Pankur, finantsist ja üks Eesti krooni „isasid“ Bo Kragh esitles end mõni päev tagasi meie jutuajamise algul „lihtsalt rootslasena“.
Seekord oli ta saabunud Tallinna Eesti Panga 100. aastapäeva puhul.
Mida võiksite öelda meie maa rahandussüsteemi praeguse olukorra kohta?
Esiteks kuulub Eesti eurotsooni. Mina arvan, et parem oleks olnud säilitada Eesti kroon, sest igal riigil peab olema oma raha. Aga mis on tehtud, see tehtud. Kui keegi arvab, et Eestil on Euroopa Keskpangas kas või mingisugune mõju, siis nii see mõistagi ei ole. Seal otsustavad sakslased, prantslased, itaallased.
Teiseks, mis puutub pankadesse, on viimasel ajal olnud palju skandaale seoses Danske Banki ja Swedbankiga.
Muide, 2008. aastal te rääkisite, et keegi ei pea muret tundma nende Eesti pankade pärast, mis kuuluvad tugevatele välismaistele pankadele. Ent teie mainitud skandaalid on Eesti rahvast tugevasti vapustanud. Inimesed on hirmul.
Kas mõni hoiustaja on siis oma raha kaotanud? Eestil ei ole iseseisvat rahapoliitikat, see on välistatud. See tähendab, et Eesti ei saa ise, kui ta seda tahakski, finantseerida suuri defitsiite. Ent igal juhul päästavad suured pangad ta välja. Nii nagu 2008. aastal päästsid Eesti, Läti ja Leedu pangasüsteemi Swedbanki, SEB ning osaliselt Nordea ja Danske vaesed rootslastest aktsionärid. Emapank Swedbank oli sunnitud emiteerima Rootsis kaks korda uusi aktsiaid.
Nüüd aga ei ole kõne all krediidikaotused nagu siis. Jutt on trahvisanktsioonidest, võimalik et tohututest. Eeskätt lähtuvad need USA-st, kes arvab, et tal on õigus igaühe üle kohut mõista. Piisab vaid ühest pangamaksest USA dollarites, et ameeriklased leiaksid olevat endal õiguse sekkuda.
Sel juhul võib-olla tõusevad Eestis ainult veidike intressimäärad ja komisjonitasud. Olen aga veendunud, et oma raha tavalised hoiustajad ei kaota.
Aga kuidas on ikkagi lood rahapesuga?
30 aastat tagasi, kui minu Svenska Handelsbanken AB tegeles maksetega Eestist Kanadasse ja mujale, mõistet „rahapesu“ ei olnud olemas. Ja kui meilt küsiti, millega tegeleme, siis oli vastus minu mäletamist mööda alati: „See on meie toetus võitlusele Eesti, Läti ja Leedu sõltumatuse eest.“ Kõlab märksa paremini kui „rahapesu“, eks? Handelsbanken oli siis nende vabariikide rahanduslik nabanöör. Kogu ülejäänud raha kadus küll Moskvasse, küll Peterburisse, Venemaa Keskpanka või kuhugi pankrotistunud Vene pankadesse. See tähendab, et ainus tee ohutuks maksmiseks kulges otse üle Läänemere.
Kolm aastat tagasi kõlas Ida-Virumaa ettevõtjate konverentsil teie mõte: vaatamata Eesti-Vene kaubavahetuse langusele hakkab transiit varem või hiljem oma positsioone taastama. Elu aga on näidanud, et see neid taastama ei kiirusta.
Osaliselt on see seotud asjaoluga, et Venemaa ja Lääne kaubandusasjad ei edene nii hästi. Lisaks on Venemaal omaenda sadamad Ust-Lugas ja Kaliningradis.
Teid seob Venemaaga palju…
1971. aastal lõpetasin ma Stockholmi Kõrgema Majanduskooli. Seejärel kutsuti mind armeesse – vene keelt õppima.
Nii et olete sõjaväetõlk?
Jah. Mõned eestlased peavad vene keelt halvaks, moraalselt ebaväärikaks. Rootsis, eriti tol ajal, on see kõik olnud hoopis vastupidi. Konkurss sinna kahte kompaniisse oli üsna suur. Ühes allüksuses õpetati välja tõlke, kes pidid üle kuulama Nõukogude sõjavange, teises aga neid, kes pidid pealt kuulama Nõukogude vägede kõnelusi Saksa DV-s, Poolas ja NSV Liidus. Mina kuulusin teise gruppi.
Hiljem tegelesin Moskvas oma Svenska Handelsbankeni esindamisega. Ja ka tüdrukutega (naerab). Mu esimene naine oli venelanna. Ja esimesest päevast peale otsustasin ma rääkida seal ainult vene keeles.
Kuidas teie näete Venemaa perspektiive tänapäeva maailmas?
Venemaa jätab endast mulje kui suurriigist. Muud muljet ei jäta ta mingisugust.
Miks te nii kuri olete?
(Naeratab). OK, ma teen natuke nalja. Aga tegelikult, kas te olete kunagi kuulnud midagi Vene kvaliteedist? Millega on seletatav see, et hiinlased investeerivad praegu eri maadesse, laiendavad oma tootmist üle kogu maailma, aga Venemaa seda ei tee? Kas Venemaa on siis tõesti Hiinast rumalam?
Aga kas siis teie arvates oodatakse teda kõikjal avasüli?
Venemaa relvi kindlasti. Kõiges ülejäänus ma kahtlen.
Muidugi kannatab Venemaa sanktsioonide all, mida ta minu veendumuse kohaselt on õiglaselt saanud – Ukraina eest. See aga haavab Venemaad vaid osaliselt, sest ta on kasutanud kaht kavalust. Esiteks on ta lubanud oma rublad „ujuma“. Teiseks ehmusid paljud tohutute „hallide“ rahadega venemaalased Lääne sanktsioonide pärast sedavõrd, et otsustasid oma kapitalid koju tagasi viia. Eriti siis, kui kuulutati välja amnestia. Need kaks nippi päästsidki Venemaa maksebilansi olukorra.
Mina arvan, et Venemaa on muutunud märksa agressiivsemaks kui Jeltsini ajal. Lääs saab sellest aru. Ent Lääs ei mõista, et viie-kümne aasta pärast on Hiina palju võimsam riik kui Venemaa.
Kas te kiidate heaks Eesti poliitika Venemaa suhtes?
Jah. Eesti püüab olla väga korralik. See, et president Kaljulaid Moskvas käis, on õige. Vaatamata sellele, et vastastikused suhted on halvad, tuleb teineteisega alati rääkida. Isegi Eisenhower (Dvight David Eisenhower, USA 34. president – autori märkus) rääkis Staliniga. Ja seisis 1945. aastal koos temaga Moskvas mausoleumi tribüünil. See on nüüd hoopis unustatud.
Veel ühes kirjutises, 2014. aastal, te soovitasite Eesti juhtidele pöörata rohkem tähelepanu vene keelele ning võtta julgemalt riigiasutustesse tööle meie riigi venekeelseid elanikke. Peaaegu viis aastat on möödas aga midagi ei ole muutunud, isegi halvemaks on läinud. Mida peaks riik tegema venekeelse elanikkonnaga, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?
See ei ole nii lihtne küsimus. Kui kõrval ei oleks Venemaad, oleks olukord parem.
Mina avan, et vene keelel peaks Eestis olema (kas või regiooniti) ametlik staatus. Ja vene kool peab alles jääma. Kui soomlased suudavad oma rootsikeelseid enam-vähem austada, siis ka eestlased võiksid samuti suhtuda oma venekeelsetesse.
Mida ma teie uue valitsusega seoses kardan, on see, et teil ei läheks asjad tõepoolest hullemaks.
Näiteks?
Jumal teab! EKRE…
Tahtsingi just küsida, et mida te arvate meie uuest koalitsioonist?
Ma imestan, et niisugune koalitsioon võis üldse teoks saada. Rootsis suhtus üldsus sellesse halvasti.
Poliitiline kaldumine paremale käib eri maades täie hooga, kas pole nii?
Olen nõus – Austrias, Ungaris, Poolas. Ma räägin aga just poliitiliste jõudude ühitamisest valitsuses. Ma ei tea, kuidas venelased sellele vaatavad…
Tulekul on Euroopa Parlamendi valimised. Te tunnete hästi Yana Toomi. Kas te jagate tema poliitilisi vaateid?
Pean temast kui inimesest lugu. Väga intelligentne inimene ning temaga on alati väga huvitav vestelda. Me ei pea alati tingimata teineteise seisukohti jagama.
Kas te olete eurooptimist või euroskeptik?
Euroskeptik. Ma ei ole kunagi olnud Euroopa Liidu fänn ning olin ka täielikult vastu euro kasutuselevõtule Rootsis. Ja nüüd näeb Rootsi palju parem välja kui Soome, kus euro on sisse seatud. Tõsi küll, ma arvan ikka veel, et mõningaid küsimusi tuleb arutada ja lahendada rahvusvahelisel tasemel, üheskoos. Näiteks kliima, keskkonnakaitse, interneti ja transpordiga seotud probleeme. Aga hoidku Jumal, et Brüssel ei saaks nii palju võimu, mis lubaks määrata väikeste riikide poliitikat tervikuna. Kardan, et Euroopa Parlamendi eelseisvatel valimistel rahvusradikaalid võidavad ning saavad seal võib-olla 20 protsenti kohtadest. Lisaks veel see, et Suurbritannia vist ikka lahkub. See on täielik kaos! Ja siin pean ma tunnistama, et inimesed kahjuks ei tunne omaenda ajalugu, Teise maailmasõja ajalugu.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik