Paluma Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Tallinna ja kogu Eesti metropoliidilt Eugenilt online-intervjuud ajendas mind nädalalehes Eesti Ekspress ilmunud artikkel „Tõde koroonapiirangute sünnist“.
See avaldati rubriigis „Kuum“. Võtta sai selles ka õigeusu kirik.
Kõnealuse artikli ühes alapealkirjas on öeldud, et kirikute lahtijäämine on suurim murekoht Ida-Viru kontekstis. Kirjutises on samuti öeldud, et mitmed Ida-Virumaa viirusepuhangud on saanud alguse nn ususektorist. Kuidas teie neid väiteid hindate?
Kui võtta Ida-Virumaa kõige suurem „ususektor“, väljendudes ilmalikus keeles, siis on see Pühtitsa klooster. Kirjutise kontekstist tuleb välja, et klooster on nakkusallikas. Aga viirus ei tulnud ju sealt, vaid see kanti sinna. Selles on probleem! Praegu on klooster isoleeritud, kõige raskemad haiged – neid on üksikud – on saadetud haiglasse. Ent selle ümber on puhkenud mingi, ütleksin et ülemäärane ažiotaaž.
Mis puutub meie ellu tervikuna, siis selle eellugu on järgmine. Kui kevadel tekkis koroonaviiruse esimene laine, vaatasid kõik sellele veidi skeptiliselt, kuna ka varem oli olnud palju sarnaseid teateid: seagripp, linnugripp ja veel mingi… Need läksid üle. Seepärast, nagu mulle näib, ei võtnud paljud, kaasa arvatud meie, teateid uue viiruse erilise ohtlikkuse kohta tõsiselt.
Kevadised kogemused on aga meile paljutki õpetanud. Vähemalt skepsis on mööda läinud. Kõik mõistavad, et need nõuded, mida riik on teatavaks teinud, on täiesti põhjendatud ja peame neid järgima. Massiteabevahendites aga tekivad tihti need küsimused: miks on pühakojad avatud, kui paljud muud kohad kinni pannakse? Tehkem asi selgeks. Kas apteegid suletakse? Ei! Kellelgi ei tule pähegi panna apteek kinni, sest see on vajalik meie kehalisele tervisele! Aga kas hinge ravimiseks on ka midagi tarvis? Pühakoda! Usklikule inimesele tähendab kiriku sulgemine sama mis panna haigla kinni. Isegi meditsiin tunnistab, et hingelt nõrk inimene on haiguste suhtes vastuvõtlikum kui vaimselt tugev inimene. Seepärast, kui kirikut võrreldakse kontserdisaalide või, Jumal hoidku, ööklubidega, siis on see mitte ainult vale, vaid ka täiesti lubamatu! Võitluses koroonaviirusega on kirik riigi liitlane.
Kas teil on andmeid kirikutes või nende territooriumidel nakatunute arvu kohta?
Minu arvates ei ole ka riigil niisugust statistikat: kui palju on haigestunud usklikke ja kui palju uskmatuid. Kõik on väga suhteline. Inimene võib tulla pühakotta juba haigena, olles nakatunud näiteks kaupluses. Sellest, et igas koguduses on haigestunuid, meid informeeritakse, kuid mingisse ühtsesse andmebaasi me neid ei kanna.
Kuidas võite vastata peamistele etteheidetele õigeusu kiriku aadressil: et koor laulab suletud ruumis, armulauda võetakse ühe lusikaga, vanaprouad riskigrupist suudlevad ikoone ning rüüpavad pühitsetud vett ühisest nõust?
Oleme riigi ohutusalased ettekirjutused ammu vastu võtnud: kõik desinfitseeritakse, ikoone usklikud ei suudle ning vaimulikud teatavad sellest. Kui on rikkumisi (neid aga on igal alal), siis on need täiesti ebaolulised. Ja rahvas suhtub juba kõigisse meetmetesse vajaliku mõistmisega.
Kuidas siiski lepitada probleemi meditsiinilist ja religioosset mõistmist? Kas Eesti Ekspressi ajakirjanikud teie poole pöördusid?
Muidugi mitte! Selles seisnebki väär suhtumine: kusagilt midagi kuulis ja kohe kirjutas. On olemas niisugune kõnekäänd: ära räägi kõike, mida tead, kuid tea, mida räägid. Siin, nagu mulle näib, toimibki meedia eriline põhimõte, mille kohaselt tahaks kõike „originaalset“ avaldada esimesena. Et see võib kaasa tuua mingi üürikese, võib-olla ka ebatäpse vastukaja, kirjutajaid ei häiri. Ajakirjanikel peab ju olema kõlbeline vastutus!
Mõtlemisvõime on andnud Jumal. See rajaneb asjaolul, et inimene on suuteline olukorda analüüsima. Ja kui ta midagi või kedagi kritiseerib, peab tal olema väga selge seisukoht: aidata seda, keda kritiseerib, aidata asjalikult, kuid mitte porri tallata.
Kas teie näete mingit tendentsi selles, et artiklis nimetatakse otse just õigeusu kirikut, otsekui muid Eestis ei olekski, otsekui teistes pühakodades inimesed ei käiks?
Mingil määral on see tõepoolest nii. Tunneme enda suhtes ilmset „mitteükskõiksust“, võib öelda, et kõrgendatud tähelepanu. Kuigi me poliitikasse ei sekku ning toetame võimu kõigis elluviidavates algatustes ja kavatsustes, muu hulgas seoses koroonaviirusega.
Ma rääkisin juba koroonaviiruse esimese laine ajal nii jutlustes kui ka intervjuudes, et meetmed, mida riik rakendab, ei ole sihitud ühegi konfessiooni või usuelu vastu nagu see oli näiteks nõukogude ajal. Eesti riiki peab tunnustama selle eest, et rasketel hetkedel anti kogudustele ka rahalist abi.
Kirikute sulgemisest praegu siiski ei räägita. Kui niisugune korraldus tuleb, siis kuidas te sellele reageerite?
Tohutu kahetsusega! Kiriku ajaloos on midagi sellist juba olnud. Aga mis teha, tuleb sulgeda. Kordan aga veel, et need inimesed, kes tulevad pühakotta palvetama, tunnevad hingelist kosutust. Usklikule inimesele on seda väga vaja. Aga… Siin on väga raske midagi tõestada. Meie, usklikud ja uskmatud, ei leia usuküsimustes kahjuks kunagi kokkupuutepunkte. Uskliku inimese iga sõna võib uskmatule tunduda meeletusena.
Näiteks tuleb uskmatu inimene jumalateenistust kuulama. Kui seal lauldakse hästi, on see tema jaoks hingeline. Aga kui lauldakse halvasti või ei laulda üldsegi? Usklikud aga räägivad, et sakramendil on õnnistav jõud, olenemata selle välisest vormistamisest.
Kullatud ikonostaas, kuldsed kuplid ja ristid või liturgia koopas, nagu see oli tagakiusamise ajastul esimese kolme sajandi jooksul või nõukogude ajal, kui mõningatel juhtudel toimusid jumalateenistused salaja – need momendid ei ole uskmatule kunagi mõistetavad. See on hingeseisund.
Olete olnud kaks ja pool aastat Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku pea. Mida olete jõudnud meie maal selle aja vältel mõista?
Mulle imponeerivad teatud distsiplineeritus ja väga vastutustundlik asjasse suhtumine. Näiteks Gruusias võib mingile peole koguneda 300, võib-olla isegi 500 inimest. Eestis on miski niisugune võimatu. Venemaa aga on selles suhtes kusagil Gruusia ja Eesti vahel (naerab. – Autor).
Kui aga rääkida tõsiselt, siis Euroopa Liidu ametlikel andmetel on Eesti kõige usujahedam riik selles ühenduses. See jätab oma jälje. Siin on usuküsimuste suhtes rohkem skeptilisust. Ja kui isegi rääkida mingist religioossuse osakesest, siis on siin tähtsaimal kohal jõulupühad. Jah see on suur sündmus. Ent usuõpetuslike määratluste kohaselt on suurema tähtsusega ülestõusmispühad. Lunastaja võttis enda peale kannatused ristil, et inimesi päästa, suri ja tõusis üles. Kristuse ohver – see oli ohvrimeelne armastus ligemise vastu.
Eestis aga on ülestõusmispühad tavaline pidupäev, mis usuõpetlikult seisukohalt on absoluutselt ebaõige.
Siiski valmistuvad paljud inimesed jõuludeks. Mida te neile selle püha eel sooviksite?
Mitte norutada! On vaja mõista, et kõik mis meiega toimub, toimub Jumala tahtel. Niisugune on uskliku inimese seisukoht. Ja, kas teate, usklikul inimesel on kergem. Uskmatu jaoks on iga katsumus probleem, ummikseis, võib-olla isegi katastroof. Usklik inimene aga mõistab, et see on Jumala tahe, mis, kui väljenduda usukeeles, ei saa olla inimese vastu halb, sest Jumala tahe on alati hüve.
Intervjueeris Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik