Portaalis ERR.ee algasid 17. mail debatid, kus ajakirjanik Indrek Kiisler võttis korraga ette Euroopa Parlamendi valimistel osaleva Keskerakonna esinumbri Mihhail Kõlvarti ja ankrunaise Jana Toomi.
Kes läheb – Toom või Kõlvart?
Meie uudistetoimetuse tellitud Emori uuringu kohaselt on Jana Toomil 3,2 protsenti häältest, Mihhail Kõlvarti toetus – 5,9. On see loomulik, et Mihhail Kõlvarti toetus on pea kaks korda suurem, kui Jana Toomi oma?
Jana Toom: Muidugi on see loomulik. Mihhail on Keskerakonna esimees. Mihhaili populaarsus on mäekõrgune kõigi teiste ees. See on muidugi toetuse avaldamine Mihhailile selle töö eest, mida ta teeb Eestis, kuidas juhib erakonda, kuidas on juhtinud Tallinna linna.
Me panime seljad kokku ja me kindlasti pole konkurendid. Et minu madalam protsent? On olemas ka selline asi, nagu valijate väsimus: kümme aastat istud seal, no aitab küll. Võib-olla see, võib-olla miski muu. Võib-olla Mihhail on lihtsalt noor mees ja mina pole nii noor naine.
Kümme aastat olete olnud Europarlamendis ja olete seda tööd teinud väga põhjalikult. Arvan, et teised Europarlamendi saadikud ei ole nii palju vaeva näinud, kui teie.
J.T.: Sellega olen nõus, kui te vaatate kasvõi raportite arvu. Aga see jääb valijatest kaugele.
Miks peaks minema võhik Europarlamenti? Sellest, mis Strasbourgis ja Brüsselis ning sealsetes koridorides toimub, Kõlvart ei tea midagi.
J.T.: Ma usun, et saaksin hakkama Tallinna linna juhtimisega ja Mihhail saaks hakkama Europarlamendi tööga. Sest minul on Kõlvart ja Kõlvartil on Toom.
Kuidas te siis käitute, kui kõik läheb hästi ja saate ühe mandaadi? Mis juhtub, kui Mihhail Kõlvart saab rohkem hääli, kui Jana Toom, kas algkokkulepe juba olemas, kes parlamenti läheb? Kas erakonna tulevikule on parem, et Mihhail Kõlvart jääb Tallinnasse?
J.T.: Hetkeseisuga tundub küll. Kuid asjad muutuvad iga päev. Eesti poliitika on nii turbulentne. Aga ideoloogiliselt valija jaoks ei peaks olema vahet, sest selge see, et poliitiliselt oleme Mihhailiga absoluutselt ühel lainel.
Me teame kõik, et kuningat mängib õukond. Mul on väga tugev tiim. Mul on suurepärased assistendid ja nad jäävad alles, kui me saame selle mandaadi.
Annate need Mihhailile, kui Europarlamenti läheb tema?
J.T.: Kui nad on sellega nõus. Ma usun, et on, sest meil on maailmavaateline tiim. Me saame väga hästi hakkama. Poliitik ei pea kõike teadma, poliitik peab ümbritsema end tarkade inimestega.
Endised keskerakondlased, kellega ma suhtlesin, ütlesid, et Jana Toom on Keskerakonnas eraldi suurus. Ta seisab teistest natuke kõrval, ta päriselt ajab Europarlamendi asju, aga ta kunagi ei olnud väga aktiivselt kaasas erakonna siseasjade ja Eesti asjade ajamisel. Võib-olla on nüüd see hetk, kus Mihhail läheb Brüsselisse ja siis te saate tegeleda Keskerakonna uuesti õitsingule viimisega?
Mihhail Kõlvart: Tegelikult ma parandaksin teid. Olen kindel, et Jana Toom tegeleb Europarlamendis just Eesti asjadega.
Küsiksin veel Euroopa Liidu laienemisest.
J.T.: On üks väga hea argument: majanduskasv 30 aasta jooksul oli USAs kaks korda kõrgem, kui Euroliidus. Miks? Tänu Eli laienemisele. 2004 - kümme uut vaeset riiki… See tuleb rahalise hinnaga. Ja kui me praegu hakkame laienema veel 8 liikmesriigi võrra, tuleb samasugune lugu. Kas me oleme selleks valmis? Mina väidan, et täna, kus meil on sõda ja roheambitsioon, ei ole. Laienemine peab tulema, aga kindlasti, kui võimalik, mitte nii kiiresti.
Eestlaste hääled tagasi
Keskerakonna jaoks on äärmiselt oluline, et ta saaks tagasi võimalikult palju eesti valijate hääli. Kui teie toetajateks jäävad põhiliselt venekeelsed inimesed, siis tulevikus on nii, et võite Tallinnas võita taaskord valimised, võita Ida-Virumaa suurtes venekeelsetes linnades, aga üleriigilist suurt toetust mitte kunagi enam ei saa.
M.K.: Mulle ei meeldi selline arutelu – et on hääled, millel on üks kaal, ja hääled, millel on teine kaal. Eesti hääled ja vene hääled. Mina alati arvasin, et meil on Eesti inimeste hääled. Ma tuletaks meelde, et Keskerakonnal on praegu mitu korda suurem kogureiting, kui mõnel valitsuserakonnal. Kuidagi saavad nad sellise madala reitinguga eestlaste seas valitsuses olla.
Palju te näiteks olete käinud valimiskampaania ajal Karksi-Nuias, Elvas, Otepääl, Kärdlas ja kui palju olete teinud kampaaniat Sillamäel, Narvas, Tallinnas?
M.K.: Võiksite veel küsida, kas teate, kus see Otepää on? Mul on tuurid üle Eesti iga kuu. Ja kohtun inimestega mitte ainult sellepärast, et on valimised, vaid eelkõige sellepärast, et olen erakonna esimees. Arvan, et tänaseks pole ühtegi kohta, kus ma pole käinud.
J.T.: Kui sellist asja küsib mingi poliitiline oponent, see on arusaadav. Kui seda küsib ajakirjanik, no vabandage... Teil on kodutöö tegemata. Minu kampaania on otseselt seotud sellega, mida ma olen teinud parlamendis. Ja kui ma näiteks kutsun kokku konverentsi, kus räägin naistevastasest vägivallast – jah, venelaste seas on see probleem tõesti tõsisem. Aga see kuidagi ei tähenda keskendumist ühele valija grupile. Ma siin veetsin päeva Saaremaal – käisin Orissaares, Kuressaares.
Kas põhimõtteline erinevus ka?
Kas mingites asjades on teil ka mingi põhimõtteline erinevus või olete nagu kaksikud?
J.T.: Absoluutselt on ka erinevus. Vaidlesin Mihhailiga pikalt ühehäälsuse põhimõte osas. Aga eurovalimiste erakonna programmis on nüüd see kompromiss, mida me saavutasime. See ei meeldi mulle, ei meeldi Mihhailile, aga teatavasti see ongi hea kompromissi tunnus.
M.K.: Ühehäälsuse printsiip on selline süsteemne teema tegelikult. Suuremas plaanis see on arutelu sellest, mis on Euroopa Liidu tulevik. Ja ma arvan, et Jana on natuke rohkem Euroopa-keskne. See on ka arusaadav - Jana on töötanud ju Euroopas kümme aastat ja tema pilk ja arusaam ongi võib-olla natuke laiem.
Kas rohepöördes tuleks tuurid maha võtta? Kas selles küsimuses on teil identsed seisukohad?
J.T.: Meil ei ole identsed seisukohad, meil on erakonna seisukohad, mida me töötasime välja aruteludes. Ja see kõik on kompromiss – üks inimene arvab, et tuleb kohe hakata kaevandama ja elektrijaamu avama, teine ütleb midagi muud, aga siis me otsustame, mis on see kesktee. Mõni on võlutud selle teemaga, et teeme nüüd väikseid tuumajaamasid üle Eesti, teised ütlevad, et see on väga ohtlik. Aga tehnoloogiat ei ole, nii et täna seda programmi toppida pole mõtet. Millest me kõik saame aru üheselt, on see, et see käib meile üle jõu, et Eesti on siin millegipärast oivik. Ühest küljest jatame implementeerimata päris palju direktiive ja maksame selle eest ka trahve, aga rohepöörde osas oleme üliaktiivsed.