Niisiis – Trump on alustanud kaubandussõda kõigi vastu. Majandusteadlased on paanikas, keegi ei saa aru, mida USA president seda teeb. On selge ainult see, et tema peas meenutab maailmamajandus roosade ükssarvikute maad, kus Trump ise sõidab muidugi kõige suurema ja uhkema ükssarviku seljas, kirjutab Õhtulehes Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom.
Nn „vabastamispäeval“, 2. aprillil kehtestas USA president peaaegu kõigile maailma riikidele imporditollid 10 protsendi protsendi ulatuses. Lisaks on kehtestatud lisatollid kuskil 60 maailma riigile, alates suurimatest nagu Hiina ja India kuni Aafrika Lesotho Kuningriigi ja Prantsusmaa saarte Saint-Pierre ja Miquelon’ini, kuni 50 protsendi ulatuses. Euroopat „premeeris“ Trump 20protsendilise tollimaksuga, mis on muidugi palju. 10 protsenti jõustus neljapäevast, ülejäänu 9. aprillist.
Tõtt öelda, on erandeid: Trump ei ole kehtestanud tollimaksu Venemaale, Valgevenele, Põhja-Koreale ja Kuubale. Mis on imelik, sest kõik need riigid on USA vaatest [seni] ebasõbralikud. Sõbralikud riigid kannatavad. Kõik Ameerika peamised kaubanduspartnerid said oma osa tollimaksudest – segi Taiwan, muide, 100protsendiliselt USA liitlane ja oletamisi Hiina eest nende kaitse all olev riik.
Nagu prohvet
On väga iseloomulik, kuidas Trump tollimaksu välja kuulutas. Ta tuli välja tohutu tahvliga, nagu prohvet Mooses mäelt alla oma käsulaudadega. Ainult et käskude asemel olid riikide nimekiri ja kaks veergu. Ühe kohal oli kirjas: USA suhtes kohaldatavad tollimaksud. Teise kohal: USA vastumeetmed. Eraldi teemana tulid välja Trumpi kommentaarid: ta nimetas Euroopat „haletsusväärseks“ ja ütles, et oleme Ameerikat aastakümneid „röövinud, hävitanud ja vägistanud“.
Majandusteadlased üle maailma on paanikas. Keegi ei saa aru, mida Trump teeb. Kõik ütlevad ühte ja sama: kaubandussõjas ei ole võitjaid, kõik pooled kaotavad.
Sest mis on üldse „kaubandustoll“? See on sisuliselt maks, mida määratakse kaupadele ja teenustele, mida teised riigid nt USA-le müüvad. Seda maksab ettevõte, kes kaupu impordib. Maks läheb riigieelarvesse. Kuid sellega ei ole lugu sugugi lõppenud. On selge, et kui kaupu importiv firma maksab nende eest rohkem, siis müüb ta neid samadele tavalistele ameeriklastele ka kallimalt.
Seega maksustatakse oma inimesi. Sama Lesotho kuningriik müüb USAle teemante. Pärast tollide kehtestamist peavad rikkad ameeriklased maksma teemantide eest rohkem. Kui Trump oleks kuulutanud kaubandussõja ainult Lesothole, siis läheksid USA miljonärid üle teiste riikide teemantidele ja olekski kõik. Kuid Trump on kuulutanud kaubandussõja kogu maailmale. Teisisõnu, eranditult kõik ameeriklased peavad rohkem kulutama. Mis võib viia inflatsioonini, tööpuuduseni, majanduslanguseni mitte ainult Ameerikas, vaid kogu maailmas.
Sellepärast kuulutabki USA selliseid kaubandussõdu umbes iga saja aasta tagant: tagajärjed on USA-le endale nii katastroofilised, et kõik, kes seda mäletavad, peaksid enne surema. Viimati toimus selline kaubandussõda 1930. aastal. Nagu tänapäevalgi, olid majandusteadlased toona tollimaksude kehtestamise vastu. Ent need kehtestati. Kaubanduspartnerid andnsid vastulöögi. Turg kukkus ning see oli üks majanduslanguse põhjustest, mis läks ajalukku kui Suur Depressioon, sajandi pikim majandussurutis, mis sai omakorda üheks põhjuseks, miks algas Teine maailmasõda.
Trumpi loogika
Aga Trump ja tema nõunikud ei saa ju olla nii rumalad? Võib-olla mitte, aga naiivsed ja enesekindlad võivad paraku olla küll. Loomulikult on Trumpil oma loogika. Ta tahab, et ameeriklased, kes seisavad silmitsi kõrgemate impordihindadega, hakkaksid ostma kodumaist toodangut. Ja mingis roosade ükssarvikute maailmas, kui USA majandus suudaks üleöö pakkuda ameeriklastele kõiki asju kodumaisena ja sama hinnaga, oleks see Trumpi võit.
Tegelikkus toimib teisiti. On kaupu, mida USA-s üldse ei eksisteeri, neid ei kaevandata ega toodeta. Siin ei saa midagi parandada. Kui Eestis ei ole naftat, siis seda 100protsendilise tollimaksu kehtestamisest imporditavale naftale ei teki. On kaupu, mida USA toodab, aga neid on vähem kui vaja, või on need halvemad ja kallimad kui imporditud vasted. Jällegi, kelle süü on see, et need kaubad on nt Euroopas paremad ja odavamad? Loomulikult on see asjaolu USA jaoks justkui parandatav, aga mitte kohe, vaid aastate ja aastakümnendite jooksul.
Sellepärast, muide, jättis Trump nimekirjast välja pooljuhid ja mikrokiibid, ravimid, nafta ja gaasi. Et ameeriklased ei ostaks mobiiltelefone, arvuteid, seadmeid, samuti antidepressante veelgi kallimalt. Kahjuks näib, et väga varsti vajavad USA elanikud antidepressante suurtes kogustes.
Trump on mures, et Ameerika ostab välismaalt palju rohkem, kui välismaale müüb. Ta nimetab seda „kaubandusdefitsiidi ohuks“ ja on selle tõttu välja kuulutanud erakorralise seisukorra. See loogika seletab seda, mis tundub mõttetusena. Nt „USA suhtes kohaldatavad tollimaksud“ ei ole üldse tollimaksud, need on antud riigi USA-sse imporditud ja USA-st eksporditud kaupade suhe. Lesotho müüb USA-sse 240 miljoni dollari väärtuses kaupu, peamiselt teemante ja riideid, kuid ostab USA-st kaupu ainult 2 miljoni dollari väärtuses. See on nii, sest ta on väike ja vaene riik, ta ei vaja rohkem.
Aga miks Venemaa ei ole nimekirjas, on tõesti mõistatus. Valge Maja ütleb, et USA ja Venemaa ei kauple, kuid see ei vasta tõele: 2024. aastal importis USA Venemaalt üle 3 miljardi dollari väärtuses kaupu, peamiselt väetisi ja väärismetalle. Ilmselt on Trumpi ja Putini eriline suhe mõjutanud.
Kokkuvõttes näeb pilt välja selline, et keegi hankis kaubandusstatistika, sisestas selle Excelli ja maailm sai absurdse kaubandussõja.
Millised on tagajärjed Euroopale?
Kui rääkida kaubandusest, on see sõda, meid rünnatakse ja oleme sunnitud adekvaatselt vastama, st kehtestama oma tollimaksud USA-st pärit kaupadele. Paljud teised riigid teevad muidugi sama, eelkõige Hiina, kes on juba teatanud, et võitleb nii-öelda viimase veretilgani.
Järgnevad kas kiired läbirääkimised, vaherahu, vastastikune tollimaksude kaotamine – või pikaajaline kaubandussõda, kaubavahetuse langus, hinnatõus nii USA-s kui ka EL-is, kuni uue laiaulatusliku kriisini. On veel võimalik, et Trumpi tollimaksudega tegelevad Ameerika kohtud. Või et vabariiklased Valge Maja koridoris veenavad Trumpi mitte nii kiiresti kriisi poole tormama. Vabariiklastel, erinevalt Trumpist, on ees kongressi valimised.
Poliitikast rääkides, nagu Ursula von der Leyen juba mainis, on meid alt vedanud meie vanim liitlane. Pärast „vabastamispäeva“ on jäänud vähe inimesi, keda on vaja veenda, et me ei saa enam USA-le loota, et ta ei ole sõber. Asi pole ainult Trumpis, vaid ka nendes poliitikutes, kes toetavad tema rumalusi.
Loodame, et asjad rahunevad varsti. Igal juhul Eesti vaatab suurriikide lahingut kõrvalt. Ning tal paraku tuleb leppida tagajärgedega.