Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom selgitas 2. septembril Vikerraadio saates „Uudis+“, miks populistid on Euroopa suurriikides saanud popimateks jõududeks. Ta vastas saatejuht Mirko Ojakivi küsimustele.
Ajaleht The Wall Street Journal kirjutas eile, et populistid suurendavad Euroopas toetust ning parempopulistlikeks peetavad parteid tõusid esmakordselt nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Suurbritannias reitingute tabelites esikohale. Kui üllatav on teie jaoks see uudis?
No ta väga üllatav ei ole, sest need on viimase aja väga selged trendid. Saksamaal see asi nii hull ei ole, selles mõttes, et seal on vahe 2% Merzi erakonna ja Alternatiiv Saksamaale vahel (26 ja 24%). Küll aga üllatav on muidugi Nigel Farage Reform UK, millel on 35% reitingutes praegu, järgmistel – leiboristidel – on ainult 20%. Ja seda pärast Brexitit, mida mitte keegi terve mõistusega Suurbritannias heaks ei kiida. Ja Prantsusmaal on asi väga hapu. Marine Le Pen ei saa osaleda valimistel, aga nende reiting on 36%, mis on ikka väga palju.
Kuid me teame ka seda, et niipea kui nad pääsevad võimule, nende reiting hakkab kahanema. Kusjuures see juhtus ka EKRE-ga Eestis, see juhtus ka soomlastega – mingi 10% on praegu sellel True Finns-il.
Kui kaua Macronil õnnestub populiste võimust eemal hoida? Kas ühel hetkel ikkagi saatus saab Macroni ja prantslased kätte?
See on muidugi võimalik. Ma hoiaksin tsentristidele pöialt, aga tehniliselt on populistide võit võimalik, kui me vaatame seda olukorda. Ma loodan, et nii ei juhtu – Macron on päris tugev poliit-tehnoloogiliselt, aga ka tema on usalduse teatul määral ammendanud.
Kas keegi teie Prantsuse kolleegidest Euroopa Parlamendis peab tõenäoliseks, et veel Macroni ametiajal võib juhtuda see, et Rahvusrinne pääseb mingil kujul riiki juhtima?
Sellist asja ma pole kuulnud, aga peab ka vaatama seda, kellega ma suhtlen. Suhtlen nendega, kes on Macroni inimesed meie fraktsioonis, kes muidugi seda ei usu. Aga ma arvan, et kui te lähete ja küsite teistes EP-i fraktsioonides, küll nad on väga lootusrikkad. Põhimõtteliselt ma kardan, et see, mida küsisite, on võimalik küll.
Teie erakonnakaaslase Jaak Madisoni fraktsioonis ECR-is lausa oodatakse seda...
Ma usun küll. See on väga populistlik seltskond, mis seal salata.
Tegelikult Hollandis, Austrias on ju populistid valitsusse saanud, mainisite ka Soomet, aga kas printsiibina on see tõenäoline ja toimiv, et võim muudab neid? Või võim neid ei muuda ja nad jätkavad ka võimul olles seda poliitikat, mis on ühiskonda lõhestav ja vastandav?
Arvan, et see sõltub väga palju koalitsioonist. Õnneks on demokraatlikus maailmas nii, et kui su reiting on isegi 40+%, sa ei saa valitseda üksi. Küsimus on lihtsalt selles, kes on su koalitsioonipartnerid ja kuidas kogu see asi toimib. Mina vähemalt ei mäleta, et mingi populistlik erakond, pääsedes võimule, jäi reitingutes sama kõrgele. Reegel on tegelikult see, et koalitsiooni reiting on alati madalam, kui opositsiooni oma.
Aga ma vaatan kõike seda suure murega, sest on selline tunne, et Euroopas on see hästi levinud trend – ja ka Eestis muideks situatsioon hakkab arenema sinnamaale. Ja see ei ole hea.
Kui me tuleme näiteks Suurbritannia valimissüsteemi juurde, kus võitja paljuski võtab kõik, ja kui seal on ühemandaatilised valimispiirkonnad... Kui Farage peaks nüüd oma kambaga võitma seal valimised, see oleks ju midagi enneolematut.
Oleks, aga kui eelmine kord Farage saavutas suure võidu sellesama Brexitiga, siis tegelikult tuli välja, et ta ei ole võimeline sellega edasi töötama. Kadus areenilt ära, polnud oma võiduks valmis. Ei tea, mis peaks juhtuma praegu, aga tõesti need süsteemid ongi väga erinevad. Tegelikult valitsus on sunnitud ja peab kajastama ka ühiskonna ootusi. Nii et isegi kui see toetus on pooleks parempopulistide ja mõistlikke erakondade vahel, siis ühiskonna ootusi tuleb arvesse võtta.
Aga kui kaua poliitikud saavad mitte arvestada väga suure hulga valijate tahet? Ka Eestis on mitmeid endisi tipp-poliitikuid, kes ütlevad, et see tulemüür peab olema väga võimas – selliseid erakondi ja inimesi tuleb eirata.
Me koguaeg räägime, et Euroopa Liit on väärtuspõhine liit, et me austame igasugust mitmekesisust, arvamuste pluralismi, mida iganes. Ja siis ütleme: ei, sellel arvamusel pole meie pühas Euroopa Liidus kohta! Mis on ju kõiki austava põhimõttega teravas vastuolus. Arvan, et tulemüürid siin ei tööta, siin töötab inimeste harimine ja inimestest lugupidamine.
Selleks, et need parempopulistid lendaksid, on vaja suht madalat poliitilist kultuuri ja ma pean ütlema, et Eesti on sinna lähenemas. On vaja legitimiseerida vihakõne, soosida võõraviha – olgu ta migrantide, meie puhul venelaste või kelle iganes vastu. Need on tegurid, mis soodustavad parempopulistide populaarsust, aga tegelikus elus need lahendused ju ei tööta. Ja siis algab meedia vastutus. Kui meedia suudab kritiseerida selliseid erakondi, siis on olukord teistsugune.
Kui tulla majanduse juurde, siis öeldakse, et ebakindlus suureneb veelgi, sest Euroopat võib ees oodata aastaid kestev majanduslik seisak. See tähendaks ju sisuliselt ikkagi seda, et nendel, kellel on halb, võib minna veel halvemaks ja sellisel ajal nähtaksegi lihtsaid lahendusi. Kui keegi opositsioonist lubab ilusat elu, siis see on tõenäoliselt ainuke käega katsutav lootus paljude jaoks ja see realiseerub valimispäeval.
See realiseerub valimistulemuseks, aga järgmist sammu ei juhtu. Need lihtsad lahendused tegelikult ei tööta. Või töötavad hästi lühikeses perspektiivis. Ja siis peaks tulema kainenemine. Elame - näeme. Oleme väga turbulentses ajas ning ainuke ravim ongi demokraatia, kui Euroopa Liidus ei ole olukorda, kus üks selline erakond pääseb võimule.
Mida see tähendaks Euroopale, kui ühel hommikul ärgates Prantsusmaad, Suurbritanniat ja Saksamaad juhiks erakonnad, kelle puhul saaks öelda, et nad on parempopulistid?
See oleks hästi kurb Euroopa Liidule, sest vaatamata sellele, et Euroopa väärib täna päris teravat kriitikat, ma ikkagi arvan, et väga tähtsad on ühisturg, piirivaba ala, majanduslikult tugev kooslus. Ja kui me hakkame teineteist isoleerima ja MAGA-stiilis (Make America Great Again) töötama (Prantsusmaa Great Again jne), see on pikas perspektiivis väga kahjulik: majanduslikult, julgeolekuslikult, kuidas iganes. Ja Eestile oleks see väga halb, sest me oleme ääremaa, meist palju ei sõltu, meie huvides on tugev ja ühtne Euroopa Liit.