Vladimir Lenini sõnade kohaselt on õigus valitseva klassi seadustatud voli. Seda õpetati mulle 1980ndate keskel Tartu Ülikoolis NLKP ajaloo raames. Ja ma poleks ka halvas unes näinud, et just Lenini õiguse definitsioon sobib kõige paremini 21. sajandi Euroopa Liidu liikmesriigile, kirjutab Euroopa Parlamendi saasik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".
Aga võta näpust, sobib! Enamgi veel, Eesti valitsus ei vaeva ennast isegi poliitilise voli seadustamisega.
Sest esiteks tal on kiire, valimised lähenevad, ja teiseks – ega need muudatused, mida oleks pidanud tegema, Euroopas läbi läheks.
Nii et kasutusele on võetud vana hea avaliku arvamuse kujundamine ja igaüks, kes esitab ebamugavaid küsimusi, saab endale kui mitte putinisti, siis vähemalt lolli tiitli.
Nagu juhtus hiljuti Henrik M. Nordentoftiga, ÜRO pagulasameti UNHCR esindajaga Põhja- ja Baltimaades. Ta julges öelda, et „kuigi UNHCR on tervitanud Eesti tugevat ja positiivset reageerimist Ukraina pagulaste suhtes, oleme väljendanud muret ka hiljutiste seadusandlike meetmete pärast, mis näivad viivat Eestit teise suunda, mis näib olevat vastuolus rahvusvahelise pagulaste kaitse idee ja põhimõttega, mis olid hoolega kehtestatud pärast Teise maailmasõja õudusi ja kogemusi“.
Üks kontekst on siin see, et Eesti ei lase enam sisse Ukraina põgenikke, kes viibisid meie võimude arvates liiga kaua Venemaal. Sisuliselt tähendab see, et Eesti piirivalve ütleb sõjapõgenikule - mine agressorriiki tagasi ja ära virise.
Mis muidugi ei takista meie juhtpoliitikuid oma profiile päevalilledega kaunistamast, hõisates aeg-ajalt „Slava Ukraini!“
Auväärt ajaloolane Lauri Vahtre reageeris UNHCRi esindaja arvamusele isamaalise teravusega: „Sellised tolad tuleb otsekohe ja jõuliselt pimedasse kohta saata. Mitte ninnunännutada, et oh küll teil on õigus ja oh küll te olete nunnud, aitäh tarkust jagamast,“ kirjutas Vahtre Facebookis.
„Aitab meile juba ühest Max van der Stoelist küll, kes kolmekümne aasta eest palju tolmu üles keerutas ja Eesti riigi taastajatel oma targutamisega südame pahaks ajas. Nüüd siis mingi Nordentoft. Pole ühegi Nordentofti asi meid õpetama tulla.“
Ok, Vahtre paistabki üks kibestunud kuju, kes pritsib sappi sotsiaalmeedias ega langeta otsuseid. Aga need, kes langetavad, näivad arvavat sama - seadusi annab väänata nii, et süda lustib.
Sellest arusaamast lähtub ka Eesti valitsuse ettepanek sulgeda Euroopa piirid Vene kodanikele. Argumendid, mis sellega kaasnevad, on justkui loogilised - umbes et pole õiglane, et Putini agressiooni toetav tegelane šoppab Pariisis samal ajal, kui Ukrainas tapetakse inimesi. Ainult et me ei tea, kas see konkreetne vend toetab Putini agressiooni või on tal Bolotnaja ja „avtozaki“ kogemus.
See ongi põhjus, miks Euroopa õigus näeb ette põhjendatud sihitud sanktsioone. Nagu muuseas ka Eesti seadusandlus.
Nimelt sätestab rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 (2), et „rahvusvaheline sanktsioon kehtestatakse riigi, territooriumi, territoriaalse üksuse, režiimi, organisatsiooni, ühenduse, rühmituse või isiku suhtes.“
Kumb see Venemaa rahvas, 147 miljonit inimest, siis on - kas ühendus või rühmitus? Ei üks ega teine. Mis tähendab, et sisenemiskeeld peab olema individuaalne, kõik muu on seadusega vastuolus.
Kas suveräänsel riigil pole õigust ise otsustada, kes saab ja kes ei saa viisat? Ikka on. Ainult et ka see on liikmesriigi puhul seadusega reguleeritud.
Euroopa Liidu viisaeeskiri ehk määrus nr 810/2009 annab loetelu põhjustest, millele tuginedes saab keelduda viisa andmisest: võltsitud dokumendid, ebapiisav rahaline summa, et viibida riigis ja sealt lahkuda, risk avalikule korrale, tervisele või julgeolekule, tervisekindlustuse puudumine.
On olemas ka Euroopa kohtu otsus C-84/12, mille kohaselt on see loetelu lõplik.
Nagu näha, ühegi riigi kodakondsus siia ei kuulu. Seega oleks viisakeeld puhtalt kodakondsuse alusel selge diskrimineerimine.
Ja kui keegi ütleb, et Vene kodakondsus on julgeolekurisk iseenesest, peab arvestama sellega, et seda sorti üldistusi on ajaloos tehtud ka varem – ühed olid laisad, teised ahned, kolmandad haisesid – ja hästi see kunagi ei lõppenud.
Meie avalikus ruumis kipub levima ka müüt, et kogu Venemaa toetab Putinit.
Mis on eriskummaline, kui mõelda sellele, et veel pool aastat tagasi oli kogu meediaväli Venemaa opositsionääre täis. Nüüd ei paku nad enam erilist huvi - leheveerud on Ukraina kangelaste päralt.
OK, lugejal võibki kuuma ilmaga olla haugimälu, aga kas see tõesti annab Eesti valitsusele õiguse teha nägu, et Habarovski proteste, Bolotnaja väljakut, Emade marssi ning teisi suuri ja väikeseid proteste lihtsalt pole olnud?
Millisele moraalsele õigusele tugineb arusaam, et venelased kuidagi venitavad Putini võimult kõrvaldamisega? Ega te ju ometi lähe küsima oma vanematelt, miks nad ei korraldanud Laulvat revolutsiooni aastal 1960? Rääkimata nendest, kes pidasid 1990/1991 aastavahetust kommunistina, nüüd aga on kõige häälekamad venelaste kollektiivse vastutuse pooldajad.
Tagantjärgi julgus pole tagantjärgi tarkusest sugugi vähem levinud nähtus.
Jah, ma olen kursis, et viisakeelu jutt on justkui turismist. Ka kirjas palvega viisakeeldu toetada, mille saatis europarlamendi saadikutele minu Leedu kolleeg Petras Auštrevičius, on välja toodud, et humanitaarviisa jääb alles ja ka teisitimõtlejad on meile teretulnud.
Ainult et see on häma, mis on suunatud rumalatele inimõiguste usku eurooplastele. Baltlaste arusaam humanitaarviisast on sakslase omast kordades kitsam. Nagu ka arusaam põgenikustaatusest.
Minu vene sõbrad, kes elasid ja töötasid seitse aastat Kiievis, pidid saama sel suvel Ukraina kodakondsuse - taotlus oli sisse antud. Sõda muutis kõik.
Nad pagesid Moldovasse, sealt oli plaan tulla Eestisse. Ei mänginud välja – paistab et Eesti on ametlikult seda meelt, et kui Venemaa pommid kukuvad Ukrainas Vene kodanike kaela, siis see ongi OK. Need inimesed ei vääri pagulasestaatust.
Putini vastastega on sama: minu kunagine kursavend Aleksei Plutser-Sarno, tuntud kunstnik, protestiaktsioonide ja vene roppuste sõnaraamatu autor, ei saanud Eestis asüüli. Sisse teda küll lasti, aga tingimusel, et ta jumala eest tööle ei läheks.
Seega justkui ainus õigus, mis on Venemaa opositsionääril Eestis, on olla töötu.
Alekseil läks samas palju paremini, kui mõnel teisel, kelle tutvusringkonnas ei ole Banksy ja Mihheil Saakašvili suuruseid kuulsusi - ta sai vähemalt sisse.
Mis puudutab perekondlikke sidemeid, siis Eesti riigil on ka siin oma nägemus.
Näiteks vennad-õed ei kvalifitseeruvat viisa saamiseks - selle valguses kõlab välisministri üleskutse „ärge minge Venemaale“ eriti ebainimlikult. Ma ikka usun, et arusaam sellest, mis on perekond, on meil Reinsaluga enam-vähem sarnane. Kuid mina ülaltoodud loogika järgi ei peaks oma õde nägema enne, kui ta Putinist jagu saab.
„Novaja Gazeta“ peatoimetaja Dmitri Muratov, tänavune Nobeli rahupreemia laureaat, nimetas tabavalt seda laadi keeldude süsteemi sanktsioonide flashmobiks.
Näiteid sellest, kui meelevaldselt ja lühinägelikult meie valitsus sanktsioonipoliitikat tõlgendab, on meil küll ja veel - Venemaalt tulnud arstid, kes pingutasid aastaid, et saada keel selgeks, tudengid, kellel on õpingud pooleli, IT-spetsialistid. Ootab neid ju lähiajal ees lahkumine.
Lühinägelikkus väljendub aga selles, et aina rohkem inimesi avastab, et jäid ühel või teisel moel selle teerulli alla. Kusjuures neid inimesi ei ühenda ühiskondlik roll, sotsiaalne staatus, maailmavaade või suhtumine Putinisse. Ühisnimetajaks on vene emakeel ja/või Vene kodakondsus.
Nii et kui keegi kunagi võtab ette õpiku „Kuidas luua viies kolonn“ koostamise, ei saa ta meie uue valitsuse sammudest üle ega ümber. Ja siin pole vahet, kui õilsaid eesmärke taheti saavutada.
Meil kohati välja kujunenud arusaam, et vene keelt kõnelev inimene on vaenlane, kuna Venemaa ju ründab Ukrainat, on kahtlemata instinktiivne. Aga õigus - mitte see Lenini oma, vaid tsiviliseeritud Euroopa õigus – ongi just selleks, et oma instinkte mõõta ja vajadusel piirata.