On komisjone, mida meie parlamendiliikmed armastavad rohkem kui teisi, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Eeesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".
Kõik, kes on kokku puutunud Euroopa Parlamendi tööga, teavad: täiskogu istungid ja kõned plenaaris, mida TV armastab näidata, on sõna otseses mõttes jäämäe tipp. Põhiliselt - nagu ka riigikogus - tehakse tööd fraktsioonide ja komisjonide tasandil. Seal jagatakse raporteid, millest direktiivid kasvavad. Seal peetakse peamisi - meediale nähtamatuid - lahinguid.
Aga see on ka tasand, kus Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed ei esinda Eestit nii tõhusalt, kui peaksid. Ma selgitan. Jah, meil on väga vähe Euroopa Parlamendi liikmeid, vaid seitse. Kuid igaüks on kohustatud töötama vähemalt kahes komisjonis: ühes täis-, teises asendusliikmena. See tähendab, et isegi kui me esindame minimaalselt, võiksime katta kahekümnest komisjonist 14. Aga keelatud pole ka võtta rohkem. Tegelikult ainult Ansipil, Terrasel ja Paetil on kummalgi kaks komisioni. Kaljurand, Mikser ja Madison töötavad kolmes. Mul on neli. Kuid me katame samal ajal... kokku 11 komisjoni. Miski nagu ei klapi, eks? Matemaatiliselt.
Selgitus on lihtne: on komisjone, mida meie parlamendiliikmed armastavad rohkem kui teisi. Meil on välispoliitika komisjonis kolm inimest (Madison, Mikser, Paet). Kolm - tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis (Ansip, Kaljurand, Terras). Kolm - kodanikuvabaduste ja -õiguste komisjonis (Kaljurand, Madison, Toom). Kaks inimest siseturukomisjonis (Ansip, Mikser) ja petitsioonikomisjonis (Mikser, Toom). Ühe kaupa töötavad Eesti saadikud naiste õiguste (Kaljurand), väliskaubanduse (Paet), põllumajanduse (Terras), regionaalasjade (Toom), õigus- (Toom) ja põhiseaduse(Madison) komisjonis.
Samas, 18 Euroopa Parlamendi 20st komisjonist on seadusandlikud - ehk otseselt osalevad ELi seadusandluse väljatöötamisel. Väljaspool sulgusid on petitsioonikomisjon - ELi elanikud pöörduvad meie poole petitsioonidega, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon menetlevad neid ja sageli ka reageerivad - näiteks alustades riigi vastu rikkumismenetlust.
Teine mitteseadusandlik on välisasjade komisjon: vaatamata Eestis levinud arusaamale kujundab Euroopa Liidu välispoliitikat mitte parlament, vaid Nõukogu, ehk liikmesriikide juhid, koordineerib aga Euroopa Komisjon. Mis muidugi pole põhjus AFET (välisasjad) üldse hüljata - aga kas peab seal just kolmekesi olema? Eriti veel olukorras, kui eestlased on esindatud vaid 11s komisjonis.
Me ei hõlma näiteks selliseid valdkondi nagu:
- transport;
- majandus;
- tööturg;
- kultuur ja haridus;
- kalandus;
- eelarve;
- jne.
Enne Terrast ei olnud kedagi isegi Eesti jaoks tähtsas põllumajanduse valdkonnas.
Miks see üldse oluline on? Sest muudatusettepanekuid saab teha vaid raportitesse, mis on töös selles komisjonis, kuhu saadik kuulub. Raportööri rollist rääkimata. Hea - või, õigemini, halb - näide on siin nn liikuvuspakett, mis võeti vastu juulis 2020. Käesoleva direktiiviga reguleeritakse rekkajuhtide sõiduaega ja töötungimusi. Algusest peale oli selge, et see on Eesti ja Ida-Euroopa suhtes diskrimineeriv ja sellisena sai ta ka vastu võetud. Mõistagi kõik seitse Eesti saadikut hääletasid vastu.
Kuid praktika näitab, et raport, mis jõuab plenaari, tavaliselt ka võetakse vastu. Kui tahta midagi muuta, seda peab tegema varasemas - komisjoni - staadiumis. Kuid seda me teha ei saanud - keegi meist ei ole transpordikomisjonis.
Kuidas vältida selliseid vigu tulevikus? Lahendus on justkui elementaarne: kõigi erakondade kandidaadid võiksid kokku leppida, et pärast valimisi jagavad seitse parlamendiliiget omavahel kõik Euroopa Parlamendi komisjonid. Kui iga parlamendiliige võtaks kolm, hoiaksime käed pulssil kõigis valdkondades.
Siin on aga üks vastuväide, mida tavaliselt esitab Marina Kaljurand: meil on niivõrd erinevad maailmavaated ja seisukohad, kuidas küll saaks usaldada oma hääl teisele saadikule. Ja selles jutus on iva sees - maailmavaatelised erinevused ei pruugi olla suured (või üldse olema) näiteks kalanduse, eelarve, transporti või hariduse valdkonnas.
Mis aga erakondadevahelisi konflikte puudutab, need on olulised ikka eelkõige siin, Eestis. 95% juhtudest töötavad parlamendiliikmed riigi hüvanguks ja mitte oma erakonna ideoloogia põhjal. Või noh - peaks niimoodi töötama.
Meil pole see veel täiel määral õnnestunud.