Tallinna abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas Betina Beškina on olnud ametis pool aastat. Võimu juures on ta aga suhteliselt uus inimene.
Seda huvitavam on ka teda küsitleda ja kuulata.
Kas olete juba jõudnud oma ametis kohaneda?
Jah, ma olen kohanenud. Sotsiaalvaldkonnas ei ole teisiti võimalik. Ei saa teha pealiskaudseid otsuseid, igasse küsimusse on tarvis süveneda. Seda enam, et need küsimused on üldjuhul seotud seadusandlusega, nõuetega, mida seadus esitab kohalikele omavalitsustele. Pealegi kinnitan ma iga päev dokumente oma allkirjaga, ja loomulikult ei tee ma seda neid läbi lugemata. Sealjuures tuleb vahel läbi uurida täiendavalt kümme korda rohkem materjali, et mõista, millest üldse jutt on. Tahad või mitte, aga kohaneda tuleb.
Mida te selle aja jooksul tehtust eriti esile tõstaksite?
Muudatusi sotsiaaltranspordisüsteemis – puudega inimeste vedamisel. 2016. aastal sotsiaalkindlustusseadusse tehtud muudatused kohustasid kohalikke omavalitsusi hindama abivajaduse taset. Mõned inimesed, kes varem said näiteks linna toetusega taksoteenust, jäid sellest võimalusest ilma, mis mõistagi tekitas rahulolematust.
Eri struktuuridega, sealhulgas Puudega Inimeste Kojaga peetud läbirääkimiste tulemusena leiti küllaltki hea kompromisslahendus – alternatiivne teenus. Me pakkusime ühekordseid vedusid ja, mis on tähtis, suurendasime limiiti. Tasuta sõitude arv suurenes neljalt kuueni poole aasta jooksul, lisaks iga kuu neli sõitu hinnaga kaks eurot.
Suurenes ka invatakso kasutajate limiit. Kui varem andis linn standardsete autode kasutajatele iga kuu 29 eurot, neile aga kes vajavad spetsialiseeritud autot, 168 eurot, siis nüüd saavad nad 190 eurot. Omafinantseering moodustab 25 protsenti iga arve kohta ning lisatakse kehtestatud limiidile.
See, millest teile rääkisin puudutab vaid üht linnavalitsuse määrust. Istungid aga toimuvad ju kord nädalas. Igaühel neist on mul mitu päevakorrapunkti. Enamasti puudutavad need munitsipaal- ja sotsiaalelamispinda.
Milline on kõige valulikum või keerulisem teema, mis on jäänud teile pärandiks eelmistelt abilinnapeadelt?
See on just sotsiaaltranspordi teema. Ent see ei ole mingil juhul eelmiste abilinnapeade süü. Need raskused on seotud seadusemuudatuste ning osaliselt ka riigi puuduliku selgitustööga sihtgrupi hulgas.
Tallinnal ei olegi õnnestunud luua ühtset koduvägivalla vastast süsteemi, kuigi teie eelkäija, Tõnis Mölderi kabinetis selleteemalised arutelud ju toimusid.
Seda teemat analüüsides olen kohtunud nii vägivallaohvrite varjupaikade kui ka ajutiselt perekondadest äravõetud laste turvakeskuse töötajatega ning veendunud, et ikkagi on kõige tähtsam töö vägivallatsejatega. Me tegeleme siiani rohkem ohvritega, kes loomulikult vajavad abi – psühholoogilist ja rahalist –, ning tihtipeale ka katust pea kohale (Tallinna linnaosavalitsused annavad ühekordset toetust 600 eurot, et kiiresti elamispinda üürida). Aga vägivallatseja jääb ju ikkagi vägivaldseks, valib endale uue ohvri, ja kui viimasel õnnestub pääseda, tuleb meil jällegi temaga töötada.
Tallinnas on vägivallatsejate psühholoogilise toetuse grupid linna perekeskuses ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku perekeskuses. Lisaks sellele toimuvad linna toetusel kursused „Hoolitsevad isad“ ja koguperekursus „Imelised aastad“. Need aitavad inimesi sellest hirmsast seisundist välja tuua. Kui ei arendata tööd probleemi allikatega, jäämegi igaveseks võitlema perevägivalla tagajärgedega.
Kuidas näeb välja teie tavaline tööpäev?
Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu tööpäev kellast kellani. Nõupidamisi on vahel ka kell seitse hommikul. Tavaline tööpäev tähendab mitut koosolekut, kirjadele ja järelepärimistele vastamist, kohtumisi ning eri asutuste ja ürituste külastamisi.
Näiteks tähistab üks tugikeskus oma aastapäeva. Oma iseloomu tõttu ma võib-olla keelduksin meeleldi esindusfunktsioonidest, kuid austusest nende inimeste vastu, kes teevad tihti üsnagi väikese raha eest väga rasket tööd, püüan siiski kutsed vastu võtta. Toimugu siis üritus reedel kell seitse õhtul või laupäeval kell üksteist hommikul. Ja kui see kellelegi huvi pakub, siis ületundide ja puhkepäevadel töötamise eest abilinnapeadele tasu ei maksta.
Spetsiaalseid vastuvõtupäevi mul ei ole, mistõttu võtan inimesi vastu jooksval režiimil, olenevalt küsimuste pakilisusele. Ent vastuvõtule pääsemiseks tuleb siiski aegsasti kokku leppida. Seda võib teha ka e-posti vahendusel.
Kirjad abilinnapea Beškina nimele. Kas te loete neid? Mis juhtub kodanike pöördumistega pärast seda, kui need jõuavad teie vastuvõturuumi või töölauale?
Loen absoluutselt kõiki. Enamik kirju on adresseeritud mulle isiklikult. Meie maal on kombeks pöörduda ametnike poole otseselt. Kui vaja, saadan kirjad edasi vastava ala ametnikele, kes peavad probleemi uurima, või võtan ise autoriga kontakti.
Mulle ei tule meelde ühtki vastamata kirja. Ma kas vastan ise või teevad seda minu abid. Nende sisu aga tean ma alati. Tihtipeale kirjade autorid lihtsalt jutustavad iseendast. Me reageerime ka sellistele kirjadele, umbes selles vaimus, et „täname, et jagasite meiega oma mõtteid“.
Asjatundmatutel inimestel on üldjuhul ettekujutus, et kõrge linnaametnik loeb läbi, kuulab ära, käsib ja kõik saab korda. Kuidas on asjad tegelikult?
Loomulikult me kuulame inimesed ära ja tunneme kaasa, kuid olles asjad läbi mõelnud ja otsused teinud, lähtume seadusest. See on vist meie töös üks kõige raskemaid momente: tahaks nii väga kõiki aidata, et õiglus võidule pääseks, et kõik oleksid õnnelikud, kuid meid piiravad seadused ja linna määrused. Vahel veel ka valik: esmajoones tuleb anda abi neile, kes seda kõige rohkem vajavad.
Saan tihti kirju pettunud tallinlastelt, kes on ilma jäänud sünni- või koolitoetusest. Need inimesed ei ole arvestanud asjaoluga, et toetust esimesse klassi minevatele lastele antakse rangelt kolme kuu jooksul pärast 1. septembrit. Ei mingeid erandeid. Mis puutub sünnitoetusse, siis on nõutav, et mõlemad lapsevanemad oleksid sisse registreeritud Tallinna, üks neist vähemalt aasta enne lapse sündi. Nõutakse ka, et laps elaks vähemalt ühe vanemaga samal aadressil.
Niisiis, linn ei saa tihtipeale aidata mitte seepärast, et on südametu, vaid seepärast et tal ei ole õigust rikkuda omaenda määrusi. Linnaelanikud, eriti venekeelsed, teavad kahjuks vähe toetustest ja oma õigustest. Muide, sotsiaaltöötajad on kohustatud nende kohta selgitusi andma, inimesed ise aga neis küsimustes aktiivsemalt nende poole pöörduma.
Milliseid probleeme te tahaksite siiralt lahendada, kuid ei suuda seda ühtedel või teistel põhjustel teha?
Üks niisuguseid probleeme on koolivägivald. Minu arvates on see otseselt setud perevägivallaga. Seda probleemi on vaja lahendada riiklikul tasemel, sealhulgas seadusandlikul.
On veel üks probleem, mida linna jõududega lahendada ei ole võimalik – eriarstide järjekorrad. See on süsteemne probleem, millest tulenevad koormuse kasv erakorralise meditsiini osakondades ja kiirabis ning perearstide kriis. Mul on ideid, kuidas Tallinn võiks seda probleemi leevendada, kuid ma ei hakka neid veel avaldama.
