asemel, et toetada ja aidata, lihtsalt lööb käega. Kuigi lihtne matemaatika ütleb — kui iga aasta tuleb aega teenima 400 eesti keelt B1 tasemel mitte valdavat noort, aga esimesed 100% eesti keeles õppivad noored lõpetavad gümnaasiumi alles kaheksa aasta pärast, selle ajaga me kaotame ligi kolm tuhat ajateenijat. Kolm tuhat meest, kellest suurema jama puhul oleks riigil abi. See nagu ei käi kokku kaitse tugevdamise retoorikaga, mida me kuulame söögi alla ja söögi peale?
Kuidas see kurikuulus parandusettepanek enne teist lugemist seadusesse sisse sai, ma ei tea - pole Riigikogu liige. Kuid tean seda, et arutelu käigus Riigikaitse komisjonis küsis kolleeg Arhipov: kas see tähendab, et eesti keelt mitte oskavad poisid ei pea aega teenima? Mille peale minister Pevkur vastas — ei, see ei vabasta teenistuskohustusest. Tulemust me teame — 66 häälega poolt seadus võeti vastu. Kusjuures kolm häält andsid keskerakondlased.
Kas see asjaolu teeb muudatuse kuidagi paremaks? No ei tee. Kuigi annab võimaluse meie rivaalidele taaskord harrastada poliitilist poriloopimist, süüdistades keskerakondlasi topelt kommunikatsioonis. Jätke see jama, valimised on selleks korraks läbi. Ja kui Riigikogu liikmed, kes seadust toetasid (kusjuures seadus on hea ja vajalik, välja arvatud see kurikuulus "keele paragrahv"), võtaksid aega süveneda probleemi ja kuulata Eesti inimeste tagasisidet, riigimehelik oleks tehtud viga tunnistada ja vastav muudatusettepanek tühistada. See, aga mitte poliitiliste punktide kogumine vastandamisega, on küpse demokraatia vigade parandamise viis.
Lugege Jana Toomi arvamust: ohtuleht.ee