Lõpuks ometi on Eestis alanud arutelu maksude üle. Parem oleks muidugi, kui see oleks alanud enne valimisi – aga hea, et vähemalt nüüdki. Veelgi parem oleks, kui maksupoliitikat arutataks adekvaatsetes terminites, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".
Minu jaoks oli viimane piisk karikasse intervjuu Lavly Perlinguga, kes kinnitas, et „Eestis toimub vasakpööre“. Tegelikult on kõik vastupidi: Kaja Kallase majanduspoliitika on parempoolne. Meil on lihtsalt komme häbimärgistada kommunismiks kõik, mis jääb turu nähtamatust käest vasakule.
Erinevus parem- ja vasakpoolse pöörde vahel on lihtne: vasakpoolse tõttu kannatavad rikkad. Meie reformid tabavad vaeseid. Progressiivse tulumaksu kaotamisest võidavad kõige vähem – nullist 20–30 euroni – inimesed, kelle palk on kuni 1500 eurot. Tippvõidud on palgavahemikus 2000–3000 eurot, kus vana ja uue süsteemi vahe ulatub 100 lisaeuroni.
Ma ei võtnud sugugi mitte juhuslikult piiriks 1500 eurot – see on meie mediaanpalk. See tähendab, et pooled Eesti töötajad saavad 20–30 eurot, mille neelab maksuküüru kaotamiseks rakendatav käibemaksu tõus (hinnad tõusevadki 20 euro võrra 1200 euro kohta).
Puhas vale
Tulumaksureform teeb riigieelarvesse tohutu augu – enne valimisi räägiti rahandusministeeriumis 470 miljonist eurost aastas. Ja just selle augu lappimiseks (jutud sõjamaksust on samasugune vale, nagu argument maksudebatti keelavast põhiseadusest) tõstab valitsus käibemaksu. Kõik maksavad hinnatõusu kinni, aga vaeseid on meil palju rohkem kui rikkaid ja peamiselt panustavad eelarvesse nemad. See tähendab, et riik võtab vaestelt raha, paneb selle eelarvesse ja maksab sealt rikastele.
See kõik on tülgastav. Nagu ka reformierakondlaste pilkav ülbus. Ja koalitsiooni vale selle kohta, et riigieelarve sai Jüri Ratase valitsuselt päranduseks augud. Keskerakondlased rakendasid Keynesi poliitikat: riik suurendab kulutusi majanduskasvu hoogustamiseks ja elanikkonna sissetulekuid suurendava sotsiaalpoliitika elluviimiseks.
Vaadake lihtsalt, kuidas SKT elaniku kohta eri valitsuste ajal 2010. aastatel muutus: pärast keskerakondlaste võimule tulekut kasvas majandus kiiremini, sest Reformierakonna poliitika pärssis oluliselt Eesti 2008.–2010. aasta kriisist taastumist; kasv langes alles 2020. aastal – nagu pandeemia ajal kõikjal. Vaadake, kuidas on muutunud riigieelarve puudujääk. Üllatus: keskerakondlaste ajal 2019. aastal puudujääk kadus – eelarve läks taas miinusesse alles sellesama pandeemia tõttu.
Tabusid pole
Tülgastavad on rikaste „suunamudijate“ argumendid selle kohta, et „teisiti pole võimalik“. See on samuti vale. Puhtloogiliselt võttes on eelarve olukorra parandamiseks kolm võimalust: tõsta makse, võtta laenu või kärpida kulusid. Mitte ükski neist ei tohiks olla tabu, küsimus on detailides.
1. Kulude vähendamine on vastuvõetav seal, kus see majandust ei taba. Üks asi on bürokraatliku riigiaparaadi optimeerimine (ma pole kindel, et see Eestis on ülepaisutatud). Teine asi on varjatud kulude veeretamine inimeste kaela, nagu näiteks tasuta ühistranspordi kaotamine. Ja maksma hakkavad jälle vaesed. Sama lugu on ka vähekindlustatud inimeste kõiksuguste sotsiaaltoetuste kaotamisega.
2. Makse on mitmesuguseid. Kallase valitsus koormab nendega pigem vaeseid. On erandeid: koalitsiooni üks mõistlik kavatsus on tõsta pankade kasumimaks 14 protsendilt 22 protsendile. Pangakasum on seaduslik saak, tuletan vaid meelde, et selle maksu kehtestas ilma liigse kärata 2018. aastal samuti Jüri Ratase valitsus.
„Maksuküüru“ kaotamine, vastupidi, töötab rikaste jaoks. Jah, astmelist maksu tema praegusel kujul tuleb muuta nii, et see ei kahjustaks keskklassi, kuid seda ei või kaotada. Kõik maailma majandusteadlased, välja arvatud varjamatud sektandid, on seisukohal, et astmeline maks on õiglasem ja majandusele kasulikum kui ühetasane. Hea on astmeline maksustamine ka selle poolest, et seda saab väga täpselt reguleerida – muutes astmeid ja protsendimäärasid. Siin on tohutult kogemusi kogunenud, lihtsalt Reformierakond ei soovi seda näha.
Veel makse
On palju muidki võimalusi, mis vaeseid ei kahjusta. Pärandimaks: Prantsusmaal 0 kuni 60%, Saksamaal 7 kuni 70%, Iirimaal 33%, kuid paljude eranditega; ühe võimalusena suure varanduse pärimise maks. Luksusmaks.
Veel üks meie püha lehm on ettevõtete jaotamata kasumi maks. See on olemas paljudes kohtades, sageli koos dividendimaksuga. See ei pea olema universaalne, väikeettevõtted võib sellest vabastada, selle saab teha väikeseks keskmise suurusega ettevõtete jaoks, nullmäära saab rakendada vaestele piirkondadele ja strateegilistele valdkondadele.
Sedasama käibemaksu võib muuta keerulisemaks kuidas iganes – näiteks vähendada seda toiduainetel ja ravimitel ning tõsta oluliselt luksuskaupadel.
Seda, et meil isegi ei proovita niisuguses suunas mõelda, ei saa seletada millegi muu kui sektantliku lähenemisega majandusele. Ja muide, maksusüsteem ei pea olema lihtne. Maksud häälestavad majandus- ja sotsiaalpoliitikat ning jämehäälestus viib krahhini.
3. Riigivõlg – miks on see katastroof? Jah, parem on, kui riik ei laena. Teoorias. Praktikas on USA võlg 120% SKTst. ELi keskmine riigivõlg on üle 80%. Prantsusmaal 113%. Belgias 106%. Soomes ja Saksamaal umbes 70%. Iirimaal peaaegu 60%. Rootsis 32%.
Eesti riigivõlg on 15%. Ja meil on selle pärast hüsteerika. Miks?
Kõige rumalam argument, mida ma kuulnud olen, on võrdlus perekonna tarbimiskrediidiga. Poliitikud, kes laskuvad sellisele arutelutasemele, peavad valijat kindlasti idioodiks.
Küsimus on kulutamises
Sest küsimus ei ole võlas – küsimus on selles, kuidas me seda raha kulutame. Keegi ei ole hüsteeriline selle pärast, et ärimehed võtavad laenu, investeerivad, toodavad midagi, müüvad seda, teenivad kasumit ja maksavad võlga intressidega tagasi. Riik suudab teha sama, ainult et ta ei investeeri mitte tootmisse, vaid majandusse tervikuna – inimestesse, infrastruktuuri, sotsiaalsesse tasakaalu, tööviljakusesse, strateegiliste tööstusharude toetustesse.
Majanduslikust aspektist vaadatuna ei ole pensionide ja toetuste tõstmine raha raiskamine. See on sisenõudluse otsene toetamine, mis võimaldab ettevõtetel areneda ja inimestel paremini elada. Kuni eelarvetulude üldine kasv ületab laenude tagasimakseid, pole laenudes midagi hirmsat.
Hirmus on tagada laenudega maksureformi, mis võtab vaestelt raha ära rikaste hüvanguks ja süvendab lõhet ühiskonnas. Hirmus on mitte investeerida Ida-Virumaale ja teistesse puudust kannatavatesse piirkondadesse. Hirmus on majanduse arendamise asemel seda lämmatada.
Reformierakond seda just teebki – lämmatab Eesti majandust.