Mind tõsiselt häirisid rünnakud meie jalgpalluritele selle eest, et nad kohtusid õllelauas oma sõbra, Narva elaniku, Eesti kodaniku, Venemaa koondise peatreeneri Valeri Karpiniga, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe ribriigis "Poliitkolimnist".
Mängijaid (nimeliselt) hukka mõistnud kultuuriminister Piret Hartmani sõnavõtt on otsekui näidis must-valgest mõtlemisest. Ma ei mõista seda. Looduses ja veel enam inimeste maailmas pole täiuslikku musta ega valget.
Näib, et eestlaste ajalooline kogemus peaks sellele viitama. Kas meil pole mitte kombeks kohelda mõistvalt kõiki eestlasi, olgu nad võidelnud natside või kommunistide poolel? Kas me ei pigista mitte paljude silmapaistvate poliitikute parteilise mineviku ees silma kinni? Ja kas mitte sellepärast, et me mõistame: kõik oli keerulisem, kui kõrvalt vaadates võib tunduda?
Kristian Jaani kirjutab ERR-i portaalis: „FSB, GRU, Russki Mir tõenäoliselt hõõruvad käsi ja on rahul, et meil on selline foto levimas.“ Minu meelest on just vastupidi: need inimesed hõõruvad käsi, lugedes Piret Hartmani ja Kristian Jaani arvamusi. Kui Putin üritab Euroopat tülli ajada, siis miks peaksime arvama, et tülid Eesti sees – meie oma inimesed oma inimestega – teda ei rõõmusta? Eesti tugevus on ühtsus, tüli aga, igasugune riid on sellistel aegadel kasulik ainult neile, kes tahavad meid nõrgestada.
Sõna- ja väljendusvabadus
Aga kuidas on sõjaga? Sõjast võib rääkida kahest aspektist lähtuvalt. Esimene neist on juriidiline. Kui meie riigis kuulutataks välja sõjaseisukord, on Riigikaitseseaduse § 20 kohaselt võimalik piirata kogunemisvabadust, keelata teatud teemadel sõnavõtt jne. Kuni seda ei ole juhtunud, on kõik Eesti elanikud põhiseadusega kaitstud. Artikkel 41: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.“ Ja isegi kui inimene usub, et Putinil on õigus (kusjuures Valeri Karpini suust pole keegi seda kuulnud - kõik tsitaadid, millega vehivad meie valvekoerad, on pea 10 aastat vanad), on see inimese isiklik asi.
Teine aspekt on inimsuhted. Kui inimene arvab, et Putinil on õigus, siis on meie valik, kas keelduda talle kätt andmast, veenda teda sõbralikult ümber või juua koos temaga õlut ja Putinist üldse mitte rääkida. Samuti võib teda hukka mõista, sealhulgas ajakirjanduses. Ainult et see kõik ei tohi muutuda kiusamiseks. Argumentidele – jah, vihkamisele – ei.
Viha on hiljutine leiutis
Ajalooliselt ei olnud ju ka tõeline sõda seotud vihkamisega. Absoluutne vihkamine, jagamine mustaks ja valgeks on hiljutine leiutis. Vihkamine sündis esimeses maailmasõjas ja mitte lahinguväljal, vaid propagandas. Sõdurid hoidsid tookord isiklikke suhteid riiklikest eraldi. Näide, mis mind omal ajal rabas: tulevane suur filosoof Ludwig Wittgenstein läks vabatahtlikult Austria-Ungari sõjaväkke, võitles, sai haavata; see kõik ei takistanud teda pidamast kirjavahetust (läbi Norra) sõpradega Cambridge‘is, kus ta õppis, kuigi need sõbrad, inglased, olid teisel pool rindejoont. Pärast sõda jätkas ta suhtlemist inglastega (ja nemad temaga) ja tuli 1929. aastal tagasi Inglismaale, kus elas kuni surmani.
Aga mis siis, kui KaPo ründaks Wittgensteini? Või Piret Hartman? Tal poleks lubatud Inglismaale tagasi tulla ja tema raamatuid poleks avaldatud ning ta oleks neetud ja igaveseks unustatud.
Lahendus võib seisneda kaastundes
Inimlikud suhted on muuhulgas Puškini „halastus allajäänute vastu“ („...et kiitsin Vabadust ma julmal ajal, nõudes / ka kaotajaile halastust“). Jah, on kurjategijaid. On ideolooge. On lihtsalt rumalaid inimesi. Ja veel on inimesi, kellele, nagu meile kõigile, on omane teha vigu. Ja on inimesi, kellele on omane lähedaste eksimuste ees silm kinni pigistada, sõpradele andeks anda – ja ka lihtsalt andestada, lõppude lõpuks.
Tavaliselt võrreldakse Venemaad Mordoriga „Sõrmuste isandast“. Ma pole kindel, kas see on õige võrdlus, kuid neile, kes pole lugenud või pole lugenud tähelepanelikult, tuletan meelde: Mordorit ei hävitanud sugugi mitte kangelaslik kääbik Frodo. Just Frodo alistus finaalis võimusõrmuse lummusele. Sõrmuse hävitab – tahtmatult – alatu Guglunk, keda kõik säästsid, kuigi oleksid võinud tappa. Ja võlur Gandalf ei ütle asjata, et lõpplahenduse saabumisel võib pääsemine sõltuda kaastundest.
Ilmselt pidas Tolkien seda kirja pannes siiski midagi olulist silmas?