Euroopa Parlamendi liige Jana Toom käis 16. septembril Raadio 2 saates „R2 Hommik!”, kus vastas saatejuhi küsimustele.
Keskerakond lahkus ALDE-st ja te jäite üksi Renew-sse, mis liidab liberaale ja teisi progressiivsemaid. Selgitage palun, kuidas need suunad Europarlamendis on, mis vahet on konservatiividel ja liberaalidel?
No see „jäite üksi Renew-sse“ kõlas küll kuidagi eriti haledalt. Ma tuletan meelde, et olingi seal kümme aastat üksinda sel lihtsal põhjusel, et Keskerakonnal oli Europarlamendis üks mandaat. Nüüd on kaks, mis on hea. Teine kuulub Jaak Madisonile, tema on ECR-is. Isegi kui niimoodi jääb, see on ikka hea, sest me oleme siis ainuke erakond, kellel on käpp sees mitte ühes, vaid kahes poliitilises grupis.
Tegelikult on need grupid väga polariseeritud. ECR-id on euroskeptikud. See ühendus oli loodud aastal 2009 James Cameroni poolt. Tema poliitiliste tegevuste hulka kuulub ka Brexit muuseas. Tema seda küll ei tahtnud, aga ta selle tekitas. Selles grupis on imelised erakonnad. Minu lemmik on PiS - endine Poola võimupartei: homofoobid, ksenofoobid.
Meil on PiS-ga ka ühiseid seisukohti, näiteks põllumajanduse valdkonnas, kus põllumajanduspoliitika on väga ebaõiglane ka Eesti põllumeeste suhtes.
Alati võib leida mingi ühisosa, ja ma usun, et me Madisoniga saame sellega hakkama. Liberaalsel skaalal on meil raske ühist keelt leida, aga küll me õpime ära.
Kuidas sellise kahe tooliga hakkab poliitiline töö käima?
Usun, et nii, nagu käis varem, aga meil on siin Jaaguga väga erinev kogemus. Tema veetis viimased viis aastat ID fraktsioonis, ja nemad olid nn solidaarkordoni taga, mis sisuliselt tähendab seda, et nende esindajad ei saanud endale raporteid ja nende muudatusettepanekud ei läinud läbi. Nii et Jaagul pole veel seda parlamendi töökogemust, mis küll pole üldse tema süü.
Minu nägemus on see, et me kaardistame teemad, mis on töös parlamendis, ja siis vaatame, mida annab, mida on vaja mõjutada ja teha. Aga me ei tee seda ainult Madisoniga, me teeme seda alati kõik koos. See mulje, et seitse Eesti eurosaadikut muudkui kaklevad, on siseriiklik asi. Kui me hakkaksime Brüsselis kaklema, me ei saavutaks mitte midagi.
Tõsi küll, et ka selles koosseisus on tähtsaid komisjone, kus eestlasi ei ole, nii et loodame, et meid aitab ka meie esindus El-is, kellel on Eesti vaatevinklist parem, kui tavalisel saadikul, ülevaade sellest, mis on oluline.
Kas tavaline saadik ajab Brüsselis koduvabariigi asju või peab ta seal Euroopa asjadele kõigepealt mõtlema?
Mina ei leia, et siin on mingisugune vastuolu – Euroopa Liidu ja Eesti huvid kattuvad väga-väga suures osas. Ja jutt Brüsseli diktaadist on rumalus, mingit Brüsseli diktaati ei eksisteeri, sest otsused võetakse vastu ikkagi kas konsensusega või häälte enamusega. Ja kui mingi direktiiv on vastu võetud, see tähendab reeglina 99%, et Eesti esindajad olid sellega nõus. Eesti vastu on Euroopa Komisjoni poolt algatatud 40 rikkumismenetlust. See tähendab, et meil on 40 seadusandlikku akti, mis ei ole implementeeritud Eesti seadusandlusesse. Kus me tahame olla põikpäised, me seda oleme. Tegelikult see otsustusõigus, see jõuõlg on ikkagi liikmesriikide, mitte Brüsseli käes.
Ja tulles veel kord Madisoni juurde. Kas kohalikeks valimisteks Keskerakonnal ei ole veel positsioone valmis joonistatud?
Kohalikele valimistele me kõik muidugi läheme. Kuigi Jaak ei ole minu suur poliitiline liitlane, suur kaasmõtleja, aga meil on suur erakond (12 tuhat on ikka kõva sõna), ja ma arvan, et madalpunkt on läbi.