Levinud arusaam, et kusagil on marihuaana „täielikult lubatud“ ei vasta väga tõele, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik ja Eesti Päevalehe projekti varivalitsuse sotsiaalminister Yana Toom EPL-i portaalis.
Reforminoored on teinud ettepaneku legaliseerida kanep öeldes, et see on kooskõlas vaba ühiskonna põhimõtetega, tagab turvalise ja reguleeritud kasutamise ning annab riigile ka maksutulu.
Keskerakonna variministrina tervitan kanepi legaliseerimise teema avalikku arutelu – eriti meditsiinilises aspektis ja soovitavalt mitte valimiste kontekstis –, kuid arvan, et Eesti ei ole marihuaana seadustamiseks ühelgi tasandil valmis.
Vastus küsimusele „miks?“ vajab põhjalikumaid selgitusi. Kanep kuulub nende nähtuste hulka, mille kohta ei saa üheselt öelda, kas see on hea või halb. Ühelt poolt on kanepist valmistatav marihuaana ikkagi ju narkootikum, olgugi et lahja ja mittesurmav. Teiselt poolt teame, et mõnedel juhtudel võib kanepit kasutada kui meditsiinilist preparaati.
Midagi uut siin ei ole: peaaegu kõik ravimid muutuvad väljaspool nende kasutusala mürkideks, aga mõningaid narkootikume kasutatakse meditsiiniski – nagu näiteks morfiini derivaate valuvaigistitena.
Esiteks tuleb meeles pidada, mida me arvame, et marihuaanast teame, on tänased teaduslikud andmed, kuid teadus ei seisa paigal. Heroiin alustas omal ajal kui kahjutu alternatiiv morfiumile ning süütu köharohi. Kuni 1971. aastani müüdi seda näiteks Lääne-Saksamaa apteekides. Ma ei taha öelda, et marihuaana võib osutuda sama kahjulikuks. Ma räägin muust: niisuguse ainega peab olema äärmiselt ettevaatlik. Me ei saa praegu tingimata aru, mis juhtub, kui džinn pudelist välja lasta.
Teiseks, kui rääkida ainult marihuaana meditsiinilisest kasutamisest, tekib kontrolliprobleem. Marihuaana ei ole heroiin, mille sünteesimiseks on vaja kalleid laboreid ja eriteadmisi. Kanepit on lihtne kasvatada kodustes tingimustes ja selle leviku ja kasutamise kontrollimine on seega märksa raskem.
Kolmandaks on olemas risk – ja ka seda kinnitavad uuringud –, et vähemalt osal inimestest on kalduvus minna marihuaanalt üle kangetele ja surmavatele narkootikumidele. Eestis sureb üledoosi tagajärjel keskmiselt 120 inimest aastas. Vähem kui „vana“ Euroopa riikides, aga kui võrrelda elanike arvuga, siis oleme tugevalt keskmised ja midagi head siin ei ole.
Kusjuures levinud arusaam, et kusagil on marihuaana „täielikult lubatud“ ei vasta väga tõele. On ju ka Hollandi „kohvipoed“ riigi karmi kontrolli all (näiteks ühele inimesele tohib seal müüa mitte rohkem kui viis grammi marihuaanat päevas). Soovitusel on mitmesuguseid kontrollimudeleid.
Luksemburgis mõeldakse, kas mitte lubada täiskasvanutel kasvatada kanepit enda tarbeks. Maltal legaliseeritakse Cannabis Social Club'id ehk sotsiaalsed kanepi tarbimise klubid. Need tohivad kanepit kasvatada, kuid ainult oma liikmetele ning ka neid kontrollitakse. Marihuaana suitsetamist avalikes kohtades Malta seadused ei luba, selle müümist mitteresidentidele samuti. Ja nii edasi.
Negatiivseid tagajärgi tuleb minimeerida
Ma olen põhimõtteliselt nõus sellega, et tulevikus on vaja olukorda täieliku keelustamisega ja keelu rikkumise eest karmi karistamisega muuta. Selleks on aga tarvis:
1. arutada ja mõista, mida meie kui ühiskond peame vastuvõetavaks;
2. korraldada teste ja eksperimente negatiivsete tagajärgede aegsasti välja selgitamiseks;
3. leida ressursid negatiivsete tagajärgede minimeerimiseks.
Kardan, et Eesti puhul on kolmas punkt eriti tähtis. Siinkohal olen ma solidaarne erakonnakaaslase Tõnis Mölderiga: riik, kus kanep legaliseeritakse, peab olema võimeline pakkuma sotsiaalseid tagatisi kanepisõltuvuse ja sellega seotud psühhiaatriliste probleemide raviks.
See puudutab nii meditsiinikaadrit kui meditsiiniasutusi, samuti heaolutaset – et maksumaksja taskust oleks võimalik võtta vahendeid selle sotsiaalse probleemi lahendamiseks. Praegu meil seda ei ole, mis tähendab, et me pole tõepoolest veel valmis. Probleeme Eestis jätkub, kuid ressursse mitte.
Foto: James St. John / Flickr (CC BY 2.0)