Ivan Krõlovil on valm „Vesikiil ja sipelgas“: suvel, kui sipelgas maja ehitab, kiil lõbutseb, aga saabub talv ja selgub, et kiilil pole kuhugi minna, erinevalt sipelgast, kellel on kõik korras.“ Euroopa sarnaneb praegu just selle kiiliga. Ilmselt on elu „kuldse miljardi“ hulgas mõju avaldanud: oleme unustanud, et kui talv on tulekul, on tarvis tegutseda, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe rubriigis "Poliitkolumnist".
Meie talve moodustab kriiside jada. Euroopa Liit seisab vahetult silmitsi energiakriisiga (eriti, kui Venemaa gaasitarne katkestab). Koos sellega ka majanduskriisiga: hinnad tõusevad, ettevõtted lähevad pankrotti, inimesed kaotavad töö. Inflatsioon on juba purustanud mitmed ülempiirid ja see pole veel lõpp. Näljahäda Põhja-Aafrikas võib tuua kaasa migratsioonilaine – ka Eestisse. Poliitiline kriis on vältimatu: populistid, radikaalid, euroskeptikud lubavad lahendada kõik probleemid – ja nad võivad peale kevadisi valimisi võimule tulla. Sellele lisandub Venemaa sõda Ukraina vastu ja - mis seal salata - ka kolmanda maailmasõja oht.
Sipelgad seavad endale kriisiajal prioriteedid ja tegutsevad. Meie aga ei ole sipelgad. Võtkem gaasiolukorda. Rõõmustav on, et Eesti Gaas on sõlminud vedelgaasi tarnimise lepingu, millest tundub kütteperioodi kindlustamiseks piisavat. Rõõmustav, et mitmed suurettevõtted, nagu Kalev ja A.Le Coq, vähendavad järk-järgult ja süstemaatiliselt oma sõltuvust gaasist. Aga näiteks pealinna kütva firma Utilitas Tallinn juht ütles, et tema ettevõttel oli gaasiga kitsas käes – ja välistatud pole ka must stsenaarium. Paljudel ettevõtetel – näiteks Järvakandi klaasitehasel – pole lihtsalt gaasile alternatiivi.
See tähendab, et küttekatkestused, tootmisseisakud ja hinnatõus on vältimatud.
Ja isegi kui kütte ja sooja veega kõik hästi läheb, on see 39% gaasitarbimisest. Tööstusele ei pruugi seda jätkuda – ilmsete tagajärgedega. Seejuures päästab igaüks end ise, kui suudab ja oskab. Nagu romaanis „Kaksteist tooli“: uppujate päästmine on uppujate endi asi. Selge plaani asemel täielik ebakindlus.
Süsteemis kas on gaasi või mitte. Põlevkiviõli (jah, see on keskkonnale kahjulikum, kuid kas saame sellest praegu hoolida?) kas saab kasutada või mitte? Vedelgaas kas saabub või mitte? LNG terminal kas jõutakse ehitada või mitte?
Kuid isegi katkestuseta gaasitarnete korral ei lange gaasi hind (nagu arvab Raivo Vare ja mitte tema üksi) maailmaturu hinnatõusu tõttu. Kas meie sotsiaalkindlustus on selleks valmis?
Jah, me olime hõivatud koalitsioonide lagunemise ja loomisega, aga tahaks kuulata ametnikku ja kuulda arve: mida oodata, millele mitte loota. Saksamaal prognoositakse 2023. aastal küttearvete kolmekordistumist. Kujutage ette sellist hinnatõusu meie riigis, meie palkade juures. Ja mida hakkab tegema riik?
Kõik loobivad vastutust üksteisele nagu kuuma kartulit. Brüssel mõistab hukka need, kes rohekokkuleppega sammu ei pea, kuid energiajulgeolekut tagab muuhulgas nutikate nõuannetega: varuge gaasi, minge üle teist tüüpi kütusele, säästke!
Euroopa Komisjon tahab korraldada teavituskampaaniaid, lihtsustatult öeldes riputada üles plakatid, mis kutsuvad üles harvemini pesema. See pole nali: Saksamaal arutatakse majandusministri ettepanekul, milliste kõige haisvamate kehaosade pesemisest piisab, säästmaks kuuma vett, ja soovitatakse vähem liha süüa – see hoiab samuti gaasi kokku (ning mõjutab lisaks tugevalt lihatootjaid.)
Mul on deja vu tunne: ka NSV Liidus viidi läbi teabekampaaniaid, kui tooted kauplustest kadusid, selgitamaks elanikkonnale, et nii või kui ka liha on kahjulikud… Olgu, Brüssel ei saagi sekkuda liikmesriikide poliitikasse. Kõik küsimused tuleb esitada valitsusele, aga isegi siin käib kummaline ping-pong. Eesti Energia juht ja Tallinna linnapea leiavad, et riik peaks välja kuulutama eriolukorra, kuid Toompealt kostab: ei, eriolukord tuleb välja kuulutada kohalikes omavalitsustes, mis meil sellega pistmist on?
EL arutab liikmesriikide vahel gaasi jagamise vajadust, aga kuidas see praktikas saab välja nägema? Kui riik pole nõus gaasi andma, kas mutrivõtmetega eurovolinikud lähevad siis gaasitoru siibreid avama? Kuidas kujuneb hind? On selge, et millekski niisuguseks elu meid ette ei valmistanud, aga see sõda ei alanud eile. Putini strateegia on juba ammu selge, kuid me pidurdame ikka veel seal, kus on viimane aeg liikuda edasi koordineeritud tegevuse juurde.
Plaanimajandust süüdistatakse õigustatult ebaefektiivsuses. Aga kui käes on energiapuudusest tingitud kriis, vajame plaani, abi ja riigi aktiivset osalust süsteemsete probleemide lahendamisel. Sipelgad ehitavad oma kodu tsentraliseeritult: talv on selleks liiga karm vastane, et igaüks üksi saaks pääseda.
Enne, kui on liiga hilja, peab valitsus:
- kuulutama välja eriolukorra ja olema valmis koordineerima gaasitarbimist kuni gaasikvootide kehtestamiseni
- koguma teavet suurimate ja kriitiliste tööstusharude kitsaskohtadest
- töötama välja plaani, mis tagab nende tööstusharude püsimajäämise: kui gaasitarneid nii ja nii palju vähendada, saavad sellised ja sellised tööstused nii palju gaasi – nõnda väldime suuremat majanduskrahhi
- võimaluse korral aitama rahaliselt ettevõtetel gaasilt alternatiivsele energiaallikale üle minna
- lubama ajutiselt kasutada põlevkiviõli ja muid vähem keskkonnasõbralikke energiaallikaid
- valmistama põlevkivielektrijaamad taaskäivitamiseks ette (seesama Saksamaa vabastab söeküttel töötavad elektrijaamad – mille poolest meie kehvemad oleme?)
- esitama sotsiaalkindlustuse valdkonna kriisiplaani, et inimesed mõistaksid, et neid ei jäeta hätta
- teavitama ministrite tasemel iganädalaselt elanikkonda sellest, mis toimub, mida tehakse ja mida plaanitakse teha (valitsuse kommunikatsioon ei kõlba meil, ütleme otse, kuradilegi)
- kaugemat tulevikku silmas pidades kõrvaldama kõik takistused taastuvenergia teelt
- looma eksperdirühma tuumaelektrijaamade küsimuse lahendamiseks – see talv jääb meiega ilmselgelt rohkem kui üheks aastaks
Kujutan ette, kuidas Kremlis Euroopa tõmblemist vaadates naerdakse. Satiiriline fantaasiafilm „Ära vaata üles“ – komeet lendab Maa poole, inimkond ei tee enda päästmiseks midagi ja nii ta hukkub – ei tundu enam ei fantastiline ega satiiriline. Seni, kuni EL mängib letargiliselt pimesikku, õhutab harvemini duši all käima ja võitleb keskkonna eest, ähvardab majandust niisugune kokkuvarisemine, et rohelist kokkulepet järgida – ega kuuma veega pesta – ei ole meile enam just kauaks antud.