Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (Keskerakond) ütles 17. augustil telefoniintervjuus Raadio 2 saatele „Hommik!“, et ei tea, kuidas pärast tanki ja teiste monumentide teisaldamist Eesti riik Narva elanike usalduse tagasi võidab.
Kas oleks pidanud punamonumendid ja selle tanki jätma puutumata?
Ei, seda ma ei arva. Küsimus on selles, kuidas seda kõike tehti. Inimestega jälle ei räägitud. Ekskavaator, inimesed maskides teevad midagi... Ja siis me küsime, kuidas edasi. Küsige valitsuse käest, mis nende plaan on. Kuidas see usaldus enda vastu taas tagasi tuua, ma ei tea. Usaldust võita pole lihtne, taas võita usaldust on muidugi veel keerulisem ülesanne.
Nii Narva raad kui ka Eesti Vabariigi valitsus ütlevad, et narvakatega on ju suheldud, et see ei saanud tulla kellegile üllatusena. Aga ometi ikkagi tuli. Ja eriti see, et tank ei ole ainus, mille kallale minnakse. No kes siis siin nagu valetanud on?
Esiteks Narvas ei ole raad. Saan teie kalambuurist aru, aga Narva on Eesti Vabariigi linn ja siin on linnavolikogu. Räägiti küll, aga see teema jõudis narvakate huviorbiiti palju hiljem, kui mujal Eestis. Ja küsimus oli selles, et oli ju kõigil arusaam, et on konsensus, et nüüd linnavolikogu otsustab ja sealt see teisaldatakse, viiakse linnas muuseumi territooriumile, sellega on saaga lõppenud. Ja muidugi pettumus oli väga suur, kui seda ei juhtunud. Ja sündmused ju olid väga kiired: tõesti esmaspäeval tuleb volikogu kokku, otsust vastu ei võeta, teisipäeva hommikul teisaldatakse tank. Pole ime, et inimesed on šokis.
Mis põhjusel volikogu seda otsust ära ei teinud siis?
Seda peate küsima volikogu koalitsioonilt, sest saalis oli 14 koalitsiooni- ja 12 opositsioonisaadikut. Ja kui praegu üritatakse näidata näpuga opositsiooni poole, ka Keskerakonna poole, no siis Narva on ainuke omavalitsus, kus opositsioon tegelikult juhib linna. Sest hääled olid koalitsioonil koos. Miks nad seda otsust vastu ei võtnud, küsige nende käest, ma tõesti ei oska seda öelda.
On inimesi, kes ütlevad, et vene elanikkond ei salli riiki, kes on nii-öelda lödi ja otsustusvõimetu. Kas praegu prooviski riik näidata kiiret tegutsemist ja musklit, et teenida autoriteeti?
Mul üldse ei meeldi sellised üldistused, et riik on siis selline ja vene inimene on mingisugune teistsugune jne. Ma arvan, et praegu me peame keskenduma sellele, kuidas taastada enam-vähem mingisugune hingerahu. Usun, et oleks parem, kui eile oleks seda rahulolematust kuidagi välja näidatud. Aga kuna seda ei juhtunud, no siis mina - kes ma olen osaliselt venelane - arvan, et see on palju hullem. Inimesed on kurjad, inimesed on pettunud, solvunud, aga seda kõike hoitakse hinges ja see peab mingisuguse väljapääsu leidma. Ja arvan, et see on probleem, millele praegu peaksime keskenduma.
Mis te arvate, mis selle operatsiooni siis nüüd käivitas? Eesti Ekspress viitab sellele, et selle taga on justkui erakond Isamaa kõrvad...
Need ei olnud Isamaa kõrvad, see on keha. Isamaa ja lähenevad valimised – siin mitte midagi muud ei ole.
Miks see asi siis nii näppude vahelt ära libises?
Mis ta libises… Koalitsioonilepes on ju kõik kirjas – punamonumendid, vene kool, tean, et laual oli veel vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmine, aga see imekombel ei läinud läbi. Need on kõik Isamaa nõudmised.
Te olete öelnud, et nüüd on 30 aastat integratsiooni seal kandis sisuliselt tagasi pööratud. Aga kuhumaani meil tegelikult see integratsioon üldse jõudnud oligi?
Ma pole rääkinud 30 aastast, ma rääkisin viimastest aastatest, ja olgem ausad, 20 aastat kui mitte rohkem keegi pole seda Narvat üldse integreerinud ka. Viimastel aastatel oli tõesti palju jõupingutusi - Eesti keele maja, Vaba lava, kolledž, käisid poliitikud koguaeg inimestega juskui rääkimas, Kersti Kaljulaid tuli sinna ja töötas seal tükk aega… Ja nüüd inimesed vaatavad üksteisele otsa: mis teater see oli? Meid koheldi justkui väärikalt, ja siis tehakse niimoodi. Kusjuures eile teisaldati ju 7 monumenti. „Teisaldati“ on ilus sõna. Tegelikult tuli buldooser ja sõitis lihtsalt üle. Ja inimesed vaatasid pealt. Mis emotsiooni see tekitab?
Kas vene elanikkond mõistab eestlaste 1940. aasta traumat?
Absoluutselt mõistetakse, seda enam et esimesed, keda represseeriti, olid kohalikud venelased. Me saame kõigest aru, aga vaadake, see poiss, kelle ausammas eile ära lõhuti, Ivan Grafov, Nõukogude Liidu kangelane, ta oli 21 aastat vana, hukkus Narva jõe forseerimisel veebruaris 44. Enne seda, kui nõukogude võim siia tuli ja jäi. Et mis see probleem on meil? Miks me ei saa teha asju väärikalt? Aga see oli jõu demonstratsioon. Ja kui te demonstreerite jõudu kellegile, siis peate olema valmis selleks, et see keegi kaugeneb teist. Lisaks kõigile meil on ju 97% vene inimesi Narvas ja kõige suurem Vene kodanike kontsentratsioon üle Eesti. Me mängime tikkudega Vene Föderatsiooni piiri peal. Kas sellest ka aru keegi ei saa, kas päriselt?
Kas Kaja Kallase välja öeldud lause, et eestikeelne haridus justkui lahendab selle lõimumise ära, vastab teie hinnangul tegelikkusele?
No eks Kaja siin kavaldab, ma ütlen. Ta kasutab väljendit „ühtne eestikeelne haridus“. Aga see, milles leppis kokku koalitsioon, ei ole ühtne kool. See on silt „eesti kool“ vene kooli uksel. Sest Isamaa ju ei taha, et lapsed õpiksid koos. Nii et ühtset kooli neil tegelikult plaanis ei ole.
Ma üldse ei saa aru, kuidas me jõudsime nii kaugele, et demokraatlikus riigis räägime koolist või siis meediast nagu mingist ajupesu instrumendist. See ei pea ju niimoodi olema. Meil on ühtne õppekava ju igal pool. Küsimus on selles, et venelased õpivad koos, neil ei teki sotsiaalset sidet. Eestlased on omaette. Lõimumine oleks, kui nad õpiksid kõik koos, aga seda ju ei taheta. Venelased peaksid õppima omavahel justkui eesti keeles. Pluss veel see, et neid õpetajaid meil ei ole ja meil pole plaani, kus me neid juurde tekitame. See on fakt. Ja seda plaani pole ka Kaja Kallasel.
Kas on võimalik Narva inimeste usaldus näiteks haiglaga tagasi osta?
Arvan, et usaldus ei ole ostetav. Esimene, mida peab vaatama ja tegema, on see toon, kuidas ülejäänud Eesti Narvaga räägib. Lamajat ei lööda, teate, aga kui ma loen neid pealkirju mõnes väljaandes, just Postimehes, et ahhaa, saite nüüd aru, näidati teil koha kätte... Praegu minu arvates esimene, millega tuleb tegeleda, ongi seesama kommunikatsioon. Aga kellelgi pole seda plaani ka olnud, kuidas nüüd Eesti riik räägib nende vene inimestega, kellele nende endi arvates tehti liiga.
Kuidas Katri Raik on praeguses situatsioonis hakkama saanud?
Ega ma teda ei kadesta. Teda sõimatakse mõlemalt poolt, arvan, et tal on väga raske. Kuigi ma ikka ei saa aru, mis takistas seda otsust vastu võtta. Neil olid hääled koos. Aga ilmselt nad tahtsid jagada vastutust opositsiooniga. Ja see, kuidas ekskavaator imekombel põõsasse ilmus kell kolm öösel, lennuk lendas Narva koha peal – see kõik nägi välja nagu mingi sünge sõjaoperatsioon...