Euroopa Parlamendi liige Yana Toom arutles Raadio Kuku 7. detsembri saates „Sihik“ Euroopa Liidu aktuaalsetel teemadel.
Saatejuht Ainar Ruussaar: kui palju te Euroopa Parlamendis selle üle arutate, et teie roll võiks olla suurem, ja kui palju te arutate selle üle, et Euroopa Liitu peaks või tuleks reformida?
Yana Toom: arutame sisuliselt iga päev ja igal pool. Üksmeelt ei ole. Meil oli eelmise Strasbourgi sessiooni ajal, kolm nädalat tagasi, võetud vastu raport, mis oli tehtud pärast seda, kui üleelmisel aastal peeti kogu Euroopas selline demokraatlik harjutus – Euroopa tuleviku konverents. Selle tulemused olidki raportis.
Mina olen nende leeris, kes arvavad, et Euroopa Liitu tuleb reformida. Ja vaatan imestusega, kui rumalad argumendid käiakse välja Eestis - et meil pole seda vaja, et kui me loobume konsensuse põhimõttest otsustamisel, siis meie häält pole enam kunagi kuulda. EL-is on 27 riiki, ja selleks, et leida konsensus, läheb kuid kui mitte aastaid. Selleks ajaks kõik need Hiinad, Ameerikad, Kanadad, Venemaad on juba otsused langetanud, aga Euroopa Liit istub nurgas, otsib konsensust. Ja kui tuleb 9 uut liiget – kujutage ette konsensuse otsimist 36 riigiga, kellest üks on näiteks Saksamaa ja teine on Ukraina. Me ei jõua mitte kuskile. See tuleb ära muuta. See on siililegi selge, aga see siil ei ela Eestis.
Kui palju on täna Euroopa Parlamendis teemaks Soome otsus sulgeda idapiir ja kui palju on teemaks, et Eesti, Läti, Leedu võivad sama teha?
Sellest oleks räägitud, kui mõni pahatahtlik inimene, nt Yana Toom, oleks hakanud jalgu trampima ja rääkima, et mida te teete. Sellist inimest ei ole ja seetõttu sellest ei räägita. See tuli jutuks plenaaris, meil oli seal arutelu, kus Soome saadikud rääkisid sellest survest, mida Venemaa on valmis nende piiridele avaldama. Kõik noogutasid kaasa, ja teema oli maas.
Suvel juhtisite tähelepanu sellele, et Venemaa vastaste snktsioonide mõju puudutab paljusid Venemaa kodanike, kellele on kehtestatud Eestisse sissesõidukeeld, kui ma õigesti aru sain, mitte päris põhjendatult. Kuulge, Venemaa on agressor ja selle riigi kodanikud on agressorriigi kodanikud. Keda lubada üle piiri, keda mitte, see on ikkagi Eesti ainuvõimalik otsus. Kas olete arvamusel, et viisakeeld ei ole põhjendatud?
Antud juhul kaitsesin mitte Venemaa kodanikke (kuigi ma ei ole kollektiivse vastutuse põhimõtte pooldaja), vaid Eesti kodanikke ja Eesti püsielanikke. Jutt on nende sugulastest. Kinnisvara saaga mulle eriti ei meeldi, kuid jätab enam-vähem külmaks. Aga seda, kui õde ei saa tulla haiget venda vaatama, poeg oma isaga hüvasti jätma, see ei ole okei. Ja see on suur probleem Eestis.
Me andisme Europarlamenti petitsiooni, arutasime seda, Euroopa Komisjon ütles, et nemad küsisisd Eesti valitsuselt, et kas selles küsimuses on kõik hästi, ja valitsus vastas, et jah, muidugi, kõik on hästi. Mille peale ma ütlesin: kuulge, me kogusime 29 inimese lugusid, nende andmed on ainult minu büroos, keegi neid ei küsinud, kuidas te siis seda kontrollisite? Mille peale Euroopa Komisjoni esindaja tegi suured silmad ja ütles: noh, nemad lihtsalt küsisid.
Saatsin arupärimised Välis- ja Siseministeeriumi ja küsisin, kuidas see statistika välja näeb. Sain vastuse selle kohta, mitu inimest erinevatel põhjustel viisakeelu said. Aga minu küsimusele, mitu inimest, kes tegelikult oleksid pidanud viisad saama, sest kuuluvad Eesti Vabariigi poolt kehtestatud erandite hulka, seda viisat ei saanud, öeldi mulle, et sellist statistikat ei eksisteeri. Siit minu järgmine küsimus: mille alusel siis on võimalik väita Euroopa Komisjonile, et kõik on korras?
Hiljuti korraldasite Tallinnas konverentsi “Lõpetame naistevastase vägivalla”. Kindlasti on see probleem, aga kas üleeuroopaline?
See on ülieuroopaline probleem, mis väga tugevalt süvenes pandeemia ajal, kui inimesed olid sunnitud 24/7 ühes ruumis olema. Osa sellest probleemist on palju hullem mujal Euroopas, näiteks meil ei ole sunniviisilisi abielusid, sunniviisilist steriliseerimist, minu teada, ei ole probleemiks naiste ümberlõikamine ja nii edasi. Aga meil pekstakse naisi, peaaegu 42% Eesti naistest, kes on kunagi olnud suhtes, on kogenud vägivalda. Euroopa Liidus üleüldse iga päev läbi oma partneri käe hukub kolm naisterahvast.