Kuidas me uuendasime dialoogi Venemaa saadikutega ehk Kurat pole nii hirmus, kui teda maalitakse

20/10/2015

Igor Gräzin

„Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!” on soov, mis on paljudele meelde jäänud Tšehhovi tuntud näidendist „Kolm õde”. Riigikogu saadikute jaoks pole Moskvat aga väga pikka aega ‒ kolm aastat ‒ olnudki. Tundub, et nad unustasid sellest juba mõeldagi. Parlamendisidemed nõrgenesid, järgneid sündmused Krimmis ja Ukrainas. Ja kõik läks lõplikult untsu.

Võib öelda, et Riigiduumaga sõpruse grupi esimeheks seadsin ma ennast ise – ilma käskude ja sundimiseta, ohverdades isegi oma kaasasündinud tagasihoidlikkuse. Mulle oli selge, et niiviisi asjad edasi minna ei saa. Paljudel põhjustel. Alates argielulistest (reisid, vastastikused suhted, teatrid), lõpetades sõjalistega: kui Donbassis tulistatakse, siis on see siinsamas, meie kõrval, oluline on mõista sõjalist jõudu kasutava naabri mõtteviisi. Muide, ka meie Venemaa kolleegid kordasid kogu aeg: „Parem lähedane naaber kui kauge sugulane.”

Oma kogemusest tean, et kui headel aegadel on lihtsalt hea suhelda, siis halbadel aegadel on see hädavajalik. Iga poliitilise kriisi aluseks on kas mõistmatus (Govoruhhinit ümber sõnastades: „Mille pagana pärast teile Krimmi vaja on?”) või usaldamatus („no hästi, sõlmime piirilepingu, ja siis teie…”). Nii ühe kui teise ületamiseks on vaid üks vahend – vaadata teineteisele silma ja rääkida.

Venemaa pealinna jõudsime me protokolliväliselt – selles mõttes, et meil polnud isegi kooskõlastatud teemasid. Läheb, nagu läheb. Alguses kõlas kõigil neljal kohtumisel Ukraina teema. Ühist keelt me loomulikult ei leidnud, kuid midagi siiski oli. Vähemalt nägin ma mõtlemise loogikat, mis oli viinud teadaolevate sündmusteni, see aga tähendab, et kõik pole enam nii hirmus. Keegi seal küsis: „Kas te kardate meid?” Ma vastasin enda arvates ausalt: „Mitte et me kardaksime, aga … muret tunneme küll.” Siit sai alguse mõlemale poolele oluliste teemade arutelu: NATO lisajõudude paiknemine Eestis, Venemaa laevad ja lennukid Soome lahe lähistel. Midagi sai selgemaks.

Mida veel arutati? Kirikuga seotud, kultuur-hariduslikke, kodakondsuse, sõjameeste matmispaikade Vene maailma arengu küsimusi. Teravusteta ei pääsenud. Nemad küsisid meilt, miks üht või teist teadlast Eestisse ei lastud. Meie neilt, miks nad meie Kohvri ära röövisid.

Muide, meie kohtumispäeval toimus Stanislav Govoruhhini uue filmi esilinastus, film kõneles Dovlatovist ja Tallinnast. Tahaksin uskuda, et see polnud banaalne kokkusattumus.

Hoopis eraldi jutuajamine toimus majandusega seoses Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu presidendi Aleksandr Šohhini juures. Ilmselgeks sai üks asi: halvad ajad ja koos nendega ka sanktsioonid mööduvad ning meie sidemed taastuvad! Muide, olen seisukohal, et need polegi eriti katkenud.

Suur tänu meie heale perenaisele – Riigiduuma saadikule Tatjana Nikolajevna Moskalkovale (millal veel oleks võimalust kohtuda miilitsa nii võluva kindralmajoriga!), oleme rõõmsad, et tema ja ta kolleegid võtsid vastu meie kutse Tallinna külastamiseks. Kuid praegu on meil kõigil üks mure – meie riikide eelarved.

Tänan oma kolleege hea seltskonna eest. Aitäh Olga Ivanovale (Keskerakond), Viktoria Ladõnskajale (IRL) ja Andres Ammasele (Vabaerakond). Soovin edu meie abilisele Ene Rõngelepile ja loomulikult meie saadikule Venemaal Arti Hilpusele.

Parlamentide vaheline dialoog taastus ja jätkub. See ei tähenda, et tänane keerukus ja süngus viivad homse selginemiseni. Kuid ega Vene tuntud multifilmis asjata laulda: „Sinisest ojakesest saab alguse jõgi, sõprus aga algab naeratusest!”

Igor Gräzin – Riigikogu saadik Reformierakonnast