"Minule on siiski lähedane Viktor Orbáni seisukoht, kellega ma tavaliselt milleski nõus ei ole. Siin ütles Ungari peaminister nagu kivisse raiutult: Trump sõi von der Leyenit hommikusöögiks," kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfis USA ja ELi vahel sõlmitud kokkuleppe kohta.
On üks pooleldi korralik anekdoot. Mees naaseb lähetuselt, aga naine on koos armukesega. Armuke peidab end voodi alla. Kui mees kohvrit lahti pakib, tuleb magamistuppa paari väike poeg. Vaatab voodi alla, ütleb: „Noh, sa ei hinga nüüd? Aga kuidas hingasid! Kuidas hingasid!“ Nii on ka Euroopa Liit vastasseisus Trumpiga kaubandustollide küsimuses: aga kuidas hingas!
EL andis järele alandavatel tingimustel
Pühapäeval sõlmitud kokkulepet USA ja ELi vahel kommenteeritakse peamiselt ettevaatlikult: „See oli parim võimalik variant. Hea, et asi läks väikese verevalamisega, nüüd hoidsime ära kaubandussõja ja vältisime pikaajalist ebakindlust.“ Turud mõlemal pool Atlandi ookeani reageerisid tagasihoidliku optimismiga. Jah, halb rahu on parem kui hea sõda. Ja üldse „ole tänulik, et oled elus“.
Minule on siiski lähedane Viktor Orbáni seisukoht, kellega ma tavaliselt milleski nõus ei ole. Siin ütles Ungari peaminister nagu kivisse raiutult: Trump sõi von der Leyenit hommikusöögiks.
Just. Kui Trump alles hakkas Euroopat kaubandussõjaga ähvardama, mäletatavasti hooplesime, lõime endale rinda ja lubasime ulatuslikke vastumeetmeid: kehtestame USA-le kuni 30% tollimaksud, maksustame nende kaubad 93 miljardi ulatuses, kasutame salajast relva – blokeerime Ameerika investeeringud ja finantsteenused... Trump taganeb! Küll me Ameerikale veel näitame, eks?
Tulemus oli nagu vanas heas Rjazanovi filmis „Garaaž“: „Me ei lase teil midagi näidata! Näitame teile ise kõike!“ Trump tegutses oma lemmikstiilis „purjus rusikas“. Muutis tollimaksude kehtestamise tähtaegu ja suurust, esitas ultimaatumeid, tühistas need, esitas uuesti... Ja surus lõpuks läbi. Sellest reedest saadik täieliku kaubandussõja ohu all EL alistus. Kuigi Trump, nagu näitab tema suhtlemine teiste suurte mängijatega, ilmselt bluffis. Aga siin tuli tegutseda nagu pokkeris: blufi lõpuni, kaotab mitte see, kellel on halvemad kaardid, vaid see, kelle närvid ei pea vastu.
Närvid ei pidanud vastu Saksamaal. Kuigi just tema majandus kannatab teistest rohkem, olnuks alternatiiv (kui oleks olnud!) veelgi halvem. Mõistan Saksa äri: alates aprillist kehtis autode impordile USA-sse 27,5% tollimaks (varem 2,5%), Saksa ja teiste EL-i riikide hiiglased kaotasid miljardeid, see kõik ähvardas töötusega... Aga just sellele lootiski väljapressija Trump. „Laseme neil natuke kannatada – ja nad on valmis.“ Ja nüüd olemegi valmis.
EL andis järele alandavatel tingimustel. Alates reedest kehtestab USA meile 15% tollimaksu, aga meie ei kehtesta USA-le üldse midagi. Lisaks kohustume ostma USA-st rohkem energiakandjaid (750 miljardi eest! Kas meil nii palju vaja on? 2024. aastal oli energiaallikate koguimport ELis vaid 376 miljardit) ja relvi („suures koguses“), samuti investeerima Ameerika majandusse veel 600 miljardit.
Aga vastuseks? Mit-te-mi-da-gi. Noh, tähendab, Trump ei hakka meiega nüüd kaubanduse rindel sõdima. Aga kui Tema Majesteet seda kord soovib, siis surub ta meid jälle vastu seina. Selline ongi väljapressija loogika – nad ei peatu kunagi saavutatul. Meie aga ei proovinudki vastu hakata. See on väga, väga halb. Miks?
Britid said soodsama lepingu
Esiteks näitasime kogu maailmale, et Euroopa on nõrk ega suuda olulistes küsimustes kokkuleppele jõuda. Me ei ole valmis võitlema. Kas meid nüüd austatakse? Millise signaali see annab Hiinale? Aafrikale? Ladina-Ameerikale? Tuleb välja, et USA on jõud. Meie aga mitte.
Teiseks on tõestatud, et oleme halvad läbirääkijad. USA sõlmis Suurbritanniaga soodsama lepingu ning kehtestab Briti kaupadele 10%, mitte 15% tollimaksu.
Kolmandaks, see kõik valab vett nende veskile, kes väsimatult kordavad, et Euroopa ei ole midagi väärt ja teeb seda, mida Ameerika käsib („Kremli narratiiv“).
Neljandaks, asetame end sõltuvusse konkreetsest riigist ja, mis veelgi hullem, konkreetsest inimesest, kes on meid sisuliselt jalge alla tallanud. Meie energeetika ei ole enam sõltuv Venemaast, vaid muutub sõltuvaks USA-st. Kuidas see sõltuvus parem on?
Viiendaks, ELi riikidel on nüüd veel vähem motivatsiooni midagi ühiselt teha. Tegelikult surusid „tehingu“ läbi Saksamaa ja tema liitlased, ning Prantsusmaa, kes oli vastu, jäi tühjade kätega. Lõhe on ilmne ja seda on nüüd raskem ületada kui varem.
Mõistan, et tegemist on esialgse raamkokkuleppega. See hoiab ära kaubandussõja alguse sel reedel, kuid seda täpsustatakse veel. Eks Trumpi puhul ei tea kunagi, mis tal homme pähe tuleb, samuti peetakse eurobürokraate kavalateks inimesteks. Tahaksin ka loota, et Ursula von der Leyen mängib kolmemõõtmelist malet ja see on ajutine viguri loovutamine, et saavutada EL-i jaoks särav lõppmäng. Kardan aga, et kõik on palju lihtsam: oleme alistunud võitja armule.