Sõjategevus Ukrainas annab hoope kõige ja kõigi pihta. Kuidas edasi elada? Selle küsimusega pöörduvad inimesed üha sagedamini ka Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo poole. Püüame leida sellele vastuse vestluses tuntud psühholoogi Dmitri Listopadiga.
Meil tuleb raske jutuajamine. Massiteabevahendite, sotsiaalvõrgustike ja sõnumiportaalide hullumeelse surve all on inimesed paisatud vastandlikesse leeridesse. Mida võib see kaasa tuua psühholoogia seisukohalt?
See võib tuua kaasa olukorra, et ohtu satuvad reaalsete inimeste reaalsed suhted: perekonnas, sõprade ringis, ühendustes. Niisugune polariseerumine on alati halb. Tegelikult aga tuleb välja, et inimesed valivad ikkagi poole. Selle kord juba valinud, ei taha nad teist poolt enam eriti kuulda võtta. Väga raske on praegu olla seisukohal „vaatan kõigele eri gruppide seisukohalt“, sest psühholoogiliselt on lihtsam valida üks pooltest. Puutusin sellega kokku juba enne Krimmi 2014. aasta sündmusi, kui minu juurde tulid konsultatsioonile abikaasad, kes rääkisid, et vaatavad erinevaid telekanaleid, mistõttu on juba jõudnud lahutuse äärele. Aga koos olid nad elanud juba 25 aastat.
Kas see on üldse kasulik – määratleda igas küsimuses kas või omaenda psühholoogilise mugavuse nimel, kelle poolt ollakse?
Mugavuse mõttes on see mõnikord hea. Tekib aga küsimus: aga kas see, mis on mugav, on ka hea? Inimene valib infoallikad, „omade“ argumente võtab kuulda, aga „võõraste“ omi mitte. Kuid võib-olla võiksid „võõrad“ valvsaks teha. See toimub mitte ainult poliitika, vaid ka mis tahes grupiprotsesside tasemel, kui tehakse otsuseid. Kokkuvõttes võidakse vastu võtta ebakvaliteetne otsus. Nii et määratleda, kelle poolt te olete, võib olla mugav, kuid see ei ole üldse kasulik. Seepärast, et kui te olete keskendunud ühele poolele, ei ole te mitte ainult selle kandjaks, vaid tõstate lipud ja kihutate edasi.
Praegu kõlab meie riigis võimas koor Ukraina toetuseks, kuulda on üksikuid Venemaad pooldavaid hälli, kuid ei ole üldse kuulda neutraalset seisukohta. Kuidas oleks õige „häälestada end“ inimesel, kes mõistab, et tema vaade sellele sõjale läheb lahku ametlikust, riiklikust seisukohast?
Meelevaldselt on võimalik juhtida vaid üht psüühilist funktsiooni – tähelepanu. Kõiki ülejäänuid – mälu, mõtlemist jne – me juhtida ei saa. Meie võimuses on see, millele pöörata tähelepanu. Mis füsioloogilistesse protsessidesse puutub, siis me saame juhtida vaid hingamist. Seepärast ongi hingamistehnikad kasulikud. Kui ma hingan teatud viisil, siis tähendab see, et mu aju mõistab, et midagi on kontrolli all, ma ei kandu kõrvale ehk elan enda arvates rahulikult ja mind ei traumeeri miski.
Kui te ei ole ametliku seisukohaga nõus, siis on olemas lühike tee: laske aur välja sotsiaalvõrgustikes. Pikk tee on näiteks asutada erakond, koguda mõttekaaslasi ja astuda välja oma programmiga.
Mida võib psühholoogilises plaanis öelda nende inimeste kohta ja inimestele, kes sõjaga seoses räägivad, et „mul on häbi olla venelane“, „ma ei taha rääkida vene keeles“ ja muud sellist?
Tegemist on küsimusega nende identiteedile, enda selles maailmas positsioneerimise küsimusega. See lõhnab nähtuse järele, mida nimetatakse Hispaania häbiks, kui keegi käitub halvasti, aga häbi on selle pärast teil. Kui see on nii, tuleb jõuda selgusele oma vaimses tervises, oma väärtussüsteemis, selles, mispärast te häbi tunnete.
Millised psühhotüübid on niisuguses sise- ja geopoliitilises olukorras kõige haavatavamad ja millised suudavad kergemini toime tulla?
Kui lähtuda ühest tõsise psühholoogia rajajatest, Carl Gustav Jungist ja tema tüpoloogiast, siis tema rääkis peamistest omadustest, mis psühhotüübid määravad. Kui inimese puhul on peamised tunded, siis tema jaoks on praegune olukord tõenäoliselt raskem. Niisugused inimesed on haavatavamad, neil „tõmbavad niite“ emotsioonid. Neil aga, keda juhib mõtlemine, on kergem. Kõne all on inimesed, kellele on omane analüüs, kes ei karda mitmesugust vastuolulist informatsiooni, kes on õppinud elama, mõistes, et maailm ei ole lihtne, ei ole monopolaarne, et selles on palju „tõdesid“. Kui nii suudetakse taluda erinevaid arvamusi, siis on ka elada kergem. Niisugused inimesed, erinevalt „emotsioonide inimestest“, mõistavad, et oma käitumise eest peab vastutama. Pole tähtis kelle poolel sa oled.
Ühiskonnas on aga kogunenud rohkesti solvumisi – kõigil pooltel. Psühholoogiliselt nähtavasti lähemal ajal kergem ei hakka. Mida teha?
Solvumised ja pingeseisundid viivad selleni, et agressiivsuse tase tõuseb. Kui riik ei pööra tähelepanu inimeste ärevusele, nende kartustele ja hirmudele, võib see olukord pikemas perspektiivis olla plahvatuslik.
Te juba mainisite, et poliitilised konfliktid jõuavad ka perekonda. Standardne retsept – öelda välja, mida tunned, – ilmselt ei toimi ja tihtipeale hakkab ainult halvem. Mida teha, et perekonna tervist säilitada? Kas järgida professor Preobraženski nõuannet: „Ja – hoidku teid Jumal – ärge lugege enne lõunat nõukogude ajalehti“?..
Kui te juba meenutasite kirjandusteost, siis mina tuletan meelde Leningradi Suure Draamateatri legendaarset etendust „Aisopos“. Valmikirjutaja Aisopos oli filosoof Xanthi ori. Kord, olles end tublisti purju joonud, vedas see kihla, et joob mere tühjaks. Saanud kaineks, küsis ta Aisoposelt, et mida peaks nüüd tegema. Aisopos soovitas tal minna inimeste juurde ja öelda, et joob mere tühjaks, kuid ainult ilma sellesse voolavate jõgede veeta. Las nemad eraldavad jõgede veed mereveest ja siis joob ta ära kogu merre jäänud vee.
Sama on ka siin. Ärge lubage sõjal endasse pääseda. See ei ole sõda teie sees, see ei ole sõda teie perekonnas. Kui te teete endas teadliku jõupingutuse ja ei hakka „lugema enne lõunat nõukogude ajalehti“, mis siis juhtub? Mitte midagi. Kui te aga ei ole suuteline „eraldama merest jõgede vett“, siis vähemalt doseerige seda.
Astuge samm tagasi ja mõelge vaikuses, mis teie perekonda ühendab – poliitilised seisukohad või see, et te olete lähedased inimesed. Mis on teie jaoks tähtsam? Sõda lõpeb igal juhul, kuid perekonda on võimalik lõhkuda praegu ning rääkida mitte sõjast, vaid teie omavahelistest suhetest, on võimalik praegu. Sõda on võimas katalüsaator. Enamiku inimeste jaoks on see abitu olukord. Meile üldse ei meeldi, kui ei tea, mida teha. Seepärast, kui saab selgeks välisvaenlane (sõja puhul on see aga kõige lihtsam), koonduvad inimesed kohe, kõik saab selgeks: kas oled meie oma või mitte? Teine asi, et tulemus on alati kurb, kuna vaenlane tuleb hävitada …
Mina tegelen psühhoteraapiaga ning üpris palju aega tuleb pühendada sellele, et inimene oleks koos selle abitustundega, ei otsiks palavikuliselt mingeid väga kiireid väljapääse. Siis jõuavad kohale ka vastused psüühika märksa sügavamatest kihtidest. On ju kogu inimkonna ajalugu sõdade ajalugu. Põlvkond põlvkonna järel on selle üle elanud. Mulle näib, suurepärane teraapia on meenutada oma vanaemade ja vanavanaemade kogemusi.
Riigikogu liikme Mihhail Lotmani sõnul ei julge tema teises klassis õppiv lapselaps magada oma voodis. Ta läheb magama vanemate juurde, ja tema ei ole ainus laps Eestis, kelle uni on rikutud. Nagu ma aru saan, on täiskasvanud päästnud sõjateema ka lapse juurde. Ühes Tallinna koolis aga kuulutas direktor, et ei mingeid sini-kollaseid märke ja lipukesi õppeasutuses, ei mingeid „poliitinformatsioone“ Ukraina sündmustest, kool on väljaspool poliitikat. Minu küsimus: kuidas kaitsta lapsi õigesti – peredes, lasteaedades, koolides?
Noorukieas seisneb lapse kõige suurem probleem arusaamises: see, mis on halb vanematel, on tema pärast. Seepärast saab lapsi kaitsta nii, et näidata: jah, vanematel võib olla läbielamisi, nad võivad nutta, neil võivad olla erinevad seisukohad, kuid nad armastavad neid ja lastel pole midagi karta. Kui aga kodus käib sõda, siis tuleb minna psühholoogi juurde. Iga konkreetse perekonna jaoks on olemas konkreetsed soovitused.
Mis puutub teie näitesse seoses koolidirektoriga, siis minu arvates toimis ta igati õigesti. Kool ei ole poliitiliste kokkupõrgete territoorium. Lapsed, kes ei tea mis on sõda … Ei ole vaja toita nende fantaasiaid. Üldiselt on lipud, mida praegu võib näha igal sammul, tegelikult paljuski see, mida psühholoogilises keeles nimetatakse action out. See tähendab, et sul on hirme, kuid neist sa ei räägi, vaid demonstreerid. Ratsionaalsel tasandil tähendavad Ukraina lipud toetust. Ent see on ka üsna tugev hirm. Kui inimesed hakkavad ausalt rääkima, et see on nende hirm, mitte ainult toetus, siis miski ka laheneb.
Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik
Foto: Marek Paju
Psühholoogiline kriisiabi Tallinnas
Tasuta psühholoogiline nõustamine Tallinna elanikele
registreerimine telefonil 6 314 300
Statsionaarsed vastuvõtud eelregistreerimisega
argipäeviti kl 12:00-19:00 ja laupäeviti kl 10:00-15.00
Vabatahtlikud annavad emotsionaalset tuge
Kuum liin eesti keeles 655 8088
töötab iga päev (kaasa arvatud pühad) kl 19:00-07:00
Kuum liin vene keeles 655 5688
töötab iga päev (kaasa arvatud pühad) kl 19:00-07:00