Taaskord oleme olukorras, kus valitsus suure suuga lubab ja veeretab siis vaikselt vastutuse kohalikele omavalitsustele ja hooldustöötajatele – nemad tulgu toime, meie siin otsustasime, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik ja Eesti Päevalehe projekti varivalitsuse sotsiaalminister Yana Toom EPL-i portaalis.
Ma saan aru, et kuus nädalat enne valimisi peaks varivalitsuse minister teravalt kritiseerima võimulolijaid. Jõuame sinna, kuid algul pean tunnustama neid tublisid sotsiaalvaldkonna teenistujaid, kes kibekiiresti said hakkama hooldusreformi kondikavaga. Au ja kiitus teile!
Ja see, et loetud kuude jooksul ei suudetud arvukaid kitsaskohti kõrvaldada, pole üllatav, vaid poliitikute surve tulemus. Kampaania korras saab küll võita valimisi, aga riiki juhtida siiski ei saa. Nii et esimene kriitikanool läheb nendele, kes selgelt lubasid – ja paraku luiskasid –, et suvest saab iga pensionär lisatasuta hooldekodu koha.
No ei saa!
Esiteks, 40 miljonist, mida riik eraldab, ei piisa. Koalitsiooni läbirääkimistel lähtuti valest numbrist: endine sotsiaalkaitseminister Kaia Iva tõi juba 2018. aastal välja, et hoolekandereform vajaks 40-50 miljonit eurot. Aastal 2023, olles energiakriisis Euroopa Liidu inflatsiooni lipulaev, võiks julgelt seda kulu kahekordistada. Veast saadi küll aru, aga lisaraha see reformi reale ei toonud. See peab muutuma.
Nõudlus tekitab pakkumist
Teiseks, ilus lubadus tekitas inimestes lootust ja huvi hooldekodu kohtade vastu kasvas hüppeliselt. Hooldekodu aga on äri nagu iga teine. Paljud suutsid seda ära kasutada – mu sõber, kes saatis vastava päringu, sai lausa kolm meeldetuletust, et kiirustage, kohe-kohe saavad kohad otsa, ainult teie isale hoiame tuba. Ja kui mõni nädal hiljem asjaks läks, oli hind märksa krõbedam, kui päringu esimesel päeval.
Nõudlus teatavasti tekitab pakkumist. Kuid seal, kus on tegemist avaliku huviga, peaks hinnakujundus olema a) läbipaistev, b) lähtuma selgetest kriteeriumidest ja c) olema riigi poolt kui mitte reguleerutav, siis vähemalt piiratud (pean silmas kohustuslike teenuste paketti, millele saab soovi korral lisateenuseid lisada).
Kolmandaks - personali probleem. Reformi mõte on teatavasti tõsta teenuse kvaliteeti nii, et üks hooldaja peab olema 9-12-ni inimese kohta, mitte 18-ni, nagu on praegu. Selleks, et suhtarvu täitmiseni jõuda, on vaja hooldekodudesse juurde ca 1000 uut töötajat. Vähemalt nii väidetakse sotsiaalministeeriumis.
Kust neid võtta? Eriti siis, kui seadusandja nõuab hooldajalt B1 tasemel eesti keelt. Ja seda olukorras, kus meil niigi on hooldajate puudus ja jõuliselt kasvav töötuse määr. Pakkudes inimestele ümberõpet või -koolitust võiks kasvõi ajutiselt, ülemineku perioodiks, alandada keelenõudeid.
Hooldaja puhul peaks meid rohkem huvitama tema empaatiavõime ning soov ja oskus inimest aidata, kui essee kirjutamise oskus. Ja tööd annaks korraldada nii, et igas vahetuses töötaks vähemalt üks eestikeelne hooldaja, kelle koormus poleks nii suur.
Neljandaks, geograafia. Eesti on küll väike riik, aga olukorraga, et inimene majutatakse sinna, kus parasjagu kohti on, leppida ei saa. Kui tihti saab ja jaksab töötav inimene külastada 100-200 kilomeetri kaugusel olevat vanaema? Ja mis saab sellest vanaemast, kui ta näeb lähedasi kord kuus või veel harvem?
Kui kodulähedane kool on justkui iseenesestmõistetav asi, miks ei peaks seda olema hooldekodu? Kas sotsiaalne võrgustik, pereliikmete lähedus, tuttav merelõhn või kohalik muusik pidupäeval ei peaks kuuluma väärika vanaduspõlve juurde? Ikka peaks!
„Nemad tulgu toime, meie siin otsustame“
Hooldekodude võrgustikku tuleb kujundada riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös, mitte ärimeeste suva järgi, ja arvestada tuleb inimeste vajadustega ning demograafilise olukorraga. See eeldaks senisest märksa suuremal määral riigipoolset koordineerimist ja vastutuse võtmist.
Reform peaks lahendama ka koduse hoolduse probleemi. Esimene asi, millest kõige selle jaoks puudu jääb, on jällegi raha. Ja inimressurss. Taaskord oleme olukorras, kus valitsus suure suuga lubab ja veeretab siis vaikselt vastutuse kohalikele omavalitsustele ja hooldustöötajatele – nemad tulgu toime, meie siin otsustasime.
Aga, selle valitsusega on, nagu on. Lähim võimalus asjad korda saada avaneb koalitsiooni läbirääkimistel. Tuleb ausalt kaardistada olukord (mida pole tänini tehtud), leida puuduolev raha, kõrvaldada ebavajalikud takistused (liiga kõrged keelenõuded hooldajatele), võtta kontrolli alla teenuse hinna kujundamine ning töötada välja hooldekodude võrgustiku ja koduteenuste arendamise plaan. Lisameetmena võiks laual olla ka vabatahtlik hoolduskindlustus, nagu Austrias või Saksamaal, aga see on pigem pika plaani osaline lahendus. Meil on probleem, mida peab lahendama hakkama homme.
Omaette mure on, kas lepime sellega, et olemegi vananev ühiskond, kus käputäis töötajaid hooldab kasvavat hulka eakaid? Aga sellest järgmine kord.