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on tõstnud esile tehe haritust, samuti suurepärast õppimisvõimet ja töökust. Linnapea ilmselt tühja juttu ei räägi…
Mulle meeldib, kui töö on tehtud ja hästi tehtud. See on nagu mingi eesrindlasekompleks – lõpetasin kooli kuldmedaliga. Aga töökus? Selle puhul on avaldanud mõju minu vanaema. Kui mina kasvasin, ei olnud lastel nii palju meelelahutusi kui nüüd. Olid raamatud, mänguasjad ja hoov. Kui kurtsin, et mul on igav, rääkis vanaema: „Igav on ainult laiskadel.“ Sellest ajast peale olen püüdnud endale alati tegevust leida. Ei taha kellelegi liiga teha, kuid mulle näib, et põlvkond „kolmkümmend pluss“ on üldse märksa iseseisvam ja harjunud saavutama kõike ise.
Te kuulute 9. septembrist Keskerakonda. Enne seda ei kuulunud ühtegi parteisse. Miks te ei tahtnud säilitada „žanri puhtust“? Kas kästi? Kas ehk vihjati, et „nii on vaja, Betina“?
Keskerakond on paljude aastate vältel hoolitsenud kõige kaitsetumate elanikkonnakihtide huvide eest. Arvan, et see on õiglane ja õige, ning seepärast ma astusin sellesse erakonda. Keegi mind ei käskinud ega midagi vihjanud.
On ju võimalik toetada poliitilise jõu ideoloogiat sellega samal ajal liitumata.
Aga mis on selles halba, et ma liitusin? See on igaühe valikuvabadus ja isiklik asi. Mulle näib, et meie ühiskonnas pööratakse liiga palju tähelepanu sellele, kes millisesse erakonda kuulub.
Meie juhtimissüsteem on tõepoolest üles ehitatud nii, et see on parteiline. Seepärast on erakonda kuulumine minu jaoks ka võimalus osaleda selle valimiseelse platvormi kujundamises, nagu öeldakse, seestpoolt. Seega, arvestades asjaolu, et erakond on praegu võimul, saan ka mina mõjutada sotsiaalvaldkonna arengu prioriteete.
Kui vaba te oma otsuste tegemisel olete?
Õnneks ei ole mul seni olnud vaja teha otsuseid, mis oleksid vastuolus minu enda veendumustega.
Olete ühes intervjuus öelnud, et „tänapäeva inimese päästab ainult iseendaga üksi oldud aeg“. Mida te sellega silmas pidasite?
Esmajoones omaenda elu. See on praegu, nagu juba rääkisin, seotud intensiivse ja pideva suhtlemisega, tohutu hulga inimeste lugude ja saatustega. See on minu jaoks oluline emotsionaalne koormus. Selles mõttes iseendaga üksi olemine tõepoolest päästab. Ja kõiki inimesi on vaja päästa ümbritseva keskkonna üleküllastatuse eest, millel kahjuks mingeid filtreid ei ole.
Millised on teie tööplaanid järgmiseks poolaastaks?
Me oleme alustanud laste mänguväljakute uuendamise projekti, asetades rõhu sellele, et neil oleks ka varustust erivajadustega laste jaoks. Mõtlesin sellele juba ammu, enne abilinnapeaks saamist, jälgides olukorda kui ema. Laste mänguväljak on ühiskonna läbilõige, ühiskondlike protsesside peegeldus. Kui kõik lapsed kasvavad üheskoos, muutub ka ühiskonna pilt.
Plaanis on jätkata tööd Tallinna haigla projekti, puudega ja elatanud inimeste koduteenuste täiustamise, samuti sotsiaal- ja munitsipaalelamispinna ehitamisega.
Tahaksin eraldi rõhutada, et niisugustesse majadesse antakse kortereid mitte ainult neile järjekorras olevatele inimestele, kes elavad samas linnaosas, vaid jaotatakse üle kõigi linnaosade jällegi esmajoones neile, kellele neid kõige rohkem vaja.
Veel võin esile tuua kogu resotsialiseerimise süsteemi läbivaatamist. See puudutab inimesi, kes on ühiskonna elust välja langenud.
Muide, kuidas on lood Peterburilt kingituseks saanud mänguväljakuga? Kuuldavasti on hakatud kontrollima selle vastavust normidele.
Järelevalvekomisjon avaldas oma rahulolematust. Probleem on aga selles, et Eestis ei ole seadusi ega norme selle kohta milline peab laste mänguväljak olema. Järelikult ei ole ka ühtki selle ala spetsialisti. Lähimad eksperdid asuvad Poolas ja Saksamaal. Aga kõik mänguväljakud on Tallinnas üles seadnud firmad, millel on olemas vastavad sertifikaadid. Järelevalvekomisjonil ei ole nende sertifikaatidega midagi tegemist. Nüüd üritavad linn ja komisjon selgusele jõuda, kuidas see probleem lahendada.
Intervjueeris Margarita Kornõševa,
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik