Kaja Kallas on otsekohene - mis on nii hea kui halb. Kujutage ette - EL kõrge välisesindaja ütleb peale ebaõnnestunud ametlikku visiiti: „siin riigis elavad kurjad inimesed.“ See oleks ikka paras pauk ja ületaks uudiskünnist kindlasti, kirjutab Jana Toom portaalis Delfi.
Alustasin seda kommentaari uudise taustal, et Kaja Kallas lahkus ruumist, kus otsustatakse tema saatus. Ja olin 100% kindel, et otsus tuleb positiivne. Kallase jaoks. Kas ka Euroopa jaoks? Kuidas vaadata. Selleks ajaks, kui jõudsin viimase lauseni, oli Kallase kandidatuur Ülemkogus heaks kiidetud.
Ma ei hakka siinkohal kordama palju kõlanuid argumente Kallase huvist Venemaa, Vahemere või Lähis-Ida vastu ja räägin hoopis teistest asjadest.
Esimene häiriv asjaolu on minu jaoks see, et Euroopa Parlamendi läbirääkijate arvates on üks kummitempel: riigipead justkui kinnitavad, et fraktsioonid, millesse kuuluvad nende koduerakonnad, annavad diilile oma heakskiidu. Nii peaks olema, aga ei pruugi. Nii EPP, sotside kui ka Renew ridades on saadikuid, kellele kogu „pakett“ - küll erinevatel põhjustel, aga siiski - ei meeldi. Sellest, et turbulentsetel aegadel peab keskenduma sellele, mis meid ühendab ja mitte alluma kuisatusele arveid klaarida, saadakse aru. Aga ka klaarimist vajavaid arveid on üksjagu.
Ursula von der Leyen osutus paljude jaoks pettumuseks ja selleks, et taas võita parlamendi usaldus, peab ta pingutama palju rohkem kui viis aastat tagasi. Ning pingutus ei tähenda antud juhul ilusaid kõnesid - me soovime selgust ja lubadustest kinni pidamist. Näitena toon kasvõi selle, et UVL-i poolt on edasi lükatud iga-aastase seaduse ülemusliku raporti avaldamine: see pidi ilmuma 3. juulil, nüüd aga plaan on avaldada raport peale uue komisjoni koosseisu kinnitamist. Sest raportis kritiseeritakse Itaalia arenguid meediavabaduse piiramisel, Giorgia Meloni häält oli aga Ursulale - ja Kajale - väga vaja. Selline vorstikauplemine väärtustega, eriti olukorras, kus EL väsimatult seab ennast eeskujuks kogu maailmale, ei ole paljude arvates OK.
Nii et isegi siis, kui riikide juhid leppisid omavahel kokku, ei ennusta ma välja valitud kolmikule kerget parlamendi sõela läbimist. Seda enam, et Meloni kindlasti pingutab selle nimel, et ECR saadikud (kes on küll kolmas suuruselt fraktsioon, kui keda ei võeta nn suurde koalitsiooni) grilliksid Kallast välisasjade komisjonis korralikult. Ja küsimusi, mida Kajale esitada - me ju teame -, on oi kui palju.
Mis puudutab küsimust, kas Kallas sobib seda tööd tegema, tunnistan ausalt - ega ma liialt objektiivne pole.
Kaja on töökas. Julge. Kena. Naine. Need on plussid. Kangekaelne - meenutagem kasvõi seda, kuidas ta hoidis kümne küünega kinni peaministri toolist ka olukorras, kui mõni tema eelkäia oleks stressist ammu tilgutite all. Justkui hea. Aga ka halb - vastutuse võtmine on üks olulisi poliitilisi oskusi. Otsekohene - mis on nii hea kui halb. Kujutage ette - EL kõrge välisesindaja ütleb peale ebaõnnestunud ametlikku visiiti: „siin riigis elavad kurjad inimesed.“ See oleks ikka paras pauk. Aga jah, uudiskünnist ületaks kindlasti. Nii et selleks, et Kallasest me loeme tihedamini kui Borellist, peab valmis olema.
Üleüldse tundub mulle, et lootus saada eestlane kõrgele ametikohale varjutab eestlaste silmis kõrge välisesindaja töö sisu. Borell ei ole Euroopa Liidu välisminister - pigem peadiplomaat. Sest EL-i aluslepingute alusel välispoliiliste otsuste langetamine nõuab 27 liikmesriigi konsensust, mis tähendab, et jõuõlg on ülemkogu, mitte komisjoni käes.
Ja Kallase ülesandeks jääb veenmine, koordineerimine ja veelkord veenmine. Meie peaministri harjumuspärase loengute pidamisega on sellel vähe pistmist, aga eks inimene õpib kogu elu. Kas Euroopa Liit õppeklassiks sobib, saame teada päris kiiresti.