Eesti, ära sõua vastuvoolu! Teiste Euroopa riikide arstid on harjunud mõtlema patsiendi tervisele, mitte sellele, mis on riigi ametlik keel ja kuidas karistada neid, kes seda ei räägi, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfi rubriigis "Poliitkolumnist".
Mõned päevad tagasi ütles Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) EMO arst patsient Nataljale: „Olete Eestis sündinud, miks te ei räägi eesti keelt? Ma oskan vene keelt, aga ma põhimõtteliselt teiega vene keeles ei räägi!“ Pärast seda, kui Natalja abikaasa selleteemaline postitus kulutulena levis sotsiaalmeedias, teatas PERHi juhtkond, et üldiselt suhtlevad haigla arstid riigikeeles. Ning patsiendid, kes seda ei oska, tulgu oma tõlgiga.
Eestikeelses kommentaariumis oli selle peale meeleolu päris võidukas - säh teile, umbkeelsed! Venekeelses omakorda kuri - igaühel on peres või tutvusringis mõni inimene, kelle keeleoskus stressiolukorras jätab soovida. Ja EMOs on kõik stressis igal juhul. Kas tõesti oleme jõudnud nii kaugele, et maksumaksja, kellel tervisekindlustus tasutud, saab seda teenust kasutada vaid juhul, kui tal on vähemalt B2? Sellest, kusjuures, tihtilugu ei piisa — mul just hea tuttav C1 eesti keelega sai endale vähidiagnoosi ja alles nädalad hiljem avastas, et "siirded" on metastaasid.
Maksumaksja seisukohast vaadatuna
Eestis on riigikeeleks eesti keel - selle üle ei vaidle keegi. Kuid mõiste iseenesest ei tähenda, et kõik Eestis peavad soravalt rääkima eesti keelt või et haiglad peavad patsientidega suhtlema ainult eesti keeles. Kui patsient soovib rääkida eesti keeles, siis tuleb temaga loomulikult rääkida selles keeles. Kuid Eesti arstide poole pöörduvad ka vene, ukraina, inglise, soome jne emakeelega inimesed, kes ei räägi eesti keelt „meditsiinilisel“ tasemel.
Ja reeglina arstid - Jumal tänatud! - annavad endast parima, et suhelda selliste patsientidega neile arusaadavas keeles. Kuid vahest juhtub ka nii, et tohter peab patsiendile loengut keeleoskusest ega osuta teenust, mille inimene on kinni maksnud. Ilmselgelt on need meedias kajastust leidnud juhtumid jäämäe tipp - uus arstide põlvkond ei valda vene keelt, samas on meil jätkuvalt palju neid, kelle eestj keele oskus jätab soovida. Ka välismaalasi elab Eestis üha rohkem ja probleem vajab lahendamist.
Sotsiaalminister Karmen Jolleri sõnul „sageli kasutatakse tõlkidena vene keelt rääkivaid arste ja õdesid, kuid see tähendab, et tõlkimise hetkel ei pruugi teine patsient abi saada“. Üllatav loogika: kui kedagi ei kasutataks tõlgina, jääks patsient abita, eks ole? Ehk sisuliselt ütles minister (ja arst!), et eesti keelt oskavad patsiendid on prioriteediks ning need, kes keelt ei oska, on teisejärgulised.
Aga ka need inimesed on maksumaksjad, kes peavad üleval haiglaid, Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja teisi meditsiinitöötajaid koolitavaid asutusi. Meditsiini ülesanne on ravida, mitte pidada loenguid. Riigiasutustes, kaubanduskeskuses, pangas — palun väga. Aga mitte haiglas!
Probleemi peab lahendama riik
Just nii. Mitte patsient ehk maksumaksja, vaid riik. Seda mõistetakse kõikjal Euroopas. Võõrkeelsete patsientide probleem on igal pool olemas ja keegi ei luba endale kuskil selliseid asju öelda nagu Joller. Siin on vaid mõned näited.
Rootsis on olemas tsentraliseeritud süsteem, mis võimaldab arstil, kellel on kohtumine rootsi keelt mitteoskava patsiendiga, broneerida konverentskõne tõlgiga.
Iirimaal on tervishoiuteenistus koostanud arstidele kirjalikud suunised tõlkide leidmiseks. Tõlkide eest maksab tervisekeskus ja seal on 22 keeles kohustuslikud teated: „Kui te ei räägi inglise keelt, palun teavitage sellest meditsiinipersonali ja küsige, kas teile saab korraldada tõlgi“ (jah, ka vene keeles, mis on Karmen Jolleri järgi „vaenlase keel“). See ei ole kohustus, kuid Iiri arstid teevad seda sageli, nad on harjunud mõtlema patsiendi tervisele, mitte sellele, mis on riigi ametlik keel ja kuidas karistada neid, kes seda ei räägi.
Suurbritannias on erakorralise meditsiini osakonnad kohustatud ise ja omal kulul tõlget tegema. Riikliku tervishoiuteenistuse NHS-i juhised on selged: „Patsientidel ei tohiks paluda tõlgi eest maksta või tõlki ise leida.“ Sest kõik need inimesed maksavad makse, millest NHS eksisteerib.
Muide, NHS viitab muuhulgas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja ÜRO lapse õiguste konventsioonile. Eesti on mõlemaga ühinenud. Millegipärast ei kuule ma meie poliitikuid nendele dokumentidele viitamas. Kas sotsiaalminister on neid üldse lugenud?
Norras on patsientidel seadusega ette nähtud õigus saada teavet oma tervise ja ravi kohta neile arusaadavas keeles.
Prantsusmaal on „prantsuse keeles suhtlemine põhiõigus“, selles mõttes on Prantsusmaa natuke nagu Eesti. Siiski on patsientide diskrimineerimine keelatud ja kriminaalkoodeksis on diskrimineerimise põhjuste hulgas konkreetselt loetletud „võimekus end muus keeles kui prantsuse keeles väljendada“.
Prantsuse arstid keelduvad mõnikord võtmast vastu neid, kes ei räägi prantsuse keelt, ja 2015. aastal otsustas riiklik arstide nõukogu, et see on OK. Kuid kaks aastat hiljem jõudis kohtusse ühe patsiendi juhtum, kellele keelduti sel põhjusel ravi andmast, ja kohus otsustas, et tegemist oli diskrimineerimisega. AP-HP süsteemi kuuluvad Pariisi avalikud haiglad „pakuvad vajadusel tõlgiabi“. Mitmed haiglad ja kliinikud kasutavad patsientidega suhtlemiseks tõlkeprogramme.
Ka Saksamaal ei ole arstid kohustatud tõlke leidma, kuid probleemi tunnistatakse, arutatakse ja sellega tegeletakse. Mais 2024 hääletas Saksa Arstide Liidu konverents selle poolt, et riik võtaks vastu seadused, mis tagaksid patsientidele tasuta tõlketeenuse. Valitsus on vastu võtnud tegevuskava, et muu hulgas suurendada patsientide juurdepääsu tõlkidele.
EMO ei ole keeleinspektsioon
Teisisõnu, riigikeelt mitteoskavate patsientide õigus saada arstiabi oma emakeeles Euroopas aina laieneb. Eesti, õigemini aga reformikate valitsus läheb selle trendiga vastuollu: selle asemel, et rahulikult selgitada, et tegemist oli inimliku veaga (selleks, et niimoodi surmahirmus inimest kohelda, pidi ju ometi arstil olema põhjus), minister õigustas tema käitumist ja haigla kommunikatsioon lisas õli tulle.
Kusjuures elame ju aastal 2025, interneti ja tehisintellekti ajastul. Kõige lihtsam lahendus polikliinikutele, haiglatele, perearstikeskustele on kuvada veebilehel andmed arstide kohta, näidates ära, millistes keeltes on arst valmis patsiendiga rääkima, nagu seda tehakse näiteks Belgias. Probleeme ja küsimusi tekib vähem. Samuti on võimalik välja töötada kas tõlkeprogramm või mitmekeelsed tabelid, mis hõlbustaksid arsti ja patsiendi vahelist suhtlust. Kindlasti ei lõpe nimekiri nende lahendustega.
Mis puutub EMO-sse, siis seal peavad olema tõlgid, kes suudavad vahendada vähemalt vene ja inglise keelest, ja hea oleks, kui ka ukraina ja soome keelest.
Oluline on, et seda kõike peaks tagama riik, mitte patsient. Sest, kordan, patsient maksab makse ja riik on kohustatud osutama selle raha eest teenuseid, eriti tervishoiuteenuseid.
Muidugi annan ma endale aru, et see pole odav lõbu. Aga kindlasti mitte nii kallis, et õigustaks rahva tervise arvelt koonerdamist. Sest päeva lõpuks oleme me kõik - eesti- ja mitte-eestikeelsed - üks ühiskond, ning ma ei kujuta ette, et Eesti teadlikult valiks selle tee, et halvendada osa oma inimeste tervist.