„Eestis valitseb lepitamisparadigma, mis tugineb empaatiale, kaasa tuntakse nii ohvrile kui ka vägivallatsejale. Vägivallatsejates endis püütakse näha pigem ohvreid kui julmi ja jõhkraid inimesi,“ arvab sotsioloog, Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai.
Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo palvel lahkas ta Eesti ühiskonda kimbutavaid perevägivalla probleeme.
Uurite perevägivalda vist juba aastakümneid. Kui rääkida ohvritest, kas neil on naise nägu, meeste või hoopis laste näojooni?
Perevägivalla teema jõudis Eestisse aastal 2000, kui HEUNI tegi Eesti Avatud Ühiskonna Instituudile ettepaneku testida sellealast rahvusvahelise uuringu metoodikat ja teha 100 intervjuud ohvritega. Nii et alates sellest ajast, 17 aastat, olen teemaga tegelenud, mis on päris pikk aeg ühe teema jaoks.
Ohvritel on valdavalt naise nägu. Kuritegevusstatistika nii Eestis kui teistes riikides on sarnane, kui on 10 juhtumit, siis 8-9-l juhtumil on naine ohver (Eesti 2016.aasta kuritegevusstatistikast selgub, et perevägivalla ohvritest olid 82% naised ja 16% mehed). Kui peres on vägivald, siis on reeglina ka lapsed sellesse haaratud kas otseste ohvrite või pealtnägijatena. Vähemalt iga neljanda juhtumi korral on laps kas pealtnägija või kannatanu, kellele mõjub peresisene vägivald eriti traumeerivalt.
2015.aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt tehtud uuringu kohaselt sai Eestis aasta jooksul perevägivalla tõttu vigastusi ligi 38 000 naist, 15 000 meest ja 2400 last.
Räägime siinkohas naistest. Pressis võib näha teie kommentaari, et 2000-te alguses kannatas perevägivalla all iga neljas Eesti naine, 2012.aastal – iga kolmas. Mida näitavad viimased uuringud?
Tegelikult kannatas 2000-te alguses iga viies naine perevägivalla all Eestis. See selgus vastusest küsimusele: “Kas olete viimase 12 kuu jooksul kogenud vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda?“ 2015.aastal vastas samale küsimusele jaatavalt 12% naisi, märksa vähem. Samas vägivalla juhtumite arv (=korduvvägivald) ühe naise kohta on 15 aastaga tublisti kasvanud, vaimse vägivalla puhul 3 korda ja füüsilise vägivalla puhul lausa rekordiliselt 6 korda. Seda näitab ka politseistatistika, sest politseid on viimastel aastatel üha sagedamini kutsutud lahendama perevägivalla olukordi (ca 40 väljakutset päevas).
Perevägivald on sageli varjatud koduseinte vahel toimuv nähtus ja suurem osa juhtumeid jääbki registreerimata. Suurbritannias tehtud uuringud näitavad, et naine pöördub politseisse keskmiselt pärast 35. vägivallajuhtumit ja enamiku politseisse jõudvate juhtumite puhul on tegemist aastaid kestnud vägivallaga.
Fakt, et iga kolmas naine on vägivalla ohver, pärineb 2012.aastal korraldatud Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) uuringust. See toimus kõigis 28-s Euroopa Liidu liikmesriigis, juhusliku valimi alusel intervjueeriti 42 002 naist, ca 1500 igas riigis, sh Eestis.
Aasta jooksul kannatas 13 miljonit naist füüsilise ja 3,7 miljonit seksuaalse vägivalla tõttu. Küsiti vägivalla kogemist mitte viimase aasta, vaid kogu elu jooksul, alates 15.eluaastast. Sellest uuringust selguski, et need kogemused on igal kolmandal naisel.
Millist perevägivalda on tänapäeval kõige enam – vaimset, füüsilist, seksuaalset? Või neid ei saagi lahus vaadelda?
Kahtlemata vaimset, mida kogevad naised ca 3 korda rohkem kui füüsilist ja 6 korda rohkem kui seksuaalset. Füüsilise ja seksuaalse vägivallaga kaasneb reeglina ka vaimne vägivald. Samas võib vaimne vägivald olla ka täiesti iseseisev nähtus. Viimasel ajal on tehtud huvitavaid uuringuid ja eristatud näiteks sellist vaimse vägivalla liiki nagu „külm vägivald“ (cold violence), mida saadavad korda jõukasse keskklassi kuuluvad mehed. Nn „külma vägivalla “ puhul peksmist jms. ei toimu, samas on pidev vaimne vägivald. Mees kohtleb naist kui omandit, kes on pandud elama nagu puurilind, piiratud õiguste ja võimalustega, omamata sageli õigust valida töökohta (või käia tööl), omada sõpru, suhelda sugulastega, valida omale ise riideid, kosmeetikat, meelelahutusi jne. Lahutuse korral võivad sellised naised sattuda täielikku vaesusesse, mees võib neilt ka lapsed ära võtta.
Kui palju ja kas üldse muutus viimasel ajal meie võimude, sotsiaaltöötajate, arstide, politsei suhtumine perevägivalda?
Eestis on perevägivalla teemale üsna palju tähelepanu pööratud, viidud läbi uuringuid, kirjutatud raamatuid, korraldatud arvukalt koolitusi, seminare/konverentse, Sisekaitseakadeemias on spetsiaalne kursus politsei kadettidele jne. Ka on teema meedias pidevalt kesksel kohal, lahatakse dramaatilisi juhtumeid elust endast . Kõige selle tõttu on suhtumine ja hoiakud perevägivalla suhtes reeglina eitavad ja hukkamõistvad.
Eitavad ja hukkamõistvad hoiakud on olulised, kuid neist ei piisa, et perevägivalda ära hoida ja sellele reaalselt piiri panna. Vajalik on läbimõeldud ja hästitoimiv ohvrite abistamise süsteem, mis paraku Eestis puudub. Põhiküsimus on selles, kuidas nähtusest aru saadakse, millisest käsitlusparadigmast lähtutakse.
Eestis valitseb lepitamisparadigma, mis tugineb empaatiale, kaasa tuntakse nii ohvrile kui ka vägivallatsejale. Vägivallatsejates endis püütakse näha pigem ohvreid kui julmi ja jõhkraid inimesi. Selle arusaama kohaselt kannatavad ka vägivallatsejad, sest nende abikaasad või elukaaslased jt võivad neid traumeerida, endast välja viia, mille tagajärjel nad sageli käituvadki vägivaldselt.
Eestis püütakse vägivaldset ja peksjat meest hoida võimalikult kaua pere juures, rakendades pereteraapiat, paarinõustamist, lepitamist jms. Probleemi lahendamine on jäetud ohvri (naise) enda õlgadele. Vägivalla korral tuleb naisel koos lastega lahkuda ja otsida mõneks ajaks turvalist asupaika/varjupaika, vägivallatseja jääb aga koju. Varjupaika põgenemine paraku ei paku püsilahendusi, sest seal saab viibida paar nädalat (kuni mõni kuu) ja siis tuleb paratamatult vägivaldse mehe juurde tagasi pöörduda.
Kohtusüsteemis praktiseeritakse meil peamise õigusregulatsioonina ohvri lepitamist vägivallatsejaga, mis kohustab vägivallatsejat poole aasta jooksul korralikult käituma, näiteks mitte tarbima alkoholi, mitte peksma naist ja lapsi jms. Reeglina sellised ajutised lepped olukorda ei muuda, vägivalda ei peata ega ei paku ohvritele vajalikku turvalisust.
Enamik EL riikidest ja paljud juhtivad riigid maailmas on ohvri ja vägivallatseja lepitamisest loobunud, sest see ei ole andnud loodetud tulemusi.
Mujal Euroopas ja paljudes juhtivates riikides maailmas on viimase paarikümne aastaga perevägivalla alal jõuliselt edasi liigutud, rakendatud on püsilahendusi, mis tagavad ohvrile turvalisuse. Eestis on perevägivallaga tegelemise süsteem, mis loodi 15 aastat tagasi, praktiliselt samaks jäänud, põhimõttelisi muudatusi pole toimunud. Spetsialistide hoiakud võivad olla vägivalda eitavad, kuid kui ohvrite abistamise süsteem on ebaefektiivne, siis üksnes hoiakutest palju ei sõltu.
Jah, juba 2015.aastal märkisite ühes oma ettekandes, et perevägivalla ohvritele suunatud sotsiaalne abi pole efektiivne ning on vaja luua ühine süsteem, milles kõik need, kes töötavad perevägivalla ohvritega, teeksid tihedat koostööd...
Koostöö on perevägivalla puhul kindlasti üks võtmesõnadest ja ülioluline. Põhjus selles, et ohver vajab mitmekülgset abi nii politseilt, arstilt, sotsiaaltöötajalt, psühholoogilt, psühhiaatrilt, advokaadilt jne. Kui need lülid omavahel ei haaku ja kui üks spetsialist saadab teise juurde ja see edasi kolmanda juurde , lahendusi ei tule. Ilma spetsialistide vahelise tiheda koostööta on perevägivalla juhtumi osapooltel raske saada läbimõeldud süsteemset abi ja terviklikku abipaketti.
Meil oli üks põnev projekt , kus tõime ühe ümarlaua taha politseinikud, arstid, sotsiaaltöötajad, omavalitsuste esindajad , poliitikud , riigiametnikud jt, et selline koostöömudel välja töötada. Teoreetiliselt on see mudel nüüd olemas, vaja on nö praktilist juurutamist.
2016.aastal ütlesite, et riik peaks võtma vastu seaduse, mis kaitseks perevägivalla ohvrite õigusi, sest politseil sellist võimalust pole. Kui kaugel see lahendus on?
Eestis puudub eraldi seadus perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks. Praegu on maailmas 119 riiki, kus perevägivalla seadus on vastu võetud. Riigid, kes on vastu võtnud spetsiaalse seaduse (Austria, Suurbritannia, USA, Austraalia, Saksamaa, Hispaania, Tšehhi, Sloveenia, Holland, Šveits, Bulgaaria, Leedu jt) omavad suuri eeliseid. Perevägivalla seadus on aidanud kasvatada õiguskultuuri ja õigusalast mõtlemist, andes avalikkusele edasi selge sõnumi: lähisuhtes toimepandud vägivald on tõsine kuritegu.
Julgustust perevägivalla seaduse vastuvõtmiseks saab USA-lt, kus seadus naistevastase vägivalla vastu eksisteerib juba 1994. aastast. Seadus andis silmapaistvalt häid tulemusi. Perioodil 1993–2010 kahanes 30% võrra naiste arv, kes tapeti oma seksuaalpartneri poolt. koduvägivalla juhtumite arv naiste suhtes langes 2/3.
Austria oli üks esimesi riike Euroopas, kus võeti 1997. aastal vastu perevägivalla seadus (Gewaltschutzgesetz). Selle seaduse järgi on politseil õigus eraldada vägivallatseja ja ohver nii, et vägivallatseja peab lahkuma kodust, mitte vastupidi. Ja seda teeb politsei vaatamata naise enda ütlustele või soovidele. Politsei vajab vahendit, et eemaldada vägivallatsejad, ja selleks on see seadus. Seadust on täiendatud, praegu näeb seadus ette 14 päeva pikkust kaitset ohvrile, ka ahistava jälitamise puhul. Kaitsemeetmed võivad laieneda suurele territooriumile: töökoht; kool, kus lapsed õpivad jt; keelatud on kõik kontaktid ohvriga.
Ka on eeskujuks lähinaaber Leedu, kus 2011. aastal asjaomane seadus vastu võeti. Enne seadust oli Leedus üsnagi sarnane olukord Eestiga, kus vägivallatseja ja kannatanu olid võrdselt vastutavad juhtunu eest. Perevägivalda peeti pere eraasjaks, kuhu võõrastel pole õigust sekkuda. Õiguskaitseorganid said õiguse sekkuda ja algatada kriminaalmenetlust alles tõsisematel juhtudel, kui kannatanu sai raskelt vigastada. Kõigil muudel juhtudel pidi kannatanu ise esitama kirjaliku kaebuse vägivallatseja kohta õiguskaitseorganitele. Enne seaduse vastuvõtmist oli tavaline, et kord alanud vägivald peredes jätkus ja praktiliselt puudusid lahendused, et seda peatada. Väärkoheldud naised julgesid harva tuua vägivallatsejat kohtu ette ja kui nad ka kaebuse esitasid, loobus enamik sellest menetluse käigus.
Leedus leiti, et peamine põhjus, miks vaid vähene osa perevägivalla juhtumitest jõuab kohtusse ja vägivallatseja jääb karistuseta, ei ole selles, et kannatanu võtab ütlused tagasi, vaid väheefektiivses seadusandluses, kus vastutus vägivallatseja karistamise eest lasub kannatanul endal. Olukorda muuta aitab vaid selline seadusandlus, kus vastutus vägivalla peatamise eest asub riigil ja kus õiguskaitseorganitele on antud õigused ja kohustused tagada ohvritele kohene kaitse ja toetus ning ära hoida vägivalla kordumist.
Leedus vastu võetud perevägivalla seadus tugevdas oluliselt kannatanute juriidilist kaitset ja andis riigipoolse garantii, et vägivallatsejatel ei ole võimalust korduvaks vägivallaks. Ka tagas seadus, et vägivallatsejad võeti vastutusele ja ohvrid said vajalikku toetust ja abi.
Seadus on Leedus andnud häid tulemusi:
- aastaga vähenes tapmiste arv lähisuhte pinnal 30% - 2011. aastal 147 juhtumit, 2012. aastal 104 juhtumit. Tapmiste arv riigis tervikuna vähenes 22%. Perevägivalla seadus Leedus laiendas oluliselt politsei õiguseid kiiresti sekkuda juhtumitesse enne olukordade kriitiliseks muutumist ja nii oli võimalik tapmisi ennetada;
- tähelepanuväärselt kasvas kannatanute arv, kes julgesid õiguskaitseorganitelt abi otsida. 2011. aastal registreeriti 618 naist–vägivalla ohvrit; 2012. aastal – 4582. Ka kannatanute arvu kiiret kasvu tuleb pidada positiivseks tulemuseks, sest ühelt poolt on see tunnuseks, et seadus julgustas ohvreid, andes neile oluliselt suurema kindlustunde riigi suhtes, saada abi ja toetust. Teiselt poolt aga viitab sellele, kuivõrd massiliselt levinud ja terav probleem on perevägivald Leedus.
Riikides, kus perevägivalla seadus puudub, on piiratud võimalused efektiivselt kaitsta ohvrit vägivalla eest ja panna vägivallatsejat enda poolt sooritatud kuriteo eest vastutama. Õigusbaas on nõrk ja ei toeta ohvrit, tõenäosus, et vägivald jätkub, on väga suur. Perevägivalla seaduseta riigid reageerivad peamiselt juba toimunud vägivallale, ennetus praktiliselt puudub.
Tegite aastaid tihedat koostööd nüüdseks lahkunud akadeemik Natalja Rimaševskajaga, kes oli Venemaa Teaduste Akadeemia juures tegutseva Elanikkonna sotsiaal-majanduslike probleemide instituudi direktor. Seega teadussidemed Venemaaga on katkenud? Kas sellist koostööd on vaja?
Minu jaoks oli see väga suur vedamine, et sain koostööd teha suurepärase Natalja Rimaševskajaga, hiljem kujunes sellest lähedane sõprus. Rimaševskaja oli minu väitekirja esimene oponent ja tõtt öelda päästis mind läbikukkumisest.
Väitekiri oli majanduse ja sotsioloogia piirimaadel, tuginedes Nõukogude Liidu jaoks uudsele lähenemisviisile ja meetoditele. Moskvas toimunud eelkaitsmisel Konjunktuuriinstituudis kukutati mind läbi, väitekirja sisu tunnistati sobimatuks marksistliku majandusteooria ja nõukogude ideoloogiaga. Soovitati töö otsast lõpuni ümber kirjutada.
Seejärel avanes võimalus kaitsta sama väitekirja juba paari kuu pärast Tallinnas. Natalja Rimaševskajale minu lähenemisviisid meeldisid ja töö sai kaitstud.
Oleme kirjutanud koos paar raamatut, teinud ühiseid uuringuid, kogu koostöö oli äärmiselt huvitav ja võimas. Paraku Nõukogude Liidu lagunemisega oli koostööd üha vähem, kuni katkes täielikult, millest on kahju.
Ja tagasi Eestisse. Tean ma õigesti, et perevägivalla ohvrite varjupaigad likvideeriti ja päevakorras on tugipunktide loomine?
Perevägivalla ohvrite varjupaikasid pole õnneks likvideeritud ja see oleks ka viga. Kuigi varjupaikade poole pöördub Eestis vaid 2-5% ohvritest , on nende olemasolu siiski vajalik. Varjupaigad on alles ka nendes riikides (Suurbritannia, Hispaania, USA, Austraalia jt), kus on loodud varjupaikadest märksa efektiivsem süsteem ohvrite abistamiseks.
Ka mingite tugipunktide loomine ei ole hetkel päevakorras. Eesti küll vajaks kaasaegset ohvritele püsilahendusi pakkuvat süsteemi, kuid see ei tohiks dubleerida praegust süsteemi kõigi oma puuduste ja probleemidega. Praegust varjupaikade süsteemi automaatselt laiendada ja ehitada varjupaiku (või uusi tugipunkte ) juurde ei aita vägivalda vähendada, ega ei võimalda ohvritele püsilahendusi.
Perevägivalla teema on teie sõnul väga emotsionaalne ja selline emotsionaalsus ei vii kuhugi. Asi vajab hoopis konstruktiivset lähenemist. Millist? Mis muudaks olukorra kardinaalselt?
Kardinaalsed muudatused on ehk liiga ambitsioonikas ettevõtmine. Uuendusi on aga kindlasti vaja. Pakun välja kuus ettepanekut.
1.Ületada mahajäämus teistest riikidest perevägivalla käsitlemisel. Eesti mahajäämus on märgatavalt suur, hädavajalik on kaasaegne lähenemisviis ja uued lahendused. Vana paradigma, mis soodustab vägivalla jätkumist ja püüab vägivaldset ja peksjat meest ohvriga lepitada , hoida teda iga hinna eest pere juures, on oma aja ära elanud, sellega ei saa enam jätkata , kui tahame olla kaasaegne ja demokraatlik õigusriik, kus kaitstakse inimõiguseid. Eestis ei vaadelda perevägivalda kui inimõiguste rikkumist. Perevägivalda käsitletakse pigem kui pereliikmete vahelist eraasja, mitte kui ühiskonna vastu suunatud kuritegu. Avalikus kohas tundmatule inimesele kordasaadetud vägivalda käsitletakse palju suurema ühiskondlikku ohu allikana, kui vägivalda, mis toimub peres sugulaste ja pereliikmete suhtes. Eesti vajab uut paradigmat, mis on suunatud vägivalla ennetamisele ja ohvritele kohese turvalisuse ja abi tagamisele.
2.Uue lähenemise alusel välja töötada programm perevägivalla tõkestamiseks Tallinnas neljaks aastaks. Kaardistada kus ja kui palju perevägivalla juhtumeid toimub. Tegevusplaan, mida teha, et perevägivalda varakult ennetada ja ära hoida. Edaspidi saab programmi laiendada kogu Eestile.
3.Viia läbi pilootprojekt mõnes Tallinna linnaosas, kus ennetatakse raskeid juhtumeid, kus erilise tähelepanu all on lapsed ja neile turvalisuse tagamine.
4.Luua Tallinnas perevägivalla keskus, kus töötavad koolitatud ja ette valmistatud spetsialistid, kes on suutelised töötama kogu perega ja pakkuma lahendusi. Edaspidi saab keskuse kogemusi rakendada Eestis tervikuna.
5.Tagada ohvritele kohene turvalisus. Anda politseile seaduslikud õigused ja kohustused eraldada vägivallatseja ja ohver nii, et vägivallatseja peab lahkuma kodust, mitte vastupidi. Vägivallatsejale kehtestada lähenemiskeeld ohvrile 1-2 nädalaks või kauemgi.
6.Välja töötada ja vastu võtta perevägivalla seadus.
Perevägivald toimub enamasti koduukse taga. Mille poolest ohustab see ka kogu Eesti ühiskonda?
Vägivalla probleem väljub pere raamidest ja puudutab Eesti ühiskonda tervikuna. Sellele viitab perevägivalla kõrge hind Eesti riigile, mis on arvutuste kohaselt 116,5 miljonit eurot aastas. Perevägivalla hind arvutati välja 2016.aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel. Seda hinnati Eestis esmakordselt, see saadi, summeerides erinevates ametkondades tehtud uuringute tulemusi ja kombineerides dokumentidest saadud näitajaid intervjuude ja küsitluste käigus kogutud andmete ja ekspertide arvamustega.
Perevägivalla hind kujuneb peamiselt seitsmest põhikomponendist:
saamata jäänud toodang. Perevägivalla tagajärjel väheneb inimese suutlikkus paljudes valdkondades, millest üks on võime töötada. Kui inimene on haiglas või haige kodus, puudub ta tihti töölt. Vähenenud tootlikkus ja toodang, väiksem kasum, aja kulud seoses asendustöötajate leidmisega jt;
tervishoiuteenused (ravikulud). Perevägivallaga kaasnevad mitmed vigastused, mis vajavad arstlikku sekkumist. Siia kuuluvad kiirabi välja kutsumine, haiglaravi jms;
õiguskaitsekulud. Kulud politseile, prokuratuurile, kohtule, ka vanglatele, kui vägivallatsejale määratakse vanglakaristus;
sotsiaalteenuste kulud. Ohvrid pöörduvad ohvriabi poole, otsivad abi varjupaikadest jne;
isiklikud kulud ja spetsiaalteenused. Ohvrite kulud meditsiiniteenustele, ravimite omaosalus, kompenseerimata jäänud töötasu jms;
füüsiline ja emotsionaalne kahju, elukvaliteedi langus. Kogetud vägivald mõjub ohvrite tervislikule seisundile, psüühikale, mõjutab nende suhtlemisvõimet, tööalast konkurentsivõimet, elatustaset, pereelu kvaliteeti jne. Vägivalda kogenud naiste puhul on tavaline, et neil on traumeeritud ellusuhtumine, muserdatud saatus, realiseerimata eluplaanid;
laste kui perevägivalla ohvritega seotud lisakulud. Kodus toimuvasse perevägivalda on paratamatult kaasatud ka lapsed. kes kasvavad üles pideva hirmu ja terrori õhkkonnas - vägivalla pealtnägemine, vägivallaga ähvardamine, füüsilised vigastused, seksuaalvägivald jms. Vägivaldne pereelu on lastele agressiivsuse õppimise kooliks. Kehtib seaduspärasus, et agressiivsus antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele.
Ühe perevägivalla kuriteoga tekitatud kahju on ligi 38 000 eurot. See hind lähtub vigastusi saanud, abi otsinud ja kuritegevusstatistikasse jõudnud ohvrite arvust. Tegelik hind võib olla 10 korda suurem, sest vaid iga kümnes perevägivalla ohver pöördub politsei poole ja otsib abi.
Intervjueeris Margarita Kornõševa, EP liikme Yaja Toomi Eesti büroo nõunik