"Tänavune valimiskampaania on masendav. Ja üldse mitte selle pärast, et see on räpane. Oleme näinud räpasemaid. Mind masendab meeletu lõhe poliitiliste lubaduste ja inimeste reaalse elu vahel. See sama elevant ruumis, mida ei taheta märgata," kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom EPL-i arvamusrubriigis "Poliitkolimnist".
Istun autosse, panen käima raadio ja esimene, mida kuulen, on Kaja Kallase valimisklipp, milles ta räägib, et nende valimiste teema number üks on julgeolek. No ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et julgeoleku osas valitseb enamuse erakondade vahel enneolematult tugev konsensus. Sellest, millest sõltub meie inimeste käekäik, on juttu aga hoopis vähem. Ometi on siin kõige suuremad erinevused erakondade vahel.
Adekvaatsete meetmete osas kaitse- ja välispoliitikas ei ole lahkhelisid. Kõik lubavad tõsta kaitsekulutusi, tugevdada isamaalist kasvatust, kõik seisavad Eesti suveräänsuse ja NATO ning EL-i liikmelisuse eest.
Valimiskampaania 2023 käib Ukraina sõja taustal ja pole ime, et paljud erakonnad otsustasid noppida rohkelt punkte just välis- ja julgeolekupoliitikas. Retoorikagi on ülimalt sõjakas - riigivaenlased ja julgeolekuohud ronivad otse pähe, piisab vaid avada uudised.
Mängu tuleb sisevaenlane
Debatti tekitatakse ka valija hirmutamisega: sisevaenlase, viienda kolonni, Kremli vähkkasvajaga. Siit tulevadki need valimiseelsed inetused. Poliitkampaania maiguga üleminek, mis on täitmata sisuga ning läbimõtlemata ja loosunglik, või katse võtta ära kümnetelt tuhandetelt inimestelt hääleõigus kohalikel valimistel on vaid mõned näited.
Aga siin nagu puudub loogika, sest eestivenelaste marginaliseerimine on lausa juga Kremli veskile, kingitus Putinile ja põhjus karjuda kaasmaalaste kaitsmisest. Annaks jumal, et ainult karjuda.
Me ei väsi kordamast, et Kreml tahab lõhestada Euroopat. Aga miks veel rohkem lõhestada Eestit?
Tõsised teemad jäävad varju
Vähe sellest, need arutelud on varjutanud tõsiseid debatte teemadel, mis on puudutamas igaüht: maksusüsteem, riigi abi väikestele ja keskmistele ettevõtetele, abi vähekindlustatud inimestele ehk sotsiaal- ja majandusküsimused.
Ja nendes teemades on erinevused erakondade vahel väga suured. Ühed tahavad maksusüsteemi progressiivse tulumaksuga. Keskerakonna ettepanek on aga, et miinimumpalgaga (praegu 725 eurot) on tulumaks 0%, kuni kahe keskmise palgani (hetkel ca 3400) - 20% ja sellelt osalt, mis ületab kaks keskmist, 30%.
Teised erakonnad - oravad ja Eesti 200 - seisavad ühtse, väidetavalt „õiglasema“ tulumaksu eest. Isamaa ja EKRE tahavad sisuliselt kehtestada tagurpidi lastetuse maksu, seda siis lastega perede maksusoodustuste näol. Sotsid pakuvad veel riigikaitse maksu.
Väga suur vahe on lubadustes, mis puudutavad käibemaksu. Pikk nimekiri sotsiaalseid meetmeid (ravimite ja toidukaupade käibemaksu alandamine) on Keskerakonnal ja sotsidel, Eesti 200lt ja Isamaalt kostub kõrvulukustavat vaikust. Fantastiline vahe on suhtumises ettevõtlusesse - ühed on selle poolt, et osutada kriisiabi, teised hoiduvad sellest. Nähtamatu turu käsi on omamoodi religioon, mis seal ikka.
Nendes on reaalne elu
Julgen väita, et just need teemad, erinevalt loosungitest ja valijate hirmutamisest, osutavad lähiajal meie elule kõige suurema mõju. Kõige – kaasa arvatud julgeoleku – üheks aluseks on kahtlemata majandus. Kuid meie valimistel on majandus tagaplaanil, vaatamata pealkirjadele, et oleme Euroopa suurima majanduslangusega riik.
Tulemus on see, et nii mõnigi valija jagab peensusteni „julgeoleku ohtusid“, kuid ei tea, et peaaegu kusagil arenenud riikides ei eksisteeri ühtset tulumaksu. Ega majandusteadlased ja poliitikud asjata ei pea seda lühemaks teeks sotsiaalselt ja majanduslikult lõhestatud ühiskonna poole. Meile meeldib sõna „solidaarsus“ Ukraina kontekstis, kuid oma maksusüsteemis me seda sõna kasutada ei soovi… Suurem tulumaks kõrgepalgalistele ei ole karistus, vaid solidaarsus oma kaasmaalaste suhtes.
Kriisidel on ka häid omadusi, sest siis kasvab inimeste teadlikus ja nad tunnetavad, mis on tähtis. Meie ühises toas möllab tige elevant ja teda on aina raskem mitte märgata. Kuigi mõned poliitikud seda väga teha püüavad. Valijatesse ma usun aga rohkem. Olukord on muutumas. Kuidas täpsemalt, näitab valimiskastide lahkamine.