Vene keeles on üks hästi tabav ütlus: kuuse otsa ronida ja mitte saada kriimustada. Seda kasutatakse reeglina ebarealistlike ja vastuoluliste plaanide iseloomustamiseks, mille suhtes on algusest peale selge, et need ei õnnestu. Peab valima, kumba sa siis tahad, kas säästa nahka või oravana kuuse otsas hüpata. Tuleb välja, Eesti vabariigi siseminister tahab mõlemat, kirjutab Euroopa Liidu saadik Jana Toom Eesti Päevalehes.
Arusaadav. Tallinna juhtimisega ei saadud hakkama: linnapea on nähtamatu, abilinnapead see eest kaklevad omavahel nii, et suled lendavad. Ei visiooni ega kevadel suure suuga antud lubaduste täitmist pole näha. Nii linlastel kui ka meedial on pealinna võimude peale hammas verel. Valimised aga lähenevad.
Tahaks keski vene hääli. Ehk toovad neid ülejooksikud? Võta aga näpust – kui Vladimir Sveti üleostmine veel kuidagi õnnestus, Julianna Jurtšenkoga läks valesti kõik, mis valesti minna sai. Ja reiting kukkus.
Kuidas pöörata see kasvule? Ikka nii, nagu kõik teised võimulolijad – kõlavate poliitiliste avaldustega. Aga ka siin läks valesti kõik, mis minna sai. Vaadates kolmapäeval riigikogu istungit, naersin südamest – ega iga päev kuule isamaalasi tsiteerimas Jana Toomi. Priit Sibulat, kes üritab teha ministrile selgeks, et inimesed ei usu patriarhhi, vaid Jumalat. Riina Solmannit, kes tunneb muret, et oma sammudega solvab Läänemets õigeusklikke ja tekitab nendes nõutust... Kust äkki selline empaatia? Ikka soovist mitte lasta teenida neid poliitilisi punkte, mida Läänemets lootis.
Sotsid küll üritasid ulatada juhile abikäe, kiites tema sõnavõttu ja esitades eelnevalt kokku lepitud küsimusi, kuid see mõjus täpselt nagu toas istuva mehe raadiotervitus köögis askeldavale abikaasale.
Nii et patriootliku triumfi asemel arutelu poliitilise avalduse üle osutus peapesuks teemal „miks te, silmakirjalikud sotsid, olete Vene kodanike hääleõiguse äravõtmise vastu?“
Ja Läänemets läks närvi. Kohe nii närvi, et ei jõudnud ära oodata ministeeriumi ametnike, politsei ja kapo hinnangut oma geniaalsele plaanile, mille käis välja juba päev hiljem.
Mõistagi pole võimalik ühe päevaga teha korralik õiguslikku analüüsi. Aga kas valitsusliikme positsioon ei eeldagi mingisugust pädevust? Kuidas üldse on võimalik, et Eesti vabariigu siseminister teeb ettepaneku, mis on karjuvas vastuolus Põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega?
Jätkem kõrvale kodakondsus, see pole praegu oluline. Palju olulisem on soov rakendada meelsuskontrolli ja selle tulemuse pealt otsustada, kas inimene ikka tohib minna valima. Ka anda KaPo-le volitused kammida läbi valijate nimekiri ja sealt nimesid maha tõmmata on geniaalne mõte – lihtsalt lambist leiutada lisakaristus, mida ei näe ette ükski seadus ja mis ei vaja kohtu otsust...
Reedeni elasime riigis, kus lisaks Põhiseadusele kehtis ka poliitiline konsensus. Me võime siin omavahel küll vaielda, kuid Eesti riigis on sõna- ja mõttevabadus, ja need on kaitstud. Ja siis ründas neid vabadusi üks koalitsioonipartner.
Kuhu edasi? Mis on see järgmine fundamentaalne asi, mis hetkekasu nimel kaubaks tehakse?