Moskva patriarhaadi Eesti õigeusukiriku eestseisja metropoliit Korneliuse jaoks oli möödunud aasta ülemhingekarjasena teenimise 25. aasta ning tema 15. Jõulude aasta Tallinna ja kogu Eesti metropoliidina.
Öelge, kas tajute jõulupühi alati ühtviisi või toob iga aasta kaasa midagi uut?
Oli aeg, mil Moskva patriarhaadi Eesti õigeusukirikut keelduti isegi registreerimast. Aga me elasime selle aja üle. Keelata meid ilmselt siiski ei saa, sest me oleme alles ja oleme kõigist Eesti kirikutest tugevaim.
Kord anti meile aga just nimelt jõulude ajal õppetund. Tallinnas ega Eestis üldse polnud kombeks pidada jõuluöist teenistust. Ükskord aga koputasid Aleksander Nevski katedraali uksele Venemaa turistid, nad tulid pühamusse, aga meil polnud teenistust. Pärast seda hakkasime jõuluajal ka öist teenistust pidama. Nii et selles suhtes on meie kiriku elu arenemas.
Kas ärev aeg maailmas mõjutab kirikupühi?
Tõenäoliselt siiski mõjutab. Vaja on rohkem rahu saabumise nimel palvetada. Lubage küsida teilt midagi isiklikku. Teie vanaisa Vassili Kristianovitš oli tsaariarmee kindralmajor, sõjaväeinsener, isa Vassili Vassiljevitš Valgekaardi ohvitser, Loodearmee polkovnik. Kas mäletate mõnda nende olulist õpetust teile?
Minu vanemad läksid lahku, kuid isa tegeles minuga palju, kuigi elas vaesuses. Eesti keelt ta ei osanud, oskas öelda vaid ei mõista. Mis tööd said niisugused inimesed teha? Üksnes juhutöid. Ta sai kuidagi hakkama tänu õele, kes elas Šveitsis. Mul on alles Evangeelium, millele mu isa on kirjutanud: „Ma palvetan iga päev, et Issand hoiaks sind kogu elu ausa ja siirana.”
1943. aastal lõpetasite Tallinnas vene kooli, mida nüüd nimetatakse Kesklinna vene gümnaasiumiks. Mis te arvate, kas Eestis jäävad vene kool ja vene keel alles?
Kõik sõltub perekonnast, sellest, kuidas seal keelt säilitatakse. Ühtede minu lapselapselastega räägib isa kodus eesti ja ema vene keeles. Lapselapselapsed õpivad erinevates koolides – üks vene gümnaasiumis, teised eesti gümnaasiumides, üks aga Apostel Johannese nimelises õigeusugümnaasiumis, seega kirikukoolis. Aga ma arvan, et Eestis on vaja vene kooli säilitada. Vene keel on siiski võimas, rikas keel, suure rahva keel, milles kõnelevad paljud inimesed, isegi endise Nõukogude Liidu elanikkond.
Lisaks sellele säilitab ja kuulutab vene keel omal moel usku Jumalasse. Ilma vene koolita on kogu seda rikkust raske alles hoida. Ühe vene kultuuri tunniga eesti koolis samuti.
Kas Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik võib juhtida Eesti võimude tähelepanu vene kooli säilitamise teema olulisusele?
See on samuti väga raske. Ma toon ühe näite. Ma ei olnud veel piiskop, kui käisin patriarh Aleksiusega president Rüütli vastuvõtul. Vestluse käigus märkis patriarh, et saksa mõisnikud ekspluateerisid omal ajal eestlasi tohutult. Rüütel vastas – jah, nii oli, kuid sakslasi siin enam pole, aga venelased on...
Ma sündisin Eestis, see on minu kodumaa, ma armastan oma kodumaad. Kui ma aga sõitsin teenima Venemaale Vologdasse, kus elasin viis aastat, siis nägin, kuidas vene inimesed suutsid Nõukogude tingimustes säilitada õigeusu. Inimestel, kes kirikus käisid, pühitsesin ma kodusid tänavate kaupa.
Mida tähendab teie jaoks Venemaa?
Seegi on mu kodumaa – mitte küll sünnijärgne, ma ei teagi, kuidas täpselt öelda. Kõik venepärane on mulle kallis ‒ vene ajalugu, kirjandus, kunst.
Millest saaksid inimesed meie riigis raskel ajal jõudu ammutada?
Mina kui usklik inimene ja piiskop saan öelda vaid ühte: Jumalast. Kirikuisade seiskoht on järgmine – Jumal ei tee inimese eest midagi ära, aga kui inimene tegutsema hakkab, siis Jumal aitab teda. Kui inimene muidugi pöördub Jumala poole. Pealesunnitud armastus pole armastus.
Kuidas me kõik leppida saaksime? Te ju teate, kui keerulised võivad olla eestlaste ja venelaste suhted, võimude ja mitte-eestlaste suhted. Kas leppimine on võimalik?
See, mis inimesele on võimatu, on võimalik Jumalale. Tuleb otsida Jumala abi. Mõnikord lubab Jumal ka kannatusi, et inimesed midagi mõistma hakkaksid.
Mida te ootate eesseisvatelt jõulupühadelt?
Eestlased pühitsevad jõule väga kõrgel tasemel – üks inimene rääkis mulle, et ta läheb jõulude ajal alati kogu perega kirikusse. Ja samas lisas: „Aga Jumalat ma ei usu.”
Nüüdsel ajal on võimalus jõulusid mitut moodi tähistada – perekonnas, hea lõuna- või õhtusöögiga, televiisori ees. Mina aga kirjutan igal aastal jõululäkituse oma koguduseliikmetele. Seal annan edasi mõned oma soovidest. Seekord ütlen nii: jõulud on alles siis tõeline püha, kui inimesed on pühamus. Kui kirikust läbi astujatest saavad koguduseliikmed, siis on püha täielik. Ja kui lauldakse „Kristus on sündinud ‒ kiitkem”, siis ärkab südames tõepoolest see kiitus Kristusele, mida me tahame tunda, läbi elada sel suurel pühal.
Margarita Kornõševa, Europarlamendi saadiku Yana Toomi Eesti büroo nõunik