Vene sõjamasin tapab ja hävitab Ukrainas, majanduse väljavaateid varjutavad süveneva energiakriisi tumedad pilved ning inflatsioon õgib aplalt inimeste sääste. Elu Eestis, kui jätkata pessimistlikul noodil, näib kulgevat p...sekursil. Sestap pole meil aega kiita europarlamendi liikme Yana Toomi jalgratast – elektriajamiga ja korraga kaht lapselast sõidutada võimaldavat Hollandi imeasja –, millega ta intervjuule saabub. Ei, puhkusest, perest ja muudest suvistest-pehmetest teemadest pole praegu võimalik rääkida. Seda enam, et suvistesse uudistesse on murdnud Narva tankimonumendi võimaliku teisaldamisega seotud närvilised teated, kirjutab postimees.ee.
Facebookist jääb silma Yana Toomi kuri kommentaar värske siseministri Lauri Läänemetsa aadressil, kui too tuli välja mõttega teisaldada piirilinna külje all konutav vana sõjamasin ja pakkuda narvalastele vastukaubaks olmelist meelehead. «Mind hämmastas ministri plaani juures vorstikauplemine: meie eemaldame tanki ja teie, Narva elanikud, saate vastu seda, mida valitsus peaks nii või teisiti tegema – haigla ja madalamad küttetariifid. See pole normaalne,» selgitab Toom. «Tulla väärtuskonflikti lahendama sellisel viisil pole normaalne. Pigem saadab kohalikele signaali, et valitsus saaks piirkonda aidata, aga seda tehakse vaid teatud tingimusel. See on iseenesest solvav.»
Mida teha selle õnnetu tankiga?
See on vaid üks monument, on veel kümneid teisi üle Eesti. Need tuleks ära kaardistada ja siis rahulikult mõelda, mida ette võtta. Aga nagu aru saan, ei sobi see poliitiliselt, sest kevadel on valimised tulemas.
Kas arvate tõesti, et asi on valimistes?
Absoluutselt! Muidugi on see valimiskampaania osa. Vene kool ja monumendid – need on haavad, mida saab alati valimiste eel lahti kratsida.
Mugav positsioon teil: kõik on poliitiliste oponentide töö. Te ju saate aru, et tänase päeva kontekstis, kui Ukrainas käib hullumeelne sõda, mõjub Eesti poole sihtiv tank häirivalt. Ajaloolises mõttes tähistab see Eestis pigem okupatsiooniaja algust.
Ma pole nõus seda tanki üldse tänase päeva konteksti paigutama. Monument on püstitatud inimestele, kes ei hukkunud mitte okupatsiooni nimel, vaid fašistliku Saksamaa vastu võideldes. Proovigem seda konteksti laiemalt vaadata.
Poliitikutelt oodatakse lahendusi.
Ma ei tea, mis on hea lahendus. Ütlen, et need asjad vajavad laiemat arutelu, mitte piinlikku vorstikauplemist. Fakt on, et lahendus eeldab dialoogi. Olen väga nõus arvamusega, mida avaldas vene Delfis Jevgenia Parv – me oleme Narvat jälle kaotamas. See üleolev suhtumine, see soov nui neljaks ennast kehtestada nullib ära kõik need jõupingutused, mida viimastel aastatel on nii poliitikud kui aktivistid integratsiooni vallas Narvas teinud.
See, mida te pakute, on klassikaline probleemi edasilükkamine. Poliitikas tavaline, kui ei taheta otsustada.
No mis probleemi Narva tanki eemaldamine lahendab? Kui homme-ülehomme kaotame kõik nn punamälestusmärgid, siis millise probleemi me lahendame? Kui küsida tänaval inimeste käest, mis neid kõige enam vaevab, siis, arvan, pole nende esimene vastus punamonumendid. Pigem see, et on rekordtasemel inflatsioon Eestis ja Euroopa Liidus, kütusekriis ja talv ukse ees. Kas meil on piisavalt varusid? Kas saame hakkama? Aga mis probleemi – peale Isamaa reitingu – lahendame monumentide kõrvaldamisega?
Sõda Ukrainas osutab väga selgelt probleemile, miks me ei soovi punamonumente näha. Kogu Venemaal vohav nn vabastajaideoloogia, mida kannab muu hulgas ka see 1970. aastal püstitatud tank, ei taha sugugi arvestada Eesti ajalooga.
No oletame, et me viime ta ära…
Muuseumi?
Okei, oletame, et muuseumi. Mis te arvate, kas need inimesed, kes arvavad, et Punaarmee vabastas Eesti, hakkavad kuidagi teistmoodi mõtlema? Kas nad on idioodid, kes oma mõttemaailma kujundavad selle järgi, mis monumenti nad tänaval näevad? Kas see pole imelik arvamine? Ütlen veel kord: lahendus eeldab ja vajab dialoogi. Et te peate seda probleemi edasilükkamiseks… Teatud mõttes on see seda muidugi. Aga konsensuse otsimine ja saavutamine ongi by definition (ing. k. olemuslikult) edasilükkamine. Ma ei tea, millal me siin Eestis hakkasime siiralt uskuma, et ühine väärtusruum on midagi sellist, mida saab inimestele kuidagi jõuga peale suruda.
Ukrainas toimuv näitab selgelt, mis juhtub, kui sellega ei tegele.
Kas pole pigem nii, et minnakse sümbolite kallale, sest ei teata, mida hakata peale päris probleemidega?
Eestis on 100 000, võib-olla rohkemgi Venemaa Föderatsiooni kodanikku – see on päris probleem. Ja kui läheb jamaks, siis ei tea keegi, mida nendega peale hakata. Kas me tanki kõrvaldamisega selle probleemi kuidagi lahendame? Ei! Kõik on üks pagana asendustegevus.
Pole tanki, pole probleemi?
Ei, nii see pole. Pigem arvan, et kogu teema on Isamaa väga nutikalt välja töötatud narratiiv. Nad teavad, et sellega õnnestub valimistel hääli võita. Lõhestamine, sisemise vaenlase otsimine on teatud hulgale valijatest alati väga ühendav. Vaatame reitinguid ja näeme: nende reiting juba kasvabki. Sama lugu on venekeelse kooli temaatikaga.
Kas üksnes eestikeelse haridussüsteemi tekitamine pole teie arvates hea mõte?
Ma olen aastaid olnud selle poolt, et inimestel peab olema valikuvõimalus, mis keeles oma lapsi harida. Olen seda ka praegu. Jutt, et maksumaksja kulul peame üleval mingisugust paralleelset haridussüsteemi, on imelik jutt. Maksumaksjad on ju kõik Eestis elavad inimesed. Meil ongi tegelikult ühtne haridussüsteem ja ühtne õppekava – täpselt üks ühele sarnased, välja arvatud keelekomponent.
Te ju nõustute, et meie ühiskonnas on paraku kaks suurel määral omaette toimetavat kogukonda?
Sellega olen paraku nõus.
Üheks algpõhjuseks saab ju pidada seda, et meil on eraldi eesti- ja venekeelsed koolid?
Kui teete lahti haridusministeeriumi kodulehekülje, siis näete, et õppekavad on absoluutselt üks ühele. Pigem on probleem selles, et vene kooli pole Eesti Vabariigis 30 aastat investeeritud. Pole siis ime, et venekeelne kool on paljus maha jäänud. Sealne kaader on lõviosas minuvanused ja vanemad, 50+.
Küsisin, kas poleks aeg muuta kogu haridussüsteem eestikeelseks.
Esiteks, nagu ütlesin, olen valikuvõimaluse poolt. Kuid see eeldaks ka vene kooli arengukava, selleks aga ei paista poliitilist konsensust kusagilt tulemas. Kui aga rääkida üleminekust, siis selleks on vaja pädevaid õpetajaid. Ja neid, nagu teate isegi, ei ole. Nüüd kirjutab valitsus seadusesse mingi numbri, aga see ei muuda ju midagi.
30 aastat tagasi oleks pidanud number olema – selge plaan ja eesmärk, et olukord lahendada.
Ligi 30 aastat tagasi, 1993. aastal võttiski riigikogu vastu seaduse, kus oli öeldud, et õppekeel koolides on eesti keel. Siis selline eesmärk püstitati. Aga eesmärgi saavutamiseks pole keegi midagi teinud, vabandage väga.
Miks teie ei ole midagi teinud?
Kes teie?
Teie partei.
Arvan, et kui vaatate tegevusi ajast, mil Mailis Reps oli haridusminister, siis tegelikult sai palju asju tehtud.
Ent tõsiasi on, et meil on ikkagi kaks paralleelset koolivõrku. Räägitakse, plaanitakse, aga laias laastus on asjad endistviisi.
Lahendus oleks see, et kui hakkame sihipäraselt õpetajaid koolitama, on neil ka kohustus minna kooli tööle. Mulle vastatakse selle peale, et oh, see pole euroopalik lähenemine. Ei vasta tõele. Nii talitavad väga paljud Euroopa riigid: kus on kitsaskoht, sinna suunatakse ressurssi ja spetsialiste. Kui lähed riigi kulul õppima, siis pead minema ka erialasele tööle. Põhimõtteliselt teeb sedasi Sisekaitseakadeemia ja keegi ei virise. Plaan, mis on praeguse valitsuse laual, eeldab ju, et vene koolid saavad endale sildi, et nad on teatud momendist eesti koolid. Aga kas midagi ka sisuliselt muutub? Pigem mitte.
Lahendus oleks siis…?
Segakool. Aga seda ei taheta. [Isamaa juht Helir-Valdor] Seeder rääkis juba paar aastat tagasi – see on peaaegu tsitaat –, et meie lapsed ei ole katsejänesed. Pigem näen praeguse valitsuse tegemistes soovi panna venekeelsele koolile silt, et see on nüüd eestikeelne kool. Ja las vene lapsed siis õpivad seal omaette. Jah, segakool oleks minu arvates lahendus. Aga see eeldab, et oleks võtta palju rohkem õpetajaid. Ja et ses koolis mõistetaks, et oleme näiteks temperamendilt, mingisugustes kultuurilistes asjades erinevad. Vaadake, kultuuridevaheline kommunikatsioon on asi, millest meil on Eestis tugevalt puudus.
Kui te lähete Peterburi või Moskvasse, öeldakse teile, et olete… pigem mitte venelane.
Seal ma ei olegi venelane. Venelane olen ma siinses poliitikas. Poliitiline venelane. Teate, ma töötan Brüsselis juba kaheksa aastat ja pean ütlema, et teadmised kultuurilistest erinevustest on mind väga aidanud.
Esialgu põrusin täiega, kui üritasin seda arvestamata inimesi milleski pimesi veenda. Nüüd ma tean, et – no näiteks – ingliskeelsest mõtteruumist tulev inimene teeb kolm komplimenti, enne kui ütleb sulle sitasti. Ja kui jääd ainiti neid komplimente kuulama, siis sa ei märkagi, mida sulle tegelikult öeldi. Sellised asjad on olemas, nii et teha nägu, et erinevusi ei eksisteeri, pole vast kõige targem.
Nõus. Aga ma ei arva, et erinevusi peaks ilmtingimata võimendama. Jutt, et oleme nii erinevad ja vajame väga erilisi vahendeid argimurede lahendamiseks, on sageli otsitud vabandus. Pole ju raske mõista, et kui tahad Eestis hästi elada ja karjääri teha, siis on mõistlik osata eesti keelt.
Muidugi peab siin elades teadma eesti keelt. Pole mingit küsimustki. Osutan vaid, et on olemas teatud kultuurilised erinevused, millega peaks arvestama. Ideaalis. Kas meil seda tahtmist jagub?
Sõda Ukrainas on teinud te elu keerulisemaks.
See, mil määral on sõda Ukrainas teinud minu elu keerulisemaks, on köömes selle kõrval, mida see sõda üldiselt tähendab. Teatud mõttes on minu maailm purunenud. Ma ei uskunud, et selline asi on üleüldse võimalik.
Kui õigesti mäletan, väljendasite samasugust mõtet ka veidi enne sõja algust Vene televisioonis esipropagandist Solovjovi saates.
See saade oli 16. veebruaril. Kui [telekanali Russia Today ja infoagentuuri Rossija Segodnja peatoimetaja] Margarita Simonjan teatas samas saates, et nüüd peab Venemaa tunnustama nn Donetski ja Luhanski vabariiki, siis leidus seal saates teisigi, kes ütlesid, et see pole võimalik, on ju Minski kokkulepped. Kokkuvõttes: see kõik on mulle täielik šokk! Mul on väga palju sõpru Ukrainas, Kiievis. Kui hakkasin saama kirju, et inimesed istuvad kusagil keldris varjus… Õudne! Käisin hiljaaegu Ukrainas Lvivis – see emotsioon, mis tabab sind, kui kuuled õhuhäiret ja pead kuhugi pagema… Seisin seal, kuulasin häiret ja mõtlesin: ahah, Toom, nüüd sa seisad siin lageda taeva all ja kardad, et kohe hakkavad venelased sind pommitama.
Kust teie sõja kohta infot ammutate?
Kui rääkida venekeelsetest allikatest, siis number üks on kahtlemata Meduza (Lätis baseeruv venekeelne väljaanne – toim), kus pole ehk väga palju infot, aga kõik, mida nad avaldavad, on hoolikalt kontrollitud. Ja mis mulle väga meeldib, on see, et alati on sõjauudiste juures selgitus: «Lugejad, olge ettevaatlikud! Kuna oleme sõjas, ei suuda me paraku kogu info tõesust kontrollida.» See oleks teretulnud ka Eesti meedias. On päris palju ajakirjanikke Youtube’is, keda kuulan-vaatan.
Vene (riigi)kanaleid on siiski raske lugeda, raske jälgida, ehkki vahel pistan oma nina ka sinna.
Kas te Solovjovi, kelle saadetes te enne sõda suhteliselt regulaarselt käisite, ka jälgite?
Ei. Ma ei suuda. Mul on teatud isiklik solvumine, mis pole professionaalile ehk kohane emotsioon. Aga annan endale aru, et viimases saates, kus ma viibisin, Simonjan juba teadis, mis juhtuma hakkab. Tema sõnavõtt Donbassi kohta polnud niisama õhku visatud uitmõte, vaid laiale publikule mõeldud ettevalmistav info. Ja mina olin selle kõige juures nagu mingi maskoti rollis. See on vastik teadmine.
Kas te polnud kogu aeg sellises rollis, kui Solovjovi saadetes osalesite?
Pole nõus.
Olite külaline ja taustategija rämedas propagandasaates, mille eesmärk ja tulemus oli ju ette teada.
Sel saatel on mu teada 20 miljonit vaatajat. Mul on Venemaal väga palju sõpru, kellelt olen saanud väga positiivset tagasisidet, et jumal tänutud, saates kõlas ka mingisugunegi mõistuse hääl. Selge muidugi, et ega ses saates olla kerge ei olnud. Aga poliitikul peab olema julgust ja selgroogu minna rääkima ka sinna, kus on ette teada, et läheb raskeks.
See, et Vene riigikanalite näitamist Eestis on vähemalt telekomiettevõtted peatanud, on ju õige?
Paraku arvan, et ega see suurt midagi anna. Kogu Ida-Virumaa vaatab ikka Vene kanaleid, sest piir on nii lähedal. Üleüldse, internetiajastul midagi jõuga piirata on lihtsalt lootusetu. Just näidati mulle üht netikanalit, kus võid seda Solovjovi 24 tundi järjest vahtida. Ja inimesed vaatavadki, silmad punased peas. Keelatud vili on magus. Omamoodi naljakas on, et nüüd räägitakse ka Eesti meediakanalites sellest, millest Solovjovi saadetes räägiti. Varem seda polnud.
Kas teil poliitikuna on vahel küsimusi, mis Ukrainas toimub? Kas peate poliitikuna sõnu valima, et seda kirjeldada?
Ei. Minu jaoks pole siin mingit küsimust. See on sõda, see on agressioon, see on täiesti lubamatu. See on õudne, mis seal toimub. Mõistan selle täiesti üheselt hukka ega pea selle kirjeldamiseks sõnu valima.
Aga miks kaitsta neid, kes Putini agressiooni õigustavad, toetavad?
Sest arvan, et olenemata sellest, kuidas kohalikud Eesti inimesed suhtuvad Putinisse, väärib igaüks neist seda, et teda koheldaks lugupidavalt, et tema õigused poleks riivatud. See on põhjus, miks läksin kaitsma inimesi, keda on Eestist viimasel ajal deporteeritud. Pole normaalne, kui meil siin Eestis hakkaks kehtima valikuline õigusemõistmine. Kui oleme õigusriik, siis peaks õigusriik kehtima kõigile, ka neile, kes meile ei meeldi. Muidu teeme sammu sellesama Putini režiimi poole. Kas me tahame seda?
Kui Eestis elav Venemaa kodanik kiidab usinalt Putini agressiooni Ukrainasse, siis mina küll ei saa aru, miks selline inimene peaks Eestis olema ja elama. Miks peame taluma provokaatorit?
Mõni neist on siin sündinud, mõni on siin üle 50 aasta elanud. See, kuidas Eestis tekkis selline hulk Vene kodanikke, on omaette teema.
Rääkisime enne väärtusruumist. Siinses väärtusruumis pole kohta sõjalise agressiooni õigustamisele.
Olen sellega nõus, see kõik on väga halb. Väärib otsustavalt hukkamõistu. Aga kas me teeme oma õigusruumi paremaks, kui hakkame inimesi füüsiliselt riigist välja viskama?
Kui nad kõigiti näitavad välja, et nad ei taha siin olla?
Mis mõttes ei taha?
Annavad käitumisega selgelt mõista, et siin neile ei sobi.
On olemas rahvusvaheline õigus. On konventsioonid, mille osaline on ka Eesti. Selleks et inimest välja saata, peab vaatama ka, kui sügavad on sidemed riigiga, kus ta elab. Ja ka riigiga, kuhu ta saadetakse. Viimasel, tänavu suvel Eestist välja saadetud Ramil Usmanovil on siin naine, kes on Eesti kodanik. Tal on siin lapsed ja lapselapsed. Ta elab siin 1956. aastast, kui ma õigesti mäletan.
Sellega ei saa õigustada agressiooni kiitmist.
Ma ei räägigi õigustamisest. Mu mõte on, et sellega peab tegelema kohtusüsteem. Küsimus on selles, kas inimesel on ligipääs kohtusüsteemile või ei ole. Las õiguskaitsesüsteem vaatab ja hindab olukorda. Mitte ei oleks otsustajad meie teiega siin laua taga.
Kui kohtumist kokku leppisime, olite väga ettevaatlik, sest ühest varasemast usutlusest sündis üsna vastik pealkiri. See puudutas teie ütlemist, et vägistamist kasutatakse sõjas relvana.
Ütlesin, et vägistamised sõjas on relv. Me teame ajaloost, et aastasadu on see paraku nii olnud. Aga, kuulge, see ei tähenda, et ma seda kuidagigi õigustaksin. Jumal hoidku! Kuid Uued Uudised – mu lemmikväljaanne… (Siinkohal väljendab Toom mõningast irooniat – R. R.)
Ühesõnaga, Euroopa Parlamendis saadetakse meile iga päev loetelu tekstidest, kus meid on mainitud. Ja seal oli ka Uute Uudiste lugu, et vägistamisi õigustav Toom ütles seda ja toda…. (Lugu ilmus siis, kui maailm sai teada Vene vägede julmustest, sh vägistamistest Kiievi eeslinnades – R. R.)
Lugu elab sellisena nüüd oma elu, kuigi ma osutasin vaid ajaloolisele faktile, et sõdades juhtub kõiksugu õudusi. Ütlesin veel, et see, kes alustas sõda, kannab nende õuduste eest ka kogu vastutust. Väga selge sõnum. Aga see jutt keerati umbes selliseks, et ega Toom saagi ju teisiti, kui peab Putinit õigustama…
Putin oma sõjaga on võtnud viimase võimaluse ajada mingisugustki n-ö vene asja? Ükskõik mida te ka ütleks, kõik saavad osutada Ukrainas toimuvale – see kuradi Russki mir tahab meid lömastada!
Ma usun ikkagi siiralt, et inimõigused on universaalsed. Diskrimineerimine on keelatud. Ükskõik mis tunnustel – kaasa arvatud kodakondsus – on diskrimineerimine keelatud. See on lihtsalt keelatud, ükskõik mida mulle ei taheta õigustuseks öelda ja millele ei osutata. Näiteks häälte võtmine hääleõiguslikelt elanikelt – see ei lähe läbi.
Oot, kas peate silmas Vene kodakondsusega alalise elamisloaga isikutelt valimisõiguse võtmist kohalikel valimistel?
Just, seda pean silmas.
Aga miks peaks Venemaa Föderatsiooni kodanik valima Tallinna linnapead? Agressorriigi kodanik valib NATO liikmesriigi pealinna linnapead – veider ju?
Seepärast, et see Venemaa kodanik on siinne elanik, tal on sügavad, kaugeleulatuvad ja pikaajalised sidemed selle riigiga. Selline otsus on vastu võetud juba aastaid tagasi.
Muul ajal kõlaks see kõik nagu argument, sõjaajal paraku mitte.
(Toom otsib oma telefonist välja foto: noorsand jõulise sõnumiga plakatiga sõda hukka mõistmas).
See pilt on tehtud 25. veebruaril Vene saatkonna ees. Pildil on mu poeg, Venemaa kodanik, kes seisab Venemaa saatkonna ees. Usun, et sellega on üsna palju öeldud. Ärge minge ühe mõõdupuuga kõigi kallale, kel on mingil põhjusel Venemaa kodakondsus. Ja veel, kas olete kindlad, et pole Eesti kodanikke, kes on kirglikud Putini toetajad?
Ka selliseid on piisavalt, ei kahtle.
Siseminister Lauri Läänemets läks juba niikaugele, et soovitas lisaks Vene kodanikelt relvaloa äravõtmisele kontrollida ka teiste relvaloa omanike meelsust. Vabandage, kuidas see käiks? Valedetektoriga? Ühesõnaga, loen ja imestan.
Te teate ju isegi, et selle kõige taga ongi hirm, mida Putin on oma sõjaga sünnitanud. Peame olema valmis kõige hullemaks.
Kas hirm on sobiv pinnas, milles Eestis probleeme lahendada?
See on pinnas, mida Kreml mõnuga kultiveerib.
Kui on selline arusaam, siis kas me peame sellega kaasa minema? See – kui rääkida eeskätt poliitikutest – pole ühestki otsast professionaalne, kui hakatakse hirmu pealt otsuseid tegema. Olete nõus? Seda ei tohi teha.