Sule järele haaramise põhjuseks sai minu jaoks pealkiri meedias: „Kaja Kallas: Venemaa provotseeris energiakriisi, millega praegu võitleb kogu Euroopa“. Selle fraasi heitis meie peaminister õhku kohtumisel Kreeka kolleegiga. Ta viskas selle möödaminnes, justkui iseenesestmõistetavalt, misjärel portaalid korjasid selle üles – ja lugejad neelasid alla, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehes.
Kuid Kaja Kallase sõnad ei vasta tõele.
Tõenäoliselt hakkas nüüd kellegi süda kiiremini lööma ja silmad valgusid verd täis: ah see Toom kaitseb jälle Putinit! Ei. Mina – poliitikuna, aga ka ajakirjanikuna, olgugi endisena, aga ajakirjanik ei saa kunagi olla endine – kaitsen tõde. „Venemaa ründas Ukrainat“ – see on tõsi. „Venemaa on panustanud energiakriisi“ on samuti tõsi. „Venemaa provotseeris energiakriisi“ – vabandage, ei.
Suurel kriisil on palju põhjuseid
Energiakriis algas, kui keegi on unustanud, ammu enne 2022. aasta veebruari. Kõik sai alguse 2021. aasta teisel poolel gaasihindade tõusust kogu maailmas. Kui vaadata näiteks Hollandi TTF-i kauplemiskeskuse gaasifutuuride kõikumisi (mis on üsna näitlikud), siis näeme, et esimest korda ületasid hinnad eelneva 10 aasta maksimumi 2021. aasta juuli alguses. Seejärel arenes olukord pendlistsenaariumi kohaselt: järsk tõus – kukkumine, järsk tõus – kukkumine. Esimene tipp saavutati 2021. aasta oktoobris, neljas ja seni viimane, kuid see-eest suur, 2022. aasta augustis.
Esialgu tõusid gaasihinnad mitmel põhjusel. Peamine, banaalne: koroonaviiruse ajastu lõpp. Pandeemia pidurdas järsult maailmamajandust, tootmine seiskus, koos sellega vähenes ka elektri ja gaasi tarbimine. Kui koroonaviirus taandus, taastus majandus kiiresti, nõudis rohkem gaasi; nõudlus selle järele kasvas 2021. aastal kiiresti, kuid pakkumine ei pidanud nõudlusega sammu, tootmist oli piiratud ja taastumiseks vajati aega. Hinnad tõusid. Klassika.
Sellele lisandusid muud, vägagi erinevad tegurid:
- ilm: külm talv 2020/2021 kõikjal, kuum suvi 2021. aastal Aasias, põud Brasiilias, vähe vett Norras HEJ-del;
- energiapoliitika: tuumaelektrijaamad likvideeriti Saksamaal ja Hispaanias, Holland piiras maavärinate kartuses gaasitootmist Euroopa suurimas maardlas;
- Euroopa Liidu elektrituru nn disain: elektrihinnad määrati (ja määratakse siiani) elektri tootmiseks kasutatava kõige kallima tooraine ehk gaasi hinna järgi;
- Euroopa Liidu rohelised ambitsioonid, sealhulgas spekulatiivne CO2 saastekvootidega kauplemise süsteem;
- Euroopa Liidu energiaturu struktuur: ühelt poolt on meil endiselt vähe taastuvenergiat (päike, tuul) ja see on ebastabiilne, teisalt on EL-is ka energiaressursse vähe ja me oleme loobunud neid kasutamast – kes on keeldunud kivisöest, kes aatomist, kes põlevkivist –, sest saadaval oli odav Venemaa gaas.
Kremli mängud
Siin tuleb, jah, mängu Venemaa, kes alates 2021. aasta augustist kasutas ära energiakriisi, süvendades seda aeglaselt gaasitarneid vähendades. Vähem gaasi tähendab kõrgemat gaasihinda. Samas tegutses Venemaa väga kaua pikaajaliste lepingute raames ehk meil polnud Gazpromile juriidiliselt midagi ette heita. Enne sõda nägi see välja nii: Venemaa avaldas EL-ile survet, et me käivitaksime kiiresti Nord Stream 2 ja keelduksime USA-st vedeldatud maagaasi (LNG) tarnimisest Venemaa kasuks. See, et tegemist polnud mitte lõpliku, vaid vahe-eesmärgiga, selgus alles 24. veebruari hommikul.
Pärast seda ei läinud sündmused päris Venemaa stsenaariumi järgi – Nord Stream 2 ei käivitatudki –, aga ma kardan, et me mängisime Kremliga paljuski kaasa, kusjuures suures plaanis. Olen nõus, et EL ei peaks rahuajal sõltuma Venemaa – ega ühegi teise riigi – gaasist nii palju, et meid saaks lihtsalt ventiili keerates šantažeerida üritada. Sõltuvusest tuleb vabaneda. Aga kui me kevadel hakkasime järsult keelduma Venemaalt energiaressursside tarnimisest, motiveerides seda asjaoluga, et me ei taha rahastada sõda Ukrainaga, hõõrus Putin ilmselt rõõmust käsi: vähem gaasi – kõrgem hind! Maksate rohkem, saate vähem. See tähendab, et me rahastasime selle tulemusena sõda ja süvendasime kriisi, nii et aitas.
Paradoksaalsel kombel poleks gaasihind nii palju tõusnud, kui Euroopa Liit oleks jätkanud Venemaalt gaasi ostmist endises mahus – või isegi vähendanud seda, kuid mitte nii kiiresti. Ja me oleksime maksnud Kremlile vähem raha, saades rohkem gaasi. Ja sel juhul, kui Venemaa oleks hakanud meil gaasi kinni keerama, oleks tema süü kriisi tekitamises palju suurem.
Nii või teisiti, pole kahtlust, et Venemaa kasutas seda kriisi ära ja panustas sellesse mingil määral. Kuid öelda, et Venemaa kriisi „provotseeris“, on tõe moonutamine. Sõda on asja hullemaks teinud – aga miks peab meie peaminister eurooplasi kergeusklikeks halva mäluga idiootideks? Kriisi on tekitanud põhjuste kompleks, Venemaa käitumine on vaid üks neist.
Head propagandat pole
Mis mulle siin aktiivselt ei meeldi, on Kaja Kallase poolt „tõe“ maski all esitatud propaganda. Ma saan aru, et me oleme Venemaa küsimustes justkui isehakanud Euroopa eksperdid ja vaja on kuidagi oma mainet hoida. Aga...
Esiteks, reaalsust moonutades keerleb Kaja samas ringmängus koos Trumpi, Putini ja kõigi võltsuudiste austajatega, õõnestades Eesti helget kuvandit, mitte vastupidi.
Teiseks, süüdistades kõiges Venemaad, hägustab Kaja teiste kriisi panustanud osapoolte vastutust ja viise probleemi lahendamiseks, millel pole Venemaaga mingit pistmist – jutt on sellesama elektrituru disaini muutmisest.
Kolmandaks, sellised väited nagu „kõiges on süüdi Venemaa“ ja „Putin sööb hommikueineks lapsi“ annavad Kremlile informatiivse ettekäände kõnelda „valelikest eurooplastest“ – ja keegi hakkab lõpptulemusena venemaalasi uskuma, sest Kreml osutub ootamatult tõerääkijaks.
Mind üllatavad ka meie ajakirjanikud, kes ei kiirusta üldsegi poliitilisi loosungeid kahtluse alla seadma. Euroopas, muide, kõik nii ei käitu. Brüsseli ajaleht Politico võtab selge Putini-vastase seisukoha, mis ei takista teda kirjeldamast olukorda Ukraina teraviljaga: Brüssel mõistab toidukriisi tekitamise eest hukka ainult Venemaa, „jättes mainimata muud tegurid, nagu majanduse taastumine pärast pandeemiat ja kliimamuutus“. Muide, ka toidukriisiga kaasneb rohkem tegureid ja mõned neist on seotud konkreetselt EL-iga – needsamad sanktsioonid väetistele, millest lõviosa toodavad Venemaa ja Valgevene.
Kui süüdi on ainult Venemaa, siis tähendab see, et meiega on kõik korras. Tõepoolest, see mõte on lohutav. Aga põhimõtteliselt vale.
Aga kurjusega on ju vaja võidelda? Kurjusega küll, aga valed teevad kurjuse ainult tugevamaks. Pole olemas head propagandat, isegi kui see on Eesti peaministri propaganda. Kõige „õigem“ propaganda pakub lihtsustatud maailmapilti ega harjuta inimest mõtlema keeruliselt ja süsteemselt. Ainult et tee põrgusse on sillutatud lihtsustuste ja üldistustega.