Ja kui kellelgi õnnestub vaigistada oponent, esitades tema vastu absurdne hagi, antakse sellega selge signaal ka teistele - ära topi oma nina minu asjadesse, muidu lähed kohtupinki, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Eesti Päevalehes rubriigis "Poliitkolumnist".
Euroopa Parlament kiitis teisipäeval heaks nn SLAPP-i ehk vaigistushagide vastase direktiivi. SLAPP on kohtuhagi, mis antakse sisse mitte selleks, et taastada õiglus, vaid kellegi vaigistamiseks. SLAPP-i õpikunäiteks meil Eestis võib pidada ilmselt hagi Eesti Ekspressi ajakirjanike Sulev Vedleri ja Tarmo Vahteri vastu - nemad julgesid avaldada prokuratuuri loata detaile väidetavast rahapesu uurimisest Swedbankis. Väiksemat mõõtu SLAPP-i katse leidis aset veel hiljuti, kui peaminister Kaja Kallase abikaasa ähvardas kohtuga ning nõudis artikli autorilt avaliku vabandamist ja 1500 eurot hingeliste kannatuste eest. Ja mõlemad nõuded ka rahuldati.
Direktiiv puudutab vaid piiriüleseid juhtumeid. Mis tähendab seda, et siseriiklikult võivad asjad justkui minna vanamoodi. Küll aga direktiivi arutelul Euroopa Liidu nõukogus kinnitati, et valdav enamus liikmesriike kavatsevad rakendada direktiivi sätteid ka siseriiklikult. Mõistagi tekkis mul küsimus, kas ka Eesti on selle enamusega liitunud. Võtsin ühendust justiitsministeeriumiga ja sain teada, et seda arutelu pole veel isegi peetud - plaan olevat see, et arutatakse siis, kui tuleb jutuks direktiivi ülevõtmine.
Ära topi oma nina minu asjadesse!
Euroopa Parlamendis kiideti direktiiv heaks häältega 546 poolt, 47 vastu ja 31 erapooletu. Minu jaoks on see pika teekonna lõpp, mille algus jääb aastasse 2021, kui oktoobris parlament toetas esimest SLAPP-i vastast raportit, milles me kutsusime Euroopa Komisjoni üles välja töötama vastava direktiivi ajakirjanike ja aktivistide kaitseks ning tegime ka vastavad ettepanekud. Tolle raporti pearaportöörid olid tänane Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola ja meie Saksa kolleeg Timo Wölken (EPP ja S&D). Mina olin Renew fraktsiooni poolt variraportöör.
Kuigi SLAPP-i osas pole Eesti õnneks eesrindlik - Euroopas on palju hullemaid näiteid -, siis endise ajakirjanikuna pidasin ma teemat oluliseks, sest on ju teada, et halvad praktikad levivad headest palju kiiremini. Ja kui kellelgi õnnestub vaigistada oponent, esitades tema vastu absurdne hagi, antakse sellega selge signaal ka teistele - ära topi oma nina minu asjadesse, muidu lähed kohtupinki. Ning see on juba otsene oht demokraatiale. Niisiis, oktoobris 2021 andis parlament komisjonile edasi oma suunised ja õige varsti saime esimese direktiivi mustandi, mis on nüüdseks läbinud kõik kooskõlastusringid ja saanud parlamendi poolt heakskiidu. Mida täpsemalt see direktiiv endast kujutab?
Esiteks, see määratleb, mis on SLAPP. Sest selge definitsiooni olemasolu oli hädavajalik. See aitab omakorda kohtuid ja praktikuid võitluses SLAPP-iga, nii on võimalik alustada andmete kogumist ja suurendada teadlikkust. Teiseks, direktiiv annab kaitse võimalikele SLAPP-i ohvritele, kaardistades nende ringi. Ohvriteks võivad olla kõik füüsilised või juriidilised isikud, kes osalevad avalikus elus ja ka need isikud, kelle avalik aktiivsus on põhjuseks, et neid üritatakse vaigistada. Nende hulgas on mõistagi uurivad ajakirjanikud, kodanikuühiskonna tegelased, rühmitused ja organisatsioonid, kes edendavad ja kaitsevad üldtunnustatud inimõigusi ning põhivabadusi. Direktiivi kohaselt väärivad kaitset ka teised olulised avalikus arutelus osalejad, nagu näiteks akadeemiliste ringkondade esindajad, teadlased ja loomeinimesed. Sest ka nemad võivad olla vaigistuskaebuste sihtmärgiks.
Mida otsustab Kaja Kallase valitsus?
Kolmandaks, direktiiv arvestab, et vaigistuskaebusi esitavad ka mõjuvõimu omavad organid. Nendeks võivad olla lobitöögrupid, äriühingud, poliitikud ja riigiorganid, kes püüavad vaigistada avalikku arutelu. Neljandaks, direktiiv sätestab ka kaitsemeetmeid. See tähendab kiirendatud kohtumenetlust ja õigust nõuda süüdistajalt kostja kulude ning kahju hüvitamise tagatist, samuti nähakse ette ilmselgelt põhjendamatu nõude rahuldamata jätmist varajases faasis. Viiendaks, direktiivi ei kohaldata nõuete suhtes, mis tulenevad riigivastutusest. See tähendab nõudeid riigi tegevuse või tegevusetuse vastu.
Kuuendaks, kuna tänasel kujul direktiiv keskendub piiriülestele juhtumitele, on arvestatud ka sellega, et SLAPP-ide puhul tihtilugu kasutatakse nn forum shoppingut ehk vaigistaja otsib hagi sisse andmiseks sellise õigusruumiga riiki, mis võimaldab nõuda võimalikult enam tulu (mis mõjub ohvrile ehmatavalt) ja kus tõenäosus soodsaks kohtulahendiks on suurem. Selline praktika saab direktiivi kohaselt olema keelatud. Ühesõnaga, äärmiselt vajalik asi sai Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud!
Kuid mind ajendas seda kirjutama mitte niivõrd direktiiv, kuivõrd asjaolu, et Eesti valitsus alles hakkab kujundama selle osas oma seisukohta. Siit ka minu peamine sõnum: hoidkem Eesti seisukoha kujundamisel silma peal, avaldagem survet! Pärast seda, kui ühe kuu jooksul hoidus Kaja Kallase valitsus Euroopa Liidu nõukogus platvormitöötajate direktiivist ja vägistamise kriminaliseerimisest, oleksin igasugusteks ootamatusteks valmis. Ka selleks, et Eesti avalikus elus osalejad ei saa endale seda kaitset, mida üks demokraatlik riik peaks tagama. Ärgem laskem sellel juhtuda.