Praegune kriis seab kurikuulsa Euroopa solidaarsuse märksa hullema katsumuse ette kui piiride sulgemine koroonajal, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".
Kriisi ajal tülitsevad kõik pered ühtviisi, ja ka Euroopa-perekond ei ole siin erand. Suured hõõrumised tekkisid pandeemia ajal. Kas mäletate, kuidas mõned riigid sulgesid oma piirid ega lubanud meditsiinikaupu välja viia? Praegune kriis seab kurikuulsa Euroopa solidaarsuse märksa hullema katsumuse ette.
Just praegu areneb mitu mitte just väga meeldivat lugu, millest me kahjuks kuuleme palju harvemini kui sellest, kui tore oleks rikkuda põhiseadust ja võtta õigused Eesti alalistelt elanikelt – Venemaa kodanikelt.
Näiteks lugu 200 miljardi euroga. Nii palju kavatseb Saksamaa mahutada skeemi, mis subsideerib riigisisest gaasitarbimist kõigile – nii füüsilistele isikutele kui ka väike- ja suurfirmadele.
Tants gaasijuhtme ümber
Probleem on selles, et just Saksamaa lasi viimati põhja Euroopa Liidu 15 liikmesriigi ettepaneku kehtestada hinnalagi gaasile – mitte ainult Venemaa omale, vaid igasugusele (kirjutan seda hetkel, mil EL-i liidrid seda lage jälle arutavad, ja loodan, et seekord osutuvad nad mõistlikumaks). Väga lihtsal põhjusel: Saksamaale ei ole selline üldine lagi kasulik. Selleta saavad sakslased minna gaasitarnija juurde ja öelda: „Kallis, me pakume sulle kõrgemat hinda kui Eesti. Müü gaas meile!“ Ja tarnija müüb. Selle tagajärjel Eesti gaasi ei saa ja selle turuhinnad tõusevad. See tähendab, et Euroopa Liidu suurtele maadele – konkreetselt Saksamaale, Prantsusmaa sisetarbimisel tugineb tuumaelektrijaamadele, mis annavad 70 protsenti elektrist, – on see kasulik. Ülejäänutele aga üldsegi mitte.
Sealjuures – jälgige mängu – hakkab Saksamaa väga tugevasti elektri hinda siseriiklikult subsideerima. Ka ärimaailma vajadusteks. Ja Saksamaa firmad toodavad kaupu odavamalt kui teistes Euroopa Liidu maades. Ja odavamalt neid ka müüma, mis on jällegi ebasoodus kõigile peale Saksamaa.
Kas pole kena?
Kuid ka Prantsusmaa ei ole patust puhas. On olemas niisugune gaasijuhe – MidCat. See peab ühendama Hispaania ja Prantsusmaa. Põhimõtteliselt seda juba ehitatakse. On jäänud veel ühendada lõik Hispaania Barcelonast kuni Prantsusmaa Carcassonne´ini. Aga Prantsuse võimud – loe president Macron – on vastu.
Asi on selles, et selle gaasijuhtme kaudu võib Hispaania tarnida nii maagaasi kui ka tulevikus vesinikku Prantsusmaa kaudu Saksamaale. Hispaanial on olemas gaasijuhe Alžeeriasse ning kaheksa allmaaterminali vedeldatud maagaasi jaoks. Saksamaal pole üht ega teist.
Ent Prantsusmaa, kellel on neli vedelgaasiterminali ja lisaks veel projekt vesiniku tootmiseks tuumaelektrijaama baasil, tahab kõike seda ise Saksamaale müüa, mitte olla vahendaja hispaanlaste ja sakslaste vahel. Saksamaa ja Hispaania on hirmsasti nördinud ja hauvad plaani luua omavahel ühendus Itaalia kaudu. See on tehniliselt raskem, sest gaasijuhe tuleb vedada mööda Vahemere põhja. Siiski on sakslastel ka siin kogemus olemas, olgugi et kurblik Nord Stream 2 …
Solidaarsuse eksperdid
Selliseid lugusid on tegelikult rohkem. Kõik need, pehmelt öeldes, õõnestavad Euroopa solidaarsust ning ka Euroopa Liidu ühisturgu. Ühelt poolt võib Saksamaast ja Prantsusmaast aru saada. Isegi Euroopa tasandil. Neid ei nimetata asjata Euroopa Liidu mootoriteks. Üheskoos annavad nad liidu eelarvesse üle kolmandiku kõigist vahenditest. Kui nende majandus murdub, on lõpp kogu lool ja võib laiali minna. Eriti Baltimaadel. On siililegi selge, et ise me Euroopa Liitu välja ei vea. Praegu veavad välja sakslased ja prantslased, samuti itaallased ja hispaanlased, kelle majandusega ei ole just kõik väga hästi.
Reegel, mida tuubitakse enne väljalendu pähe lennureisijatele – ohu korral pange hapnikumast ette endale, siis lapsele – toimib ka siin. Algul tuleb päästa Saksamaa ja Prantsusmaa majandus, siis alles „laps“ ehk näiteks Eesti oma. Vaevalt Saksa ja Prantsuse võimud sellistes terminites mõtlevad, kuid see polegi tähtis.
Teisest küljest muudaks suurimate riikide diktaat EL-i NSV Liidu kapitalistlikuks analoogiks, kus regioonide majandusele avaldasid tohutut mõju „seltsimehed keskusest“. Ainult et Moskva asemel oleksid nüüd Berliin ja Pariis. Euroopa Liit on üles ehitatud muudel põhimõtetel, ja Jumal tänatud. Aga Euroopa teenistustabel – kes on siin suur ja kes väike majandus – on reaalsus. Ja kriisi ajal objektiivsed vastuolud arusaamade „kõik EL-i liikmesriigid on võrdsed“ ja „mõned on võrdsemad“ vahel teravneb. Just nii nagu praegu.
Kelle huvides on järgida tasakaalu ja seda igati toetada Euroopa sisediplomaatia tasandil? Kas Prantsusmaale ja Saksamaale on seda vaja? Jah, ühisturgu on neile tarvis, kuid äärmisel juhul tulevad nad selleta kuidagi toime. Kes aga toime ei tule, on väikesed riigid. Nagu Eesti. Just meie peame tegema jõupingutusi, et „Euroopa solidaarsus“ ei oleks lihtsalt ilus sõnakõlks. Ajalugu näitab, et väikeste riikide jaoks on tark diplomaatia olnud alati sama tähtis kui majandus.
Eesti positsioneerib end lõputult kui Venemaa asjatundja. Kõik saavad aru, et see on raske minevikupärand. Meie tulevikku see aga ei määra. Tuleviku määrab meie koht Euroopa Liidus. Võib-olla on tulnud aeg profileeruda ümber Euroopa solidaarsuse eksperdiks?