Seda, kuidas koalitsioon reageerib eelseisvale õpetajate streigile, on väga piinlik vaadata. Võimulolijad on lihtsalt unustanud, et neil on kohustused. Nii õpetajate (kellele lubati ju pudrumägesid täiesti vabatahtlikult), Eesti rahva kui ka Euroopa Liidu ees, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Õhtulehes.
Haridustöötajate olukord on tegelikult päris hull. Õpetajaamet on lakanud olemast atraktiivne, mis – ja selles on Eesti Haridustöötajate Ametiühingul igati õigus - on otsene oht Eesti julgeolekule. Õli lisab tulle üleminek eestikeelsele õppele sellisel kujul, millisel valitsus selle läbi surus.
Ministeeriumi vasturünnak
Õpetajate läbipõlemine, õpetajate puudus, õpetajate lahkumine ja vallandamine olukorras, kus neid niigi ei ole - kõik see kutsub esile klassikalist kodanikuallumatust. Streik on esimene samm. Tuletan meelde, et õpetajad ei nõua 2024. aastal mitte ainult kaheksaprotsendilist palgatõusu (mõnitava 1,77 protsendi asemel): nad soovivad ka neljaks aastaks kollektiivlepingut, et see, mis on neile lubatud, ka täidetaks.
Mida tegi seepeale aga haridus- ja teadusministeerium? Pingete maandamise ja kokkuleppele jõudmise asemel mindi vasturünnakule ning prooviti streigiõigust eirata, väites, et streik on ebaseaduslik. Kusjuures kõik – kaasa arvatud riikliku lepitaja büroo – räägivad ministeeriumile, et see ei vasta tõele. Kuid soov pedagoogidele koht kätte näidata tundub olevat kõigest muust tugevam.
Vähem kui aasta tagasi võttis Euroopa Liit vastu miinimumpalga direktiivi. Igaks juhuks täpsustan: Eesti valitsuse nõusolekul. Dokument seab eesmärgiks, et miinimumpalk oleks vähemalt 60 protsenti mediaanpalgast (meil 47,5 protsenti) või vähemalt 50 protsenti keskmisest (meil 38,7 protsenti). Alampalga tõus tähendab ühtlasi kõigi palkade tõusu.
EL soosib kollektiivlepinguid
Samuti puudutab direktiiv vahendeid töötajate kollektiivlepingutega hõlmatuse suurendamiseks, nii et õigus kollektiivlepingule, mida õpetajad tahavad, on raiutud kivisse ka Brüsseli tasemel. Brüssel nõuab igalt liikmesriigilt üksikasjalikku plaani – mida kavatseb valitsus ette võtta, et katta kollektiivlepingutega 80 protsenti kõigist töötajatest? Eestis on see protsent endiselt alla 20. Isegi nii tugev ametiühing nagu haridustöötajate oma hõlmab alla poole haridustöötajatest.
Teisisõnu: Eesti võimud on võtnud endale kohustuse igati soosida ametiühinguliikumist, võitlust töötajate õiguste eest ja kollektiivlepinguid. Paberil. Samal, kus on kirjas teised ilusad lubadused, millest on nüüd õpetajate palgatõusu osas saanud 1,77 protsenti. Paber teatavasti kannatab kõike.