Keda toetab kriisi ajal Euroopa Liit – suurettevõtlust või töötajaid?

26/10/2020

27. oktoobril korraldab eurosaadik Yana Toomi büroo Delfi portaalis veebikonverentsi „Euroopa alampalk: pro ja contra”. Üks konverentsil osalejatest on Euroopa ametiühinguliikumise juhi asetäitja – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) peasekretäri asetäitja Esther Lynch. Temaga vestles Yana Toomi büroo, intervjuu ilmus Delfis.

Oktoobri lõpus peab Euroopa Komisjon välja pakkuma direktiivi Euroopa alampalga kohta. Selle direktiiviga seostub palju lootusi, kuid ka palju kartusi. Esther Lynch on veendunud, et kui Euroopa Komisjoni volinikud ei õigusta pandeemia haripunkti ajal töötajate usaldust, siis võivad selle tagajärjed olla Euroopa Liidu jaoks fataalsed.

Kas te usute, et Euroopa alampalk saab teoks juba lähitulevikus?

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen lubas õiglast alampalka käsitleva seaduseprojekti esitada oma töö esimese saja päeva jooksul. See tähtaeg on ammu möödas. Euroopa Komisjon lihtsalt ei saa arutleda Euroopa Liidu tuleviku üle ja jätta samal ajal lahendamata ühiskonna kõige haavatavama osa, vähetasustatud töötajate probleemid. Rasket tööd tegevad inimesed toovad nüüd, epideemia ajal suuri ohvreid, Euroopa Liit peab seda tunnustama – ja sekkuma.

Euroopa Liidu riigid on kõik erinevad, pole võimalik sisse viia kõigi jaoks ühtset Euroopa alampalka. Millistel põhimõtetel peab põhinema Euroopa alampalk? Mida te Euroopa Komisjoni ettepanekust ootate?

Ametiühingud mõistavad, et Euroopa Liidu leping ei luba Brüsselil dikteerida alampalga suurust. Kuid see ei tähenda, et Euroopa Liit peab istuma käed rüpes. Me oleme seisukohal, et Euroopa peab tagama inimväärse elatustaseme, mida on loogiline võrrelda antud riigi teiste palkadega. Seetõttu oleme kahekordse kriteeriumi poolt: alampalk peab olema vähemalt 60% mediaanpalgast ja 50% keskmisest palgast. Veel peab kontrollima adekvaatsust, mida ei saa taandada matemaatilisele valemile. Tuleb vaadata asjaolusid: kui palju maksab elamispind, millised riiklikud teenused on kättesaadavad ja nii edasi – et inimesed suudaksid toita perekonda, maksta arveid ning neil jääks raha puhkuse jaoks. Et poleks hirmu sattuda vaesusesse.

Teiseks oluliseks aspektiks on kollektiivlepingud: töötajatel peab olema õigus võidelda kollektiivselt korraliku palga saavutamise nimel – neil on õigus osale kasumist, mida nad aitavad luua. Ei tohi olla nii, et kinnitatakse küll töötajate vajalikkust, ent seejuures makstakse neile viletsat palka. Euroopa Liidu stabiilse tuleviku nimel on vaja esmalt välistada ebaõiglaselt väikeste palkade võimalus ja teiseks tagada, et töötajad võiksid kartuseta saada ametiühingu liikmeks, et neil oleks õigus kollektiivlepingutele.

Me viisime läbi uurimuse, küsisime, kas töötajad tahavad ametiühinguga ühineda. Paljud tahavad, kuid ei saa, ja peamine põhjus siinjuures on: „minu tööandja ei kiida seda heaks“. Seepärast palume Euroopa Komisjonil nõuda Euroopa Liidu liikmesriikidelt tegevusplaani – mida nimelt on neil kavas teha, et ametiühingud muutuksid tugevamaks. Peale selle oleme seisukohal, et triljonid eurod, mida Euroopa Liit kulutab pandeemiajärgsele taastamisele, peavad minema üksnes neile ettevõtetele, kus austatakse töötajate õigust kollektiivsetele läbirääkimistele.

Ma eeldan, et see on osa vastusest järgmisele küsimusele: kas Euroopa Liidul on tõhusaid vahendeid, et kõik see, millest te räägite, ellu viia? Kehtib ju subsidiaarsuse põhimõte, mille kohaselt Brüssel sotsiaalpoliitikasse sekkuda ei või.

Eeskätt peab Brüssel välja andma direktiivi. Soovitustega ekspluateerimist ei peata – see õnnestub üksnes seadustega. Peale selle peab Euroopa Liit suunama ressursid üksnes ettevõtetele, kus austatakse õigust kollektiivlepingule. Euroopa Liidul on piisavalt ressursse – Euroopa Taastamisfond, ühine põllumajanduspoliitika, struktuurifondid, uurimistoetused. Brüssel saab paljugi teha, tagamaks, et liikmesriigid tema direktiivi siiski täidavad.

Kas teie hinnangul Euroopa Liidu liidritel on poliitiline tahe niisuguse direktiiviga nõustumiseks?

See direktiiv on kasulik riikidele endile: kui ressursid suunatakse sellistele ettevõtetele, kus järgitakse töötajate huve, siis võivad need riigid ja kogu Euroopa peagi ületada pandeemiast tingitud majanduslanguse. Praegu püüavad mitmed linnad ja terved piirkonnad ettevõtlust ligi tõmmata odava tööjõuga, kuid niiviisi majanduslangust ei ületa. Vaja on ergutada sisenõudlust, kuid selle jaoks tuleb töötajatele rohkem maksta – nad kulutavad selle raha seal, kus elavad, ja alles siis hakkab majandus toimima. Kui poliitikuid ei anna veenda selles, et vaja on taastada sotsiaalne õiglus, siis loodan, et neid aitavad veenda puhtalt majanduslikud argumendid.

Tööandjad räägivad, et praegu ei või alampalga tõstmist nõuda – ettevõtlus kannatab siis veel rohkem ...

Ausalt öelda kuulen ma sedasama argumenti juba kakskümmend aastat. „See tähendab katastroofi!“ Palkasid tõsteti, mingit katastroofi ei olnud. See argument kurvastab mind. Vahe on riigi majanduspoliitika ja kogu Euroopa majanduspoliitika vahel. Euroopa Liidu tasandil on tähtis, et ühtne turg alluks täpsetele mängureeglitele. Euroopa Liit ei saa hoolitseda ainult suurettevõtluse eest. Kui Euroopa Liit soovib ellu jääda, siis peab ta arvestama elanikkonna kõigi rühmade huve. Üks ühtse turu reeglitest peab olema töötasu, mis tagab inimväärse elatustaseme. Küsimus on väga lihtne: keda soovib Euroopa Liit kriisi ajal toetada?

Mis saab siis, kui Euroopa Komisjon piirdub täpsete kriteeriumide asemel uduste soovitustega?

See oleks kohutav viga. Brüsselilt oodatakse otsustavat tegevust ja kui ta, jäädes kuulama suurettevõtjaid, ei püüa olukorda oluliselt muuta, siis kaotavad töötajad usu ühtsesse Euroopasse. Aga kui usk on kaotatud, siis on küsimuse all juba ka Euroopa ühtsus.

Veebikonverents „Euroopa alampalk: pro ja contra“ toimub Delfi portaalis teisipäeval, 27. oktoobril. Algus kell 18.00. Konverentsil osalevad Euroopa ja Eesti poliitikud, ametiühingute ja tööandjate esindajad. Konverentsi käigus saab esitada küsimusi. Ootame teid!