Euroopa Parlamendi liige keskerakondlane Yana Toom oli podcast’i „Tagasi” hiljutine külaline. Kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits rääkis temaga Eesti poliitikast ja kahtlustustest, mille all nii Toom kui ka siinsed vene taustaga inimesed elama peavad.
Edasi.org avaldas poliitiku valitud mõtteid:
Lugedes Yana Toomi artikleid saatejuht ei tuvastanud riigireeturlike elemente. Mis siis Kapot torgib? Toom: „Ma tegelikult ei oska vastata. Viimane kord vahetasime kirju, kui Postimehes ilmus artikkel, kus kuidagi läbi lillede oli öeldud, et Toom on ikkagi väga kahtlane - mõistis küll sõja Ukrainas hukka, aga mitte väga veenvalt. Ja seal oli lause, et ajalehega vestelnud eksperdid väidavad, et Toomi tegevus imelikult haakub Kremli narratiiviga. Kuna seal oli mainitud kaitsepolitsei, siis saatsin sinna päringu, kus palusin vastust, kas nende hinnangul minu tegevus on ohuks Eesti Vabariigile? Kui on, tahan tulla ja rääkida. Kui ei ole, miks nende inimesed annavad selliseid kommentaare? Kirjutasin peadirektorile, vastas pressisekretär: et proua Toom, kui teie juurde tuleb mingi kahtlane vene luuraja, võtke meiega ühendust. Tekst oli natuke pikem, aga mõte oli see.
Mulle öeldakse, et ma millegipärast pakun juriidilist abi vene kodanikele, keda deporteeriti Ees-tist. Selge – reeturid, muidugi deporteeriti! Ma vastan: kuulge, ma ju üritan Eesti õigusruumis toimetada, peab ju olema juurdepääs õigusemõistmisele. Meie inimene on kuidagi väga Kapo-usku. See ei ole õige. Eriti oli seda tunda pandeemia ajal, kui inimeste õigusi jõuliselt kärbiti – heal eesmärgil muidugi, ma üldse ei vaidle vastu, et oligi vaja teatud vabadusi piirata. Aga inimesed hästi kergelt andsid vabadused ära ja tagasi ka ei küsi.
Ajaleht Postimees midagi kogemata ei tee. Nad väga osavalt – ja häbematult, ma ütleksin – kujundavad avalikku arvamust. Mihkelson ei ole minu sõber, meil on temaga väga vähe ühiseid seisukohti; aga muidugi tehakse talle praegu liiga, siin pole mingit kahtlust.
Politoloogid räägivad, et meil on praegu väga suur osakaal inimesi, kes ei oska valida. Kes päriselt ei oska. Näiteks venelaste seas koguni 28% on täiesti segaduses, et kuhu minna. Ilmselt väga paljud jäävad (valimistel) koju.
Õnneks on meil praegu väljas väga soe, nii et kõik need energiaarved pole inimesi veel täielikult maha löönud. Aga kui läheb külmaks, siis võib EKRE need valimised ka võita.
Kaja Kallas on, või tegelikult oli intelligentne, arutlev inimene. Kui ma praegu loen ta sõnavõtte, siis ma ei näe seda enam. Inimene teab, mis on tõde; inimene teab täpselt, kuidas asjad käivad; maailm on mustvalge; see on hea, see on halb – mis hetkel käib ära see klikk, et riigi- või valitsusjuht muutub justkui väikseks jumalaks, kellel on kõik selge? Neid poliitikuid, kellega sa räägid, kes tegelikult kuulavad ja püüavad arutleda, Eestis enam ei ole. Vähemalt võimu juures enam pole.
Edgar on kahtlemata Eesti poliitika suurkuju ja ma olen talle väga tänulik paljude asjade eest, aga ta on praegu teine inimene. Ja see inimene on haige.
Eestikeelsele õppele üleminekust. See pole realistlik. Süsteem 60/40 viidi ka suure pahandusega ellu aastal 2013, vist. See ei töötanud, seda teadsid kõik, võib-olla välja arvatud eesti lehtede au-ditoorium. Seda teadis iga venelane, kellel käivad lapsed koolis, õpetajad, haridusministeerium. Ja nüüd tuli välja, et eksamitulemused on halvad. Lõpuks jõudis kohale.
Poliitikas on veneviha aastaid olnud tugev poliitilise indentiteedi osa. Kui võtta venelased Eesti poliitilisest pildist välja, siis mida teeks Isamaa, EKRE?
Eestivenelane on selline hea, ohutu vaenlane. 2007 oli vist tipp, mida võib oodata kohalikult venelaselt: ta läheb tänavale ja lööb mõned vitriinid sisse. Kõik. Mingit protesti pole oodata, hääletamisõigust tal ei ole. Keelega on nagu on. Väga hea! Ja veel: mida võib öelda eestlane, seda ei peaks ütlema venelane. Mind muidugi võetakse poliitiliselt venelasena.“
Foto: Mikk Pärnits ja Yana Toom. Edasi.org