Lätit esindava Tatjana Ždanoka kabinetis Euroopa Parlamendis on vene rahvuslikus hohloma tarbekunstitehnikas esemeid ja õigeusu ikoone. Juhin sellele erandlikule sisekujundusele tähelepanu ja saan iroonilise vastuse: „Jah, on ju vaja olla vastav, kui ma juba kord olen, kuidas need olidki… Putini võrgud. Kas teate, et sakslased tegid sellenimelise filmi?“
Te olete Euroopa Parlamendi kolmandas koosseisus, esimest korda valiti teid 2004. aastal. Mis on siin nende aastate jooksul muutunud kas paremuse või halvemuse poole?
- aastal hõljus õhus optimism, sest kõik paistis otsekui demokraatia võit tumedate jõudude üle, Euroopa oli lõpuks ühinenud.
Nüüd aga valitseb pessimism ja pettumus. Euroopa Parlamendi vanasse koosseisu kuulusid ju siiski kõrge klassi poliitikud, väga suurte teadmistega, kogenud, rafineeritud inimesed. Ent juba 2004. aastal, kui tulid uued inimesed Ida-Euroopa riikidest, oli näha, et populiste kogunes palju. Nüüd on see täiesti silmanähtav trend: „tööhobuseid“, kes parlamenditöö koormat põhiliselt veavad, jääb ikka vähemaks ja vähemaks, üha rohkem on aga inimesi, kes teevad kõike ainult enesereklaami nimel. Valimiskampaaniaid arendatakse samuti eranditult lihtsate populistlike loosungite lainel, mis on tihtipeale valelikud ega vasta Euroopa Parlamendi liikmete volitustele (stiilis „ alandan korteriüüri või tõstan palkasid“).
Mis minusse puutub, siis ei ole ma Läänt idealiseerinud, sest mul oli omal ajal nõukogude inimese kohta unikaalne võimalus õppida seda Läänt tundma seestpoolt. Välisriikidega vahetuse korral sattusin koos oma nelja kolleegiga 1980. aastate algul õppejõuna Prantsusmaale, kus valitsesid tugevad vasakpoolsed meeleolud. Läände jääda oli mul teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt, pärast seda, kui olin seal kõike näinud, mitte iial.
Meie, kõik viis, isegi naersime üheskoos, et olime ära sõitnud dissidentidena, tulime aga tagasi kui patrioodid.
Teie fraktsioon Rohelised/Euroopa Vabaliit esindab Euroopa regioonide ja vähemusrahvuste huve. Kas see on Euroopa Parlamendis üldse võimas jõud?
Euroopa Vabaliit on mõistagi eriline jõud. Liikmete arvult me isegi edestame rohelisi, kellega ühte fraktsiooni kuulume. Vabaliidul on seitse saadikut, kuid nad esindavad rohkem kui 40 Euroopa parteid. Me oleme vasakpoolsed natsionalistid. Mõned väidavad, et see ei ole võimalik, kuid kogemused on näidanud, et oleme natsionalistid, kes ei pea oma rahvust teistest üle olevaks.
12 aasta jooksul on Euroopal ja teil Euroopa Parlamendis õnnestunud kuidagi mõjutada omade ja võõraste teemat Lätis. Kuidas suhtutakse teisse kodumaal?
Tegelikult on transformatsioon kulgenud nii, et Lätist on saanud faktiliselt kahe kogukonnaga riik, kuid erinevalt sellestsamast Belgiast (ma võrdlen Lätit kõige rohkem Belgiaga) on Lätis üks kogukondadest diskrimineeritav: pool sellest on jäetud kodakondsusest ilma, keelel ei ole ametlikku staatust, probleeme on hariduse, nimede ja nimetuste ning keelekasutusega.
Ent Euroopa Liit kui ainus ühendus, kelle käes olid mõjutamishoovad just enne Läti EL-i liikmeks astumist, jäi kahjuks poolel teel pidama. Euroopa Liit avaldas tõepoolest tugevat mõju sellele, et Lätis ei tekiks apartheidisüsteemi, kuid rohkem mingit survet olukorra edasiseks parandamiseks ei avaldanud. Seepärast on olukord halvenenud. Eriti pärast seda, kui mittekodanikel kadus motivatsioon naturaliseerumiseks, kui mul 2006. aastal õnnestus saavutada meie mittekodanike kaasamine koos Eesti mittekodanikega viisareglementi. See on nende riikide niinimetatud ühine viisapoliitika, kes sellele alla kirjutavad.
Mis puutub suhtumist minusse Lätis, siis erilisi probleeme ei ole sellega olnud, kuigi mõningaid intsidente on juhtunud: karjete „Interrinne!“ saatel pandi mul kunagi suvilas kasvuhoone põlema. Ja eliidi jaoks olen ma endiselt rahvavaenlane. Tõsi küll, nende arvates on normaalne, et ma kaitsen venelaste õigusi, kuna ise nende hulka kuulun.
Ühes oma intervjuus te diskuteerisite kaudselt Riia linnapea Nil Ušakoviga, kes on seisukohal, et „läti probleem ei seisne mitte venelastes, vaid vaesuses.“ Teie aga peate prioriteetseks just vene küsimust. Samas intervjuus te kinnitasite, et tänu teie meeskonna meelekindlusele ei ole vene küsimus Lätis lahendatud lõplikult ega pöördumatult nagu Eestis ja Leedus. Kuidas te määratlete vene küsimust, miks on see teile majandusest tähtsam ning miks te arvate et Eestis on see lahendatud?
Vene küsimus – see on keele staatus, haridus ja kodakondsusetusse probleem. Omal ajal kirjutasin ma artikli, milles määratlesin, et sotsialism ilma võrdõiguslikkuseta on natsionaalsotsialism.
Niisugune on minu valem, millele ma toetun. See tähendab, et kui ühiskonnas eksisteerib ebavõrdsus, siis kaitsta lihtsalt vasakpoolseid ideid tähendab seda ebavõrdsust süvendada. Näiteks kui sul ei ole võimalust saada kõrgharidust vene keeles ja pead koolitama oma lapsi omaenda raha eest erakõrgkoolis, siis miks pead sa maksma vasakpoolsele ideele enam makse, mis lähevad samale haridusele, kuid hoopis teiste laste heaks? Või võtame sotsiaalsüsteemi, kus mingid toetused lähevad ainult kodanikele. See muide määraski, miks ma läksin Euroopa Parlamendis mitte vasakpoolsete gruppi, vaid just sellesse, kus tegeldakse vähemusrahvuste teemaga.
Miks ma arvan, et Eestis on vene küsimus lahendatud? Teil likvideeriti vene parteid ja nüüd ei ole enam praktiliselt poliitilist jõudu, mis kaitseks vene elanikkonna huve.
Teie partei, mis kaks aastat tagasi sai nime Läti Vene Liit, kuid 1998. aastast oli tuntud kui legendaarne Inimõiguste Eest Ühtses Lätis on oluliselt positsioone loovutanud, kui vaadata numbreid. 1998. aastal VII seimi valimistel sai see 14,12% häältest, 2011. aastal XI seimi valimistel aga kõigest 0,78%. On teada, et tekkis killustumine, eraldumine. Ma räägin aga muust: võib-olla on etnilise värvinguga parteide aeg möödas ja neil ei ole tänapäeva maailmas enam šansse edu saavutamiseks?
Ei, see ei ole üldsegi nii. See on minu poliitiline globaalne seisukoht, mis põhineb minu professionaalsetel matemaatilistel kogemustel. Lihtne matemaatiline reegel ütleb: selleks, et hästi integreerida, on vaja rohkem diferentseerida. Mina olen seisukohal, et rahvusriigid on praegu see, mis kaob. Näiteks Põhja-Ameerika ja Euroopa Liit võivad rajaneda muudel alustel – tugev autonoomia teatud koostisosadel, mida ühendavad ajalugu, kultuur, religioon ja keel, ning tugev tsentraliseerimine paljude volituste üleandmine keskusele.
Euroopas tugevnevad rahvuslikud parteid: Šotimaal, Kataloonias, Korsikal, Põhja-Tiroolis, Belgias. Nende taga seisavad valijad, kellel on ühel või teisel määral territoriaalne autonoomia. Meil seda ei ole, kuigi alustama peaks muidugi kultuurautonoomiast.
Eesti võimud teavad seda suurepäraselt ja seepärast ei lasegi venelastel seda luua…
Aga meie omad viksivad teie omade pealt kõik maha.
Te kuulusite palju aastaid Venemaa Kaasmaalaste Ülemaailmsesse Koordinatsiooninõukogusse. Miks te 2015. aastal sellest lahkusite? Kui efektiivne on see organ? Meil Eestis sellest kas ei teata või ollakse veendunud, et „professionaalsed kaasmaalased“ on lihtsalt osavad sahkerdajad, kes oskavad end Venemaa rahadele ligi ajada.
Lahkusin seepärast, et nad võtsid vastu reglementeeriva dokumendi. Mina aga arvasin ja arvan ka praegu, et on absoluutselt vale rajada niisuguseid nõukogusid püramiidipõhimõttele – nii, et need on peamised koordinaatorid kõigi üle riigis, Baltikumis, Euroopas, maailmas. Meie moodustasime niisuguse koordinatsiooninõukogu Lätis märksa varem kui nemad seal selle välja mõtlesid. See tegutses aga hoopis teistel põhimõtetel. See oli võrdõigusliku osalusega ümarlaud, ilma põhikirjata, ilma juriidilise isikuta.
Me kogunesime regulaarselt, kord kuus, Läti Vene Ühingu territooriumil. Kui me koostasime mingeid pöördumisi, siis ei kirjutanud sellele alla koordinatsiooninõukogu. Alla kirjutasid need organisatsioonid, kes olid nõus seda tegema.
Kas pärast seda, kui Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni vastutegutsemise kohta kolmandate poolte – need aga on Venemaa ja ISIS – propagandale, jahenevad Euroopa suhted Venemaaga veelgi? Mida võte öelda selle resolutsiooni kohta?
Jah, muidugi jahenevad. Ma kirjutasin kohe, et sellega astutakse üle punasest joonest. See on ebaviisakas ja solvav tekst. See solvas mitte kõiki venelasi – Hodorkovskit ja Ponomarjovi mitte, kuid põhiosa Venemaa poliitikuid, milles nähtavasti selle dokumendi eesmärk seisneski.
Venemaal seda protsessi eriti hästi ei mõisteta. Nad on seal arvanud, et see on kiire resolutsioon, mis valmistati ette pärast Trumpi valimisvõitu. Ma hakkasin neile selgitama, et selle dokumendi juured ulatuvad pigem Obama mõtteavaldusse, kui viimane deklareeris, et peamised ohud on ISIS, Venemaa ja Ebola viirus. See tähendab, et Euroopa Parlamendis tekkis selle resolutsiooniga teatud hilinemisefekt.
Selle algataja, Poola esindaja Euroopa Parlamendis Anna Elżbieta Fotyga on öelnud, et ta koostas resolutsiooni, lähtudes isiklikest asjaoludest. Kas teie teate, millistest?
Arvan, et see on seotud Poola presidendi Lech Kaczyński lennuki allakukkumisega Smolenski lähedal. Nad alustasid kunagi koos Solidaarsuses. Ma ei arva, et see on Fotyga perekonnaga seotud.
Igaühel meist on perekond, on oma ajalugu. Minu suguvõsas sai Hitleri süül kannatada ilmselt rohkem rahvast kui Stalini süül. Ja kui ma tean, et minu esivanemaid tapsid kohalikud politseinikud puna-valge-punase lipu all on mul sellesse teatud oma suhtumine. Ja kui tean, et teisi esivanemaid küüditati punatähe valguses, siis arvan, et enam ei ole võimalik seada seda oma poliitilises tegevuses kõige tähtsamale kohale. Sest tegelda poliitikaga tähendab tegelda kokkulepetega, saavutada mingeid kompromisse oma valijate huvides.
Kellega Eesti eurosaadikutest peale Yana Toomi te olete tuttav ja suhtlete? Või on fraktsiooniline kuuluvus Euroopa Parlamendis tähtsam kui Balti ühtsus?
Eestiga on asi kahjuks hoopis halb. Debattidel olen ma nendega tihtipeale teisel pool barrikaadi. Mäletan, et Tunne Kelam materdas Eesti kommunistlikku minevikku, aga ise oli omal ajal Eesti kompartei liikmekandidaat.
Kuidas te prognoosite Euroopa lähituleviku poliitikat?
Arvan, et ikkagi peavad tulema tugevad ja väljapaistvad liidrid. Seni toimub degradeerumine isiksuste tasandil. Aeg aga on praegu ajalooliselt murranguline – toimub üleminek ühepooluseliselt maailmalt mitmepooluselisele ning need tektoonilised nihked nõuavad tugevaid liidreid. Seepärast, et kriisihetkedel oleneb ajaloos väga palju isiksuse osast.
Te õpetasite aastail 1972-1990 Läti Riiklikus Ülikoolis matemaatikat, teil on füüsika-matemaatikadoktori kraad. Kas te ei kahetse, et olete läinud poliitikasse?
Muide, ma olen Nõukogude Liidu füüsika-matemaatikakandidaat ja Läti matemaatikadoktor. Kui Lätis tekkis Rahvarinne ja hakkas aktiivselt tegutsema ka Läti Riiklikus Ülikoolis, siis soovitati seal minna üle ainult läti keelele. Mina kritiseerisin seda ideed, ja oli muidugi arusaadav, millega see lõpeb. Tollal keerles mu peas Ljudmilla Gurtšenko lauluke „Ärge kartke elu muuta!“ filmist „Jaam kahele“. Mind suruti tõepoolest ülikoolist välja ja ainus viis kombekalt lahkuda oli parlamenti kandideerida. Nii ma saingi Ülemnõukogu saadikuks.
Ja üldse, minu iseloom on selline, et ma ei kahetse midagi. Kui hakkad kahetsema, siis hakkad end ka piinama, tükkideks rebima, aga on antud vaid üks elu ja seda tagasi pöörata ei ole võimalik.
Mille kallal te töötate Euroopa Parlamendis praegu?
Üks osa minu tööst on sotisaalküsimuste komisjonis. Minu idee on see, et kui Euroopa Liit ei ühtlusta mängureegleid sotsiaalsetes ja tööalastes küsimustes, mis jäävad oluliselt maha regulatsioonist muudes valdkondades, näiteks kaubanduses, rahanduses ja julgeoleku alal, siis süveneb kihistumine rikaste ja vaeste riikide vahel veelgi ning kõik muutub väga keeruliseks.
Ma aga näen, et see seisukoht on jäänud kaotajaks, et selles plaanis ei suuda me kahjuks midagi ära teha. Isegi komissari tasemel, kes selle kõige eest vastutab, on kõik toppama jäänud. Tammume paigal ega suuda kuhugi edasi liikuda.
Kui tegelesin matemaatikaga, arvasin samuti, et on vaja mitte lihtsalt arendada abstraktset teadust, vaid ka üliõpilasi õpetada. Arvan, et ka poliitikas tuleb mitte lihtsalt seadusi vastu võtta, vaid vaja on ka inimesi aidata. Seepärast on teine komisjon, kus ma olen töötanud kõigis kolmes koosseisus, petitsioonide komisjon. Sinna kuulub muide ka Yana Toom. Seal tegelen ma konkreetsete asjadega, mis on seotud konkreetsete inimestega.
Margarita Kornõševa, Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik