Reformierakonna parlamendifraktsiooni algatatud ja menetlusse võetud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu on hakatud nimetama „Yana Toomi seaduseelnõuks“, kuna kõik meie massiteabevahendid on näinud selles vaid üht teemat, samal ajal kui ülejäänud ei ole vähem väljakutsuvad.
„Mina jaotaksin selle seaduseelnõu kolmeks osaks,“ ütleb jurist Jelena Karžetskaja. „Esimene neist puudutab topeltkodakondsust, teine võimalust taastada Eesti kodakondsus neil isikutel, kes oleksid võinud selle saada opteerimise korras, kuid mõningatel põhjustel ei saanud. Kolmas osa on teema, mis puudutab kodakondsuse äravõtmist isikutelt, kes said selle eriliste teenete eest.“
Venemaa kodakondsus kui teine, „vale“ kodakondsus
„Euroopa üldsus ja õiguskaitsjad on juba ammu jõudnud järeldusele, et niivõrd hoogsalt muutuvas maailmas on vaid ühe kodakondsuse nõue lootusetult vananenud,“ jätkab Karžetskaja. „Meie riigis võib olla ühtaegu Eesti ja mis tahes muu, kaasa arvatud Venemaa, kodakondsus eranditult sünnijärgsetel Eesti Vabariigi kodanikel, sest Eesti kodakondsuse äravõtmist neilt keelab meie riigi põhiseadus.
Seaduseelnõu autorid soovitavad muuta kodakondsuse seaduse paragrahvi 3, lisades sellele lõike 3 selle kohta, et teise kodakondsusena võib sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik omandada Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, USA, Austraalia, Kanada, Šveitsi või Uus-Meremaa kodakondsuse. Nagu on öeldud selgituses, on need riigid valitud seepärast, et nendega on Eestil kõige tihedamad majanduslikud, ajaloolised, migratsioonialased ja kogukondlikud sidemed. Näib, et sellele kriteeriumile peaks loetelus kindlasti vastama Venemaa, kuid seda seal ei ole. See tähendab, et Vene Föderatsiooni kodakondsust teise kodakondsusena ei ole Eesti Vabariigi sünnijärgsetele kodanikele ette nähtud.
Sellest parandusest kumab selgelt läbi rahvuslik alltekst, kuna tegelikult soovitab seaduseelnõu jaotada õigusjärgsed kodanikud veel ka rahvusliku tunnuse alusel. See tähendab, et neile soovitatakse valida perekondlikeks sidemeteks „õige“ riik, aga mitte näiteks Venemaa, mille kodakondsus teise kodakondsusena ei ole soovitatav. Samal ajal ei ole seaduseelnõus ette nähtud võimalust võtta Eesti kodakondsus neilt sünnijärgsetelt kodanikelt, kellel juba on ka Venemaa kodakondsus.
Väljapakutud jäik loetelu neist riikidest, mille kodakondsus on Eesti õigusjärgsete kodanike jaoks „see õige“, tõendab ebavõrdset suhtumist topeltkodakondsusesse. Tegelikult on see katse kinnistada diskrimineerivat suhtumist. See aga on keelatud ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooniga.“
„Sinnajäänute“ järeltulijatele
On teada, et Tartu rahuleping lubas inimestel saada Eesti kodakondsuse opteerimise korras tingimusel, et nad pöörduvad Eestisse tagasi aasta jooksul. Ajad olid keerulised ning antud aasta jooksul ei õnnestunud kõigil tagasi pöörduda.
Eesti iseseisvuse taastamisest peale on Eesti riigi suhtumine „sinnajäänute“ järeltulijatesse muutunud. „Esialgu anti kodakondsus ilma täiendava kontrollimiseta,“ räägib Jelena Karžetskaja. „Seejärel algasid tugevdatud kontrollimised ning niisuguste järeltulijate kohta tehti otsus: kui nende esivanemad ei leidnud võimalust aasta jooksul Eestisse tagasi pöörduda, siis ei saa ka neid pidada Eesti kodanikeks. Sellel seisukohal oldi üpris kaua, kuni riigikohus otsustas, et Tartu rahulepingut ei saa siiski pidada aluseks Eesti kodakondsuse äravõtmisele. Ent 2018. aastal pöördus seesama riigikohus tagasi endisele teele - „sinnajäänute“ järeltulijatele siiski kodakondsust anda ei saa.“
Reformierakondlaste seaduseelnõu pakub uuesti otsust järeltulijate kasuks, kuid ikkagi vaid nende isikute järeltulijatele, kes ei elanud territooriumil, mis kuulub nüüd Vene Föderatsiooni koosseisu. „Teiste sõnadega öeldes on taas tegemist kui mitte otsese, siis kaudse vihjega „õigele“ ja „valele“,“ konstateerib jurist.
Karžetskaja rõhutab, et kodakondsus on inimese ja riigi suhe: „Majandusalased, ajaloolised, migratsioonialased ja kogukondlikud sidemed teise riigiga ei puutu siin asjasse. Kui juba parandada kunagist ebaõiglust, siis kõigi jaoks. Piirata just järeltulijaid Venemaalt tähendab taas seada sisse ebavõrdne suhtumine ehk diskrimineerimine etnilise tunnuse alusel.“
Erilistesse teenetesse ka suhtutakse erinevalt
Kehtiv kodakondsuse seadus juba lubab sünnijärgsete kodanike ja naturaliseerimise korras kodakondsuse saanud inimeste ebavõrdset kohtlemist. Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu soovitab kehtestada lisapiiranguid ka kodanike kolmandale kategooriale – neile, kes on saanud Eesti Vabariigi kodakondsuse eriliste teenete eest.
„Sellistelt inimestelt kodakondsuse äravõtmiseks kodakondsuse seadust senimaani ei kasutatud, kuid mainitud seaduseelnõus pöörati sellele küsimusele erilist tähelepanu. Jääb mulje, et see on tõepoolest vastureaktsioon Yana Toomi tegevusele, kes omal ajal sai kodakondsuse eriliste teenete eest ning kes „liiga palju“ teeb näiteks algatusi, mis toetavad Eestis elavate mittekodanike huve,“ arvab Karžetskaja. „Seadusemuudatuste elluviimine võiks tõepoolest tuua kaasa talle ja neile, kelle vaated ei ole päris mugavad paljudele poliitikutele, tagajärje – eriliste teenete eest antud Eesti Vabariigi kodakondsuse äravõtmise.“
Juristi sõnul ütleb Euroopa kodakondsuse konventsioon ning näitab ka rahvusvaheline praktika kodakondsuse probleemide lahendamisel, et lubamatud on seadusesätted, mis võimaldavad jätta inimese kodakondsuseta, kui selle tagajärjel muutub ta kodakondsuseta isikuks (apatriidiks).
„Aga just nendeks saaksid Eestis inimesed, kellelt võetaks eriliste teenete eest saadud kodakondsus,“ kinnitab Jelena Karžetskaja. „Teist kodakondsust neil olla ei saa, seepärast muutuksid nad hetkega kodakondsuseta isikuteks. Kuidas aga Eesti selgitaks samal ajal, kui on olemas ÜRO ja Euroopa Nõukogu fundamentaalne seisukoht, mis keelab selliste olukordade loomise, mille tagajärjel tekib apatriide, seda, et ta jätab inimesed kodakondsuseta, muutes nad just niisugusteks apatriidideks?“
Kes selle kokku kirjutas?
Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõus on öeldud, et Eesti Vabariigi eriliste teenete eest antud kodakondsus võib ära võtta, kui „isik ei austa vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki.“
Kõiki neid mõisteid võib juristi seisukohalt nimetada ebamäärasteks, selles mõttes, et seadus neid ei dešifreeri ega tõlgenda.
„Sel juhul tekib olukord, kus otsuse langetav organ ise tõlgendab ühtesid või teisi põhimõtteid omaenda äranägemisel. Kui võtta arvesse seda, et hinnata ohtu riigi julgeolekule, riigi huvide kahjustamist ja lojaalsuse taset on õigus siseministeeriumil ning kaitsepolitseiametil, siis kujuneb lähenemine sellele küsimusele üpriski subjektiivseks ja võib olla repressiivse iseloomuga.
Lisaks sellele näitab olemasolev kohtupraktika, et kohus ei soovi eriti meelsasti kontrollida kaitsepolitsei antud hinnangut, keskendudes nende dokumentide kontrollimisele, mis on esitatud selle aluseks. Kuivõrd julgeolekut ja lojaalsust puudutavad küsimused on reeglina klassifitseeritud riigisaladusena, siis on inimesel äärmiselt keeruline niisugust meelevaldset otsust vaidlustada. Kui seadust muudetakse, siis kõne all olev isik (juhul kui temalt võetakse eriliste teenete eest antud kodakondsus) tõenäoliselt ei saagi teada, miks selline otsus tehti,“ kommenteerib Jelena Karžetskaja.
Kes kirjutas kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu? Kas tõesti juristid? „Arvan, et seda tegid inimesed, kes järgivad teatud väiklasi huve ega võta arvesse rahvusvahelist õigust ja praktikat ehk õigusruumi, milles Eesti viibib,“ arvab Jelena Karžetskaja.
Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik