Yana Toomi büroosse tuli kiri mille vastu oli võimatu mitte huvi tunda. „Lubage pöörduda teie poole ideega anda amnestia korras Eesti Vabariigi kodakondsus riigi 100. aastapäeva auks,“ kirjutas tallinlane Nikolai Tihhomirov.
Ta on seisukohal, et „Eesti Vabariigi valitsus peab olema suuremeelne nende inimeste suhtes, kes on elanud vabariigi territooriumil pikki aastaid ja maksnud kohusetruult makse, kuid ei ole mingitel põhjustel Eesti kodakondsust omandanud“.
Tahtsime teada, kuidas siis sündis see, meie arvates seni kõige loovam idee aastapäeva tähistamiseks.
„Viimasel ajal on kodakondsusetuse probleemist taas palju juttu olnud, Euroopa Parlamendi liige Yana Toom on sellega palju tegelnud. Kui Eesti iseseisvus taastati, kehtestati Eesti Kodanike Komitee rohelised kaardid, mille alusel võisid kõik soovijad Eesti kodakondsuse saada. Keegi ei küsinud siis, kas nad on Eesti riigile lojaalsed või mitte. Möödunud on üle 26 aasta ning mul tuli mõte: miks mitte teha midagi sellist ka vabariigi 100. aastapäeva künnisel?
Kes võiksid kuuluda niisuguse „amnestia“ alla, kas halli passi omanikud, kes on elanud Eestis teatud arvu aastaid, kohtulikult karistamata isikud, kes ei ole veel sooritanud eesti keele eksamit? Kes siis?
Mina olen sügavalt veendunud, et õigus kodakondsusele tuleb anda kõigile halli passi omanikele ilma lisatingimusteta või siis sarnastel tingimustel, mis esitati Eesti Kodanike Komitee roheliste kaartide väljaandmisel. Vastavate taotluste esitamiseks võiks anda näiteks kolm päeva – just 100. aastapäeva tähistamise ajal.
Millised on teie argumendid amnestia kasuks ja millised teie arvates sellele vastu seisavad?
Pooltargumendid: see oleks reaalne tõuge kodakondsusetuse probleemi lahendamise suunas; see, et Eesti Vabariigi kodakondsuse saavad sellele täielikult lojaalsed inimesed, kes on mingitel põhjustel sellest ilma jäänud; kindlasti Euroopa Liidu positiivne suhtumine niisugusesse algatusse, samuti valijaskonna toetus ning lõpuks oleks see lihtsalt vahva!
Vastaste argumendid:
- me ei saa anda kodakondsust ükskõik kellele ilma eesti keele oskuseta (jah, ei saa, kuid isegi süüdimõistetutel on õigus amnestiale ning lisaks sellele ei ole eesti keele oskus veel lojaalsuse tunnus);
- need inimesed on viies kolonn (see väide ei kannata kriitikat);
- venelased ei hakka võtma Eesti passi seepärast, et neil on niigi hea (seda ei ole keegi uurinud, sest venelased mõtlevad tihtipeale endast rohkem oma lastele, lapselastele ja lapselapselastele, kuid ka sellele maale, kus nad elavad ja mille üle nad vahel samuti uhked on).
Tõepoolest, levib käibearvamus, et mittekodanikud ei elagi nii väga halvasti. Nad võivad kõikjale sõita ja osaleda valimistel (tõsi küll, ainult kohalikel). Kas hall pass ei ole takistuseks?
Isegi kui valimised kõrvale jätta, siis vahel on. Inimestel on mõnedes riikides raske tööd saada. Ma sõitsin möödunud aastal Iisraeli ja mul tuli selleks hankida viisa. Üsna hiljuti jõudsin ma tagasi komandeeringust Brüsseli kaudu. Piirivalvur küsis minult: „Miks teil on niisugune pass? Kas te olete sündinud Eestis?“ Jah. „Kas te elate seal?“ Jah. „Miks teil on siis mittekodaniku pass?“ Kuidas oleksin ma pidanud talle seda selgitama. Vastasin, et valitsusel on palju nõudmisi. Ta kehitas vaid õlgu ja ütles, et see on nonsenss.
Ma saan aru, et teid puudutab kodakondsusetuse teema kõige otsesemalt?
Ma olen ise halli passi omanik. Minu naine samuti. Tema oskab eesti keelt, kuid kardab eksamit. Mina ei oska. Olen seda õppinud, kuid mu töö on seotud inglise keelega ning eesti keelt praktiseerida ei ole mul kusagil. Nii et mina kasutaksin seda amnestiat kindlasti.
20.Augusti Klubi liige Tiit Made on soovitanud teistsugust lähenemisviisi „slaavi inimestele“, kes oma kasvatuse tõttu on suutelised mõistma ainult üht: kui valitsus teatab, et tuleva aasta 20. augustist hallid passid enam ei kehti. Ta lisas samuti, et „mittekodanikel on kõik õigused, kuid ei ole mingeid kohustusi“. Kuidas niisugused arutlused teile tunduvad?
Need on pigem natsionalistlikku laadi arutlused. See on Eesti „talupsühholoogia“ probleem – näha ainult iseennast. Hallipassiinimesed aga peavad, peavad, peavad… Ent inimene, kes on siin sündinud, ei pea kellegi ees midagi. Inimesel peavad olema sünnist saadik kõik inimõigused.
Üldiselt, oleme meie aga aegadeni elanud… Te mainisite, et isegi süüdimõistetuid amnesteeritakse. Teisisõnu süüdlasi. Kes on teie arvates rohkem süüdi, et hallide passide teema on meie riigis endiselt päevakorral: võimud või mittekodanikud ise?
Eelkõige võimud.
Kas usute, et teie amnestiaidee võidakse ellu viia?
Kui aus olla, siis eriti ma sellesse ei usu. Ühiskond ei ole selleks valmis. Ent ikkagi ütlen ma, et tuleb muutuda, saada võitu konservatiivsest mõtteviisist, unustada hirmud ja solvangud. Ja kui me juba oleme elanud 100. aastapäevani välja, siis tuleb näidata, kas me oleme täiskasvanud riik või käime ikka veel lühikestes püksikestes, kartes kord venelasi, kord migrante. Olen kindel, et niisugune amnestia tooks kasu Eestile, mida ma väga armastan, kus ma olen elanud ligu 60 aastat ning mille õitsengule ma loodan. Vähemalt mina teen selleks kõik, mida suudan.
Yana Toomi kommentaar:
„Mulle meeldib see idee väga. Ja mina, nagu selle kirja autorgi, võiksin öelda, et kui oleks minu otsustada, siis annaksin ma homme kõigile kodakondsuse. See aga on just juhtum, mille kohta öeldakse, et tahtmine on taevariik. Keskerakond läks koalitsiooniläbirääkimistele plaaniga, mis nägi ette aasta kodakondsuse andmiseks kõigile soovijale. Edasi oleks aga kõik selge: kes ei tahtnud, see ei võtnud, kuid halli passi omanike probleem oleks päevakorrast maha võetud.
Koalitsioonipartneritega kokkuleppele aga seekord jõuda ei õnnestunud. Tulevikus, kui Riigikogu valimised on keskerakondlastele ja sotsiaaldemokraatidele edukad, siis on võimalik see probleem lahendada, kuna meie seisukohad on lähedased. Aga sellest, et mingi üks erakond pääseb riigis võimule niisuguse mandaatide arvuga, et koalitsiooniks pole vajadust, ei ole mõtet unistadagi. Nii et igaüks, kes lubab anda homme kõigile kodakondsuse, valetab. See ei ole võimalik. Ja kui me tahame probleemi lahendada, siis on meie jaoks eluliselt tähtis, et võimalikult rohkem kaalukaid poliitilisi jõudusid jõuaks positiivse suhtumiseni kodakondsuse saamise niinimetatud null- (eksamiteta) varianti.
Erinevalt „diivanipolitoloogidest“ ei jaga ma seisukohta, et poliitikute lubadused ei maksa midagi. Me oleme teatud mõttes kõik valija pantvangid ning see, kes soovib poliitikas endale tulevikku, valetama ei hakka. Seepärast ma usun keskerakondlaste lubadusi, et 2019. aasta valimistel kujuneb kodakondsusetus üheks peamiseks teemaks, ning mul on ainult hea meel, kui sama seisukoha kujundavad ka teiste erakondade esindajad.
Kuni seda aga juhtunud ei ole, siis jätkan ma koos Andrei Mamõkini ja Tatjana Ždanokaga Euroopa Parlamendis selle teema läbisurumist ning tööd tuleviku nimel. Seepärast, et (mulle meeldib väga see Nikolai Tihhomirovi argument) anda kõigile kodakondsus – see on lihtsalt vahva!“
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik