Paljudel Eesti õiglase ülemineku fondi projektidel pole mingit pistmist Ida-Virumaal töö kaotajate töölerakendusega. See-eest on see hea viis raporteerida, et raha on kulutatud. Sünnib järjekordne Potjomkini küla, kirjutab Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist" Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom.
Õiglase ülemineku fondi ainus eesmärk on tagada, et rohepöörde tõttu tööstust, ettevõtlust ja töökohti kaotav piirkond saaks võimalikult valutult kohaneda uute oludega. Eelkõige on fondi vahendid mõeldud töö kaotanud inimeste, meie puhul kaevurite, elektrijaamade ja põlevkivitööstuse töötajate oskuste parandamiseks ja ümberõppe korraldamiseks. Nendele töökohtade loomiseks.
Ja tôesti - põlevkivisektori töötajate töölerakenduse ja ümberõppe toetamiseks eraldab fond 5 miljonit eurot. Aga on ka tähtsamad projektid. Fond eraldas 6 miljonit eurot butiikhotelli rajamiseks Sillamäel. Sama palju, kui Narvas asuvale 4-tärni hotellile Linda. Peipsi loodusspaahotellile on eraldatud 13 miljonit eurot. Hea lugeja, mis on sellel pildil valesti?
Kui lühidalt – siis kõik. Jah, Brüsselist dikteeritav fondi ideoloogia eeldab investeeringuid väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse. Formaalselt on seda ka hotellid. Kuid kui palju töökohti need pakuvad neile, kes põlevkivitööstuses töö kaotavad? Kas nende projektide potentsiaalne väljalase maksab neid 25 miljonit eurot – 7,4% kõigist EL Ida-Virule eraldatud vahenditest ja üle 12% juba jagatud vahenditest? Miks ühele butiikhotellile kulutab fond rohkem raha kui kõikidele meetmetele, et anda tööd neile, kes sellest ilma jäid?
Õiglase ülemineku fondi ei loodud selleks
Ja mis kõige tähtsam - miks me paneme vankri hobuse ette? Hotellide edasine panus piirkonna majandusse sõltub turistidest. Kuid turistid ei lähe Ida-Virusse, kui see jääb – sh Õiglase ülemineku fondi Eesti juhtkonna jõupingutustel – depressiivseks, rekordiliselt madalate sissetulekute, kõrge tööpuuduse ja kuritegevusega (maakonna elanike sotsiaal-majandusliku olukorra otsene tagajärg) piirkonnaks.
Piirkond vajab pikaajalisi lahendusi – ja pigem tööstuslikke kui infrastruktuurilisi. Samal ajal saime meediast teada, et Õiglase ülemineku fond toetas saunafestivali, kultuurikvartalit purustatud kalurikolhoosis, Station Narva festivali noortelaborit, Kirveviskamise keskust, „palju avalikke üritusi, festivale, meistrikursuseid, loenguid ja ekskursioone“, „kirikukontserte, muinaspärandi ürituste sarja“. Miljonite eurode eest renoveeritakse lasteaia- ja koolimaju ning ehitatakse munitsipaalhooneid.
Ma ei taha pisendada selle kõige tähtsust piirkonna, kultuurilise ja muu elu jaoks. Võib isegi öelda, et need projektid on majanduslikult tulusad, olgugi et lühiajaliselt (kuigi on kahtlusi: aasta tagasi teatati, et Ida-Viru ehitushankeid võidavad peamiselt Tallinna ja Tartu ettevõtted; vaevalt et olukord on palju muutunud). Kuid Õiglase ülemineku fondi ei loodud selleks. See kõik on riigi töö, just riik peaks rahastama lasteaedade remonti ja kui eelarve lubab, siis ka kirveviskamist. Mis on nendel projektidel pistmist kaevurite töölerakendusega, mille nimel fond on kohustatud ennekõike päeval ja öösel töötama?
Kõigest turunduskampaania
Kahtlemata on fondi poolt heaks kiidetud ja rahastatud projekte, millest võib tõesti saada Ida-Viru majanduse alustala. See hõlmab magnetite tootmise tehast Narva Tööstuspargis, tuulikute masstootmise tehase laiendamist ja palju muud. Aga see, nagu ma Ida-Virumaa õiglase ülemineku protsessi koordinaatori Ivan Sergejevi sõnadest aru sain, on pigem erand: paljud potentsiaalsed investorid tegid pausi, peamiselt sõja tõttu.
Venemaa sõda Ukraina vastu ei ole Õiglase ülemineku fondi süü. Kuid õigustada sellega EL-i raha intensiivset mitteotstarbelist raiskamist ka ei tohi („mitteotstarbeline“ siin tähendab reaalsete eesmärkide (mitte)täitmist, mitte JOKK-itamist). Kui regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman ütles, et üleminek Ida-Virumaal saab olla õiglane ja elujõuline vaid siis, kui see hõlmab kõiki eluvaldkondi, siis polnud see midagi muud kui turunduskampaania. Ida-Viru vajab tööstusprojekte, soovitavalt suuremahulisi. Ilma nendeta ei saa piirkonnas „kõiki eluvaldkondi“ põhimõtteliselt olema.
See, et fond püüab kõigest väest vahendeid kulutada, on fakt. Vahendite jagamise periood lõppeb 2026. aastal, kuid siililegi selge, et projektid tuleb palju varem heaks kiita. Fond võttis hoogu aeglaselt, teda kritiseeriti selle eest, kriitikat võeti selgelt kuulda - ja otsustati kujutada hoogsat tegevust. Selle aasta aprilli seisuga jaotati umbes kolmandiku vahenditest. Juuli keskpaigaks - poole. Tänaseks – juba kaks kolmandikku. Kahju, et mitte päris sihtotstarbeliselt, aga need on detailid, eks?
Teemapark „Vaesus ja meeleheide Eestis“
Olgu, aga kuidas on plaanitud töökohtadega? Ah mingi jama. Aprillis teatas ministeerium, et plaanitakse luua üle 1000 töökoha, et jaanuaris loodi 663 ja aprillis juba 888 - edasiminek on silmnähtav! Kaja Kallas teatas mais, et Ida-Virumaale tekib peagi üle 1100 uue töökoha ning loodud on juba 504 töökohta. Juulis teatati 626 töökoha loomisest, seejuures kommenteeris Töötukassa seda selles mõttes, et tulemustest on veel vara rääkida. Kui läheme fondi lehele praegu, näeme „668 töökohta“.
Niisiis, vabandust, 888 või 504 või 668 või kui palju?
Küsimus on retooriline – igal juhul piisk meres võrreldes sellega, kui palju vaja on. 2021. aasta jaanuaris oli piirkonnas põlevkivisektoris 4737 töökohta, kaudselt lõid need muid töökohti - kuue kui kaheksateist tuhandeni. Igal aastal kaob sadu. Prognoosi kohaselt mõjutab põlevkivisektori kavandatav täielik seiskamine 20% kuni 42% kõigist Ida-Viru töötajatest.
Isegi 1000 uut töökohta ei lahenda siin suurt midagi. Ainuüksi esimesel poolaastal koondas Enefit Power enam kui 400 kaevurit ning välistada ei saanud uut koondamiste lainet. Seejuures ei pea ilmtingimata inimesi koondama, valikuvõimalusi on: kulude kokkutõmbamiseks vähendas Enefit Power Balti elektrijaama töötajate tööaega ja viis neid üle 820 euro suurusele palgale. Ei vallandanud. Ametlikult töökohti on, nii et töötute statustikas nad ei kajastu.
Ja sellel ajal me rahastame hotellide ehitust ja kirveviskamist.
Aga muidugi jääb Õiglase ülemineku fondil veel aega kasutada ülejäänud raha, et muuta Ida-Virumaa hiiglaslikuks teemapargiks, mille nimi on näiteks „Vaesus ja meeleheide Eestis“. Peaasi on turunduskampaania läbi mõelda ja seda fondi töötajad juba teha oskavad. Soovitaksin midagi sellist:
„Vaesus! Tööpuudus! Võõrandumine! Ebaõiglus! Kümned tuhanded agressorriigi kodanikud! Tule Ida-Virumaale, vaata lootusetuse kuristikku! Kavas on ööpäev piiri ootejärjekorras, saunafestival, kontserdid kirikutes, kummituslinnad, kirveviskamine, null tervet mõistust sotsiaal-majanduslikus poliitikas! Atraktsioon julgetele: rahapuuduse nädal, mida saadavad poliitikute optimistlikud sõnavõtud ja uudised Õiglase ülemineku fondi vahendite jagamisest! Tunne end alandatuna ja solvatuna!“
Ja vat siis saab kõik kindlasti korda.