Talv on lähedal. Kuid esmalt – juba 5.novembril – tulevad USA valimised. Euroopa Liit jälgib Donald Trumpi ja Kamala Harrise vahelist võitlust justkui kõrvalt. Brüssel ei võta seisukohta, see oleks kõigi diplomaatiliste kaanonite järgi tabu, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfis.
Aga kui rääkida väärtustest – ja von der Leyenile meeldib väärtustest rääkida, – siis Kamala Harris on meile omasem. Trump on muuseas nimetanud Euroopa Liitu koos Venemaa ja Hiinaga „vaenlaseks“, et Brüsselit aga „põrguauguks“. Harris seda endale ei luba ja tundub olevat koostöövalmis.
Siin tekib aga küsimus, mis asi on see „koostöö USAga“ maailmas, kus EL, USA ja Hiina on pigem konkurendid kui partnerid.
Kamala Harris on meie jaoks vähemalt ettearvatav. Trump ei ole.
Ta on omapäine, ei tunne sõna „kompromiss“ ja käitub nagu agressiivne ja kaval ärimees, mitte poliitik. Temaga on raske koostööd teha, seda on kõik juba näinud. Mäletate seda geniaalset fotot 2018. aasta maailma tippkohtumisest? Trump istub käed ristis, samal ajal kui kogu G7 – Merkel, Macron ja nii edasi – paluvad teda kommünikeele alla kirjutada. Lõpuks ta nõustus, aga rabeles vastu ja isegi viskas Angela Merkelile kaks kommi sõnadega „ära ütle, et ma sulle midagi ei anna“.
Sellise presidendiga väga suhelda ei tahaks.
Kuid siin on paradoks. Ajaleht Politico küsitles ELi diplomaate ja ametnikke ning sai üllatava tulemuse. Kõik ütlesid, et tegelikult oleks Euroopale parem, kui võidaks Trump.
Mitte sellepärast, et nad armastavad Trumpi. Ei. Lihtsalt Euroopa on nagu see vene vanasõna siil, kes on uhke lind: ei lenda enne kui jalahoopi ei saa. Trumpi võit oleks ELile ideaalne jalahoop. Pluss see võit halvendaks kindlasti Ameerika positsiooni, mida Euroopa võiks ära kasutada.
Nii arutleda on küüniline, kuid poliitika taandub küünilisusele sagedamini, kui tundub. Kui rääkida majandusest, Trump tahab kärpida USA föderaaleelarvet. Ja miljardär Elon Musk, kes on mõlema käe ja jalaga Trumpi poolt, on lubanud leida viise, kuidas eelarvet kahe triljoni dollari ehk peaaegu kolmandiku võrra vähendada.
Ameerika majandusteadlased on hirmu täis ja ütlevad, et see on võimatu, kuid täpne summa polegi siin nii oluline, tähtis on kavatsus. Kui USA eelarvet kärbitakse, nõrgeneb USA majandus ja Euroopa Liit saab rahvusvahelistel turgudel konkurentsieelise.
Või võtame rahvusvahelise kaubanduse: Trumpi taastulek sunniks meid kaitsma oma huve palju jõulisemalt suhetes nii USA kui ka Hiinaga. Ja kui Trump peab Hiina vastu kaubandussõda, võiks Euroopa oma mängu mängida. Euroopa Liit on Hiinale mitmes mõttes vastuvõetavam kui Ameerika ja kui Trump rikub suhted Pekingiga, saame neid uuendada – meie tingimustel.
Kõik see annaks Euroopale võimaluse kujundada helgemat tulevikku. Tuletan meelde: majandusteadlane Mario Draghi ütleb oma paljuräägitud raportis, et Euroopa Liidus on USAga võrreldes tööjõu tootlikkus madalam, majanduskasv nõrgem ja sissetulekute kasv inimese kohta poole väiksem. Draghi plaani kohaselt vajame me tohutuid investeeringuid ja rohkem koordineerimist. Paljud Euroopa riigid, nende hulgas ka Eesti, mingit koordineerimist ei taha.
Ütlevad, et saame siin suveräänsete riikide klubis ise hakkama. Aga kui Trump on Valges Majas, võib Draghi plaani rakendamine muutuda hädavajalikuks.
Üks stsenaarium, mida meil lausa kardetakse arutada, on see, et Trump, olles võitnud, tegelikult ka lõpetab Ameerika sõjalise abi Ukrainale.
Siin tasub meeles pidada, et 31. augusti seisuga ulatus USA sõjaline abi Ukrainale ligi 57 miljardi euroni, samas kui kõik EL riigid andsid Ukrainale sõjalisteks vajadusteks alla 40 miljardi. On selge, et me ei suuda USA sõjalise abi kaotamist kompenseerida isegi siis, kui me seda tahaksime.
Mis siis saab? Järjekordne šokk – ennekõike Ukrainale, aga ka Euroopale. Julgen väita, et kohe suureneks surve Zelenskõile alustada läbirääkimisi Venemaaga. Ja need oleksid väga halvad läbirääkimised. Loomulikult käivitaks EL pärast seda projekti Ukraina taastamiseks. Ja loomulikult hakkaksid kõik end tugevalt relvastama, et vastu seista uuele võimalikule sissetungile. Tulemuseks täiemahuline külm sõda. Mis on ikka parem kui „kuum“. Nagu üks diplomaat Politicole ütles: „Selles õhkkonnas, kus mõnikord tundub, et oleme III maailmasõja lävel, tundub [Trump] sõdade suhtes vastumeelne“.
Ei, see pole stsenaarium, mida EL soovib. Aga kui me räägime Trumpi võimalikust võidust, siis peaksime olema realistlikud.
Kuid ka muud stsenaariumid on võimalikud. Näiteks tulles Valgesse Majja võib Trump põhjustada ülemaailmse majanduslanguse ning Ameerika tõmbab sellesse auku kogu maailma, nagu 16 aastat tagasi. Ka see oleks šokk. Aga siin ongi see põhiküsimus: miks on meil vaja šokki, et tegutseda? Miks Euroopa ärkab üles ainult siis, kui kärgatab Trump? Lõppude lõpuks ükskõik, kes ka USA valimised ei võidaks, probleeme meil vähemaks ei jää. Äkki on aeg aru pähe võtta, sõltumata sellest, mis seal Ameerikas toimub